sokk

Mind tabas sokk, katusega essiga, sest mu i-podist kustus kogu muusika. Kogu muusika, tähendab kõik viimase nelja aasta ja pikema perioodi jooksul armastatud lood ja siis veel hulk lugusid, kokku ehk 2000, mida mul pole kusagile mujale salvestatud.

Kogu mu muusikaajalugu, kustusid mu väärtuslikud paarisajast loost koosnevad kõikide-aegade-lemmik-listid, kõik läks. Ja muusika on suht peamine asi, mille järgi ma ennast defineerida oskan, kui aus olla. Ma ei tea, miks, aga see on üks asi, kus mul on kindlad veendumused, dogmad ehk isegi. (Teine diktatuur-teema on rassism, aga sellest allpool.)

Kõik. Kellel pole minevikku, elab tulevikuta.

Ma natuke dramatiseerin üle. Ma isegi ei karjatanud ega midagi. Võtsin tuimalt teadmiseks, et just siis, kui koostasin i-podis listi, mida me jaapani pulmapeol mängida, kadus k o g u materjal.

See pole päris katastroof, ma mõtli, võrreldes kohutavate asjadega, mis elus toimuda võivad ja toimunud on, aga ütleme, skaalal, mille ühes otsas on katastroof ja teises pidustused, jääb see ikka katastroofi poolele.

Viimasel ajal olen lemmikuid küll youtube'i listideks teinud, aga kui sealt siis pulmaks valima hakata... Ma algul püüdsin, aga olgugi, et küllap keegi laulusõnu ei mõista/kuula, on mu lemmikutega pulmakontekstis ikka natuke pahasti.

Andsin alla ja läksin kohvikusse, kus mängis Jack Johnson ja ma äkitselt mõistsin, et ükskõik mis muusikalisi adventüüre ma pulmapeol ei korraldaks, kõik jääksid rahule pigem Jack Johnsoniga. See kõlab nagu et kõik armastavad John Smith'i, aga tõesti, Jack Johnson vist ongi muusikamaailma John Smith, või ei? Muusikamaailma Jack Johnson. John Jackson.

Ah mis tuletab meelde täiesti geniaalse (minu lihtsakoelise huumorimeele jaoks) nalja, jaapanikeelse, aga mõistetav ka keelt oskamata vist. Vist. Kuigi nali on sõnades. Igatahes piisab väga-väga vähesest keeleoskusest.

Siin on "Shinbashi", mis Dushyantha mulle näitas. Siin on originaal, nii-öelda, mis Shyo mulle näitas. Ja paremalt menüüst saab analoogseid veel palju vaadata. Nali kõik üks ja sama, peamiselt sõnad, perekonnanimed, kohanimed.

Jah, ja lõpetuseks võtan sõna sõna "neeger" kohta. Kui mõningad eestlased väidavad kindlameelselt, et eesti keeles puudub sellel sõnal halb varjund - ja isegi ÕS seda kinnitab, siis miks ei panda artiklitele pealkirju nagu "Neeger Howard saates "Piirideta armastus" ütles seda ja teist". Ah? Kirjutatakse "mustanahaline". Minu tagasihoidliku arvamuse kohaselt seda seepärast, et sõna "neeger" tegelikkuses - reaalsuses, selles maailmas - siiski ei ole viisakas sõna kasutada, isegi mitte eesti keeles, isegi mitte siis, kui ÕS vastupidist väidab.

Viimases saates "Piirideta armastus" oli tuline diskussioon sel teemal eesti keele õpetaja ja "mustanahalise Howardi" vahel ja õpetaja ütles, et ÕS on eesti keele piibel ja neeger on hea sõna. "Neegersportlane" oli ÕSis liitsõna näiteks ja mees oli seda lugedes suht sokis, katusega essiga.

Guugeldasin hiljem sõna "mustanahaline" ja tulid kõik puha lehepealkirjad, millest üks näiteks algas "mustanahaline poliitik". See oleks ju ka lihtne lühikene liitsõna, kui kasutada neegerpoliitik, kas pole. Samas sõna "neeger" guugeldades tulevad mingid suvalised blogid ja värgid, mitte ühtegi lehepealkirja pole esimeste tulemuste seas. Hooooooooooolimata, et tegu on ÕSi poolt kindlustatud n e u t r a a l s e sõnaga.

Vähe olen kuulnud inimesi, kelle suus see sõna tõesti neutraalselt kõlab.

Mulle jäi hästi meelde, kui kunagi endine kursavend ilusasti ütles (kas ta kirjutas seda oma blogisse või ehk minu vana blogi kommentaariumisse), et miks sellest sõnast nii kümne küünega kinni hoitakse. See pole isegi mitte ugrimugri juurtega päris eesti sõna.

Tõesti, mulle tundub, et sellel sõnal pole mitte ühtegi voorust. Ja väita, et "must" on eesti keeles halvem sõna, no ma ei saa lihtsalt aru. Kas me mõtleme "räpane", kui me ütleme "must pastakas, must pintsak, mustanahaline"? A vahet pole. (Igaks juhuks ütlen, et ei ärgita siinkohal diskussiooni pidama, vaid jään oma ainuarvamusega blogi-diktaatoriks.)

Aga "Piirideta armastus" on vahva sari mu meelest, ma vaatan seda teeveekolme netilehelt.

Kõige lõpuks, leidsin Bobby McFerrini loo, mida ma hullult ammu kuulasin, aga hommikust õhtuni ja õhtust hommikuni. "Sweet in the mornin'", ta nagu luksuks seda lauldes.