06.08.17

külalised

Leidsin oma maja eest ühe 55-aastase Austraalia rekajuhi. 
Kell oli mingi pool üksteist õhtul ja jõudsin just töölt. Seisis mees, suure seljakotiga seljal ja väiksema seljakotiga kõhul, pilk selline hädine. 
Ma astusin ligi, küsisin, kas on mingi mure. Ta ütles, et jäi Vilniuse bussist maha ja ei tea, mida nüüd teha. Tuli Leedust häälega, nüüd tahtis bussiga tagasi.

Ma helistasin Shole, küsisin, kas võõras mees võib me diivanil magada. Sho ütles ok ja ma ütlesin, et ta helistaks mulle tagasi, kui suurem laga elutoast ära koristatud. 

Istusime ja jõime teed. Mees rääkis, et ta hakkas maailmas reisima 1984. aastal. Vahepeal näiteks hääletas kaks aastat järjest Euroopas. 

Gorbatšovi ajal reisis Pekingist Moskvasse, sealt Leningradi, sealt Soome, sealt Norrasse. Üheksakümnendate alguses hääletas Jaapanis ringi. 

Seekord kavas võtta Baltimaadele lisaks Balkani poolsaare ja sealt edasi liikuda Kesk-Aasiasse. Peamiselt hääletades.  
No ja siis millalgi tagasi Austraaliasse autot juhtima. 

Ta pidas reisi- ja igapäeva-päevikut. Mõtles, et kunagi annab päeviku kirjastusele üle, et need teeks sellest mingit sorti raamatu ja saadud raha annetaks ta heategevuseks. 

Eesti on tema sajas riik. Kui mitte sisse lugeda Mosambiik, kust ta peatumata läbi sõitis. Kui Mosambiik sisse arvestada, on sajas riik Läti. 

Aga hoolimata sellest, et mees oli reisinud läbi põnevate kohtade ja aegade, oli ta üllatavalt igav vestluskaaslane. 

Hommikul ärkasime üles, sõime hommikusööki ja siis ta läks ära. Enne veel ütles: mul on öösel pükstele plekk tekkinud. Ei tea, kuidas see juhtus. Küllap nägin mingit unenägu, aga ei mäleta, millest. Seda juhtub harva. 
Ma lohutasin lahkelt, et plekki pole üldse näha.

Aga pärast oli rõve olla ja mõtlesin, et deem, isegi minul on mingid piirid, millest üle minnes on jutuga liiga kaugele mindud. Nagu näiteks Austraalia rekamehe püksipleki-jutud. 

Eile käis külas Sho kursavend. India kutt, hästi jutukas sooja südamega poiss. Sõime sushit. Sho teeb päris head sushit, avastasin. Miks ta seda tihemini ei tee, ei tea. 

Rääkis oma Eesti-elust. Kuidas talle meeldib väga üks töökaaslane. Ta läks sinna kohta tööle ja siis rääkis kolm päeva järjest ühe poisiga. See poiss muudkui vaikis ja kuulas. Aga neljandal päeval hakkas poiss rääkima ja siis rääkis kümme päeva järjest ja India kutt mõtles: on ta ikka eestlane? Kuidas ta nii palju räägib? 

Ja nüüd nad räägivad iga päev hästi palju. Seepärast käib India kutt nädalavahetustel tööl, et saaks natuke vaikselt tööd teha ja end laadida, et siis ülejäänud viis päeva tolle teise kutiga juttu puhuda. 

Siis ta rääkis vene vanamemmest, kellelt ta tuba üürib. Kui ta internetti tahtis ja varustajale helistas, siis too ütles, et vanamemm on hull, nad on seal kolm korda käinud ja vot enam ei ole nõus. Teine firma oli siiski nõus. 

Ja tõepoolest, ükski üüriline polnud vanamemme juures tervet kuud vastu pidanud. Mis tähendas, et kui üks kuu täis sai, korraldas proua talle piduliku õhtusöögi. Ja kui viis kuud täis sai, siis korraldas vanaproua peo. 

Nad suhtlevad muuseas ainult Google Translate'i abil ja kuigi see paar lauset tõlgib hästi, siis pikki jutte enam mitte. Mis tähendab, et India kutt istub ja kuulab naeratades, kuidas proua monoloogi peab ja proua on nii õnnelik. 
Proua ütleb: mul on nii hea meel, et sa aru ei saa. Lihtsalt kuulad ja naeratad. 

Täna öösel nägin pikalt igasuguseid unesid, aga ükskõik, mida ma nägin, kõigele taustaks rääkis see India poiss, oma soojal emotsionaalsel kombel. 

Lisan nüüd hulga pilte kassist kastis. Me arvasime, et Miki pole klassikaline kasti-kass, aga kui Sho tõi Jaapanisse saatmiseks postkontorist ühe, siis avastasime, et oleme eksinud. 
Tahtsin robot-tolmuimeja tööle panna ja tõstsin kassi koos kastiga ära diivanile, aga niiviisi ebastabiilselt diivanipadjale, et kast vaikselt viltu vajus. Kass ei lasknud kasti asendist end üldse häirida. 
Kasti kõrval oli midagi huvitavat, mida kass käpaga susima pidi.

Tööga seoses käisin martsipanikuju värvimas. Kõigepealt sai valida, kas teed kuke või koera või kassi või. Mõtlesin Sho peale ja valisin kassi.
Siis tuli värvima hakata. Teadsin, et kui kassi nina ära ei värvi, on Sho rängalt pettunud.
Meid juhendati, et värve ei tohi segada, sest siis läheb asi poriseks kätte. Nii alustasingi selge punase ja selge kollasega ja lõpuks kõrvade, nina ja saba jaoks selge sinine. 
Aga ma lihtsalt ei kannatanud neid rõve-puhtaid värve välja ja ülejäänu miksisin ära, nagu mingi kuramuse waldorf-laps.
Kõigil teistel tuli palju ilusamini välja, aga igatahes, kui pärast S'ile enda oma näitasin, oli ta vaimustuses. Vot!  Küll waldorf-laps waldorf-last tunneb.
Eile käisime jälle keskturul, mis on mu lemmik koht. Poes käimist ma teatavasti ei kannata, aga turult tulles on alati selline suur rahuldustunne: nüüd sai küll head ja paremat. 
Turuinimesed on elavad, silm särab, tahavad müüa. 
Kõik oma raha viime keskturule. 

Seal on üks vanaproua, kes müüb soolatud kurki. Ta pakub alati ühe kurgi maitsta ka. 

Esimest korda ostes küsisin rumalalt: kas te ise soolate kurke? 
Ta ütles: ma soolan kurke juba ajast, kui teie ema polnud sündinud. 
Nüüd alati ostame temalt. Tal on eile soolatud ja üleeile soolatud kurki. Meile maitseb üleeilne. 

Turuhoone on põneva arhitektuuriga. Vaatasime kunagi Shoga, et see küll pole Eesti. 
Sho ütless: Tadžikistan. 
Nüüd kujutamegi ette, kuidas käime Tadžikistanis turul. 

Lõpetuseks, ma nii tohutult naudin viimase aja ilmasid. Suvised hoovihmad, see on nii-nii-nii mõnus. 


19.07.17

normaalne

Mul on üks uudis, aga ma ei tea isegi, kust alustada, sest selle uudisega seoses on mul olnud nii palju mõtteainet. Teatavasti tahan blogisse alati pea mõtetest tühjaks valada (pähe ei jää mitte midagi ja siis käin niiviisi, tühja peaga ringi), aga nüüd pole seda mingi neli kuud teha saanud ja pean hakkama sorteerima neid mõtteid, mis vanad aga aktuaalsed, ja neid, mis on uued aga triviaalsed jne. 

Siis on veel üks kategooria: mõtted, mida lugeja tegelikult lugeda ei tahaks, aga siis loeb ja ei saa neid enam peast ära ja ma kahetsen, et kirjutades kedagi sellesse olukorda panin. Vahel on keegi mulle ka söötnud asju, mida tahaksin, et mu ajus ei oleks, aga nüüd lihtsalt on. 

Nüüd läks jälle hämaraks ära, aga see on vanast harjumusest. 
Uhhh.
Uudis on see, et olen lapseootel ja kõik on hästi.

Sellest olekski pidanud alustama, aga alguses oli vaja ikka hämada. 

Titt sünnib detsembri algul, aga kui omadega väga hiljapeale jääb, siis minu sünnipäeval. 
Detsembris on lisaks mu sünnale veel Jeesuse ja K isa ja K tädi ja J sünnipäevad ja aastavahetus. November ka normaalne, siis on K ja Sho sünnad.

Praegu on rasedus poolepeal, aga juba oma 6 nädalat olen tundnud, kuidas keegi, kes pole mina, korraldab mu naba all asju.

Kui see poleks "maailma kõige loomulikum asi", siis ütleks, et tulnukad valisid mu anumaks oma mingile haigele ulmeprojektile. Pole kaugeltki normaalne, et inimese sees on inimene. Call me Matryoshka doll

Kõhus on poiss, kellel on nimi ka, aga ütlen seda praegu ainult inimestele, kes küsivad või kellele tahan öelda.

/Hämara jutu hoiatus!/ 
See on mu rasedus number neli ja küllap seeõttu arvasin alguses, et lapse nimi peaks olema Neli. Või lausa Kuus, sest eelmise rasedusega elasin mingi kaks nädalat teadmisega, et võivad tulla kolmikud.
/Hämara jutu lõpp/

Aga see on minevik. Selle korra edu saladusi võib olla mitu. Esiteks võib-olla see, et käisin tublisti joogas ja massaažis ja tundsin end hästi. 
Teiseks võib-olla see, et massöör pärast üht järjekordset sessiooni ütles: ma õnnistasin su lapse ära.
Damn man! 
Aga no olgu siis, mõtlesin.

Aga kõige tõenäolisemalt ikka seepärast, et arst andis mulle tarbimiseks kolm asja: rasedushormooni (et keha saaks täiega aru, et ta on rase), immuunsüsteemi nõrgestavat rohtu (põnev fakt: inimelualge on ainus "võõrkeha", mida immuunsüsteem ei tohi välja tõrjuda, aga vahel läbirääkimised ei õnnestu ja viirusetõrjeprogramm pingutab üle) ja hobuse koguse foolhapet (juhuks kui normkogus ei toimi).

Selle klassikalise kombo peale oligi raseduse esimene kolmandik muretu, välja arvatud muretsemine, muidugi. 
Siis tuli oluline ultraheli, kus öeldi, et kõik on väga heas korras ja olin paar päeva täitsa muretu, aga mingil põhjusel olin ka eraarstile aja pannud ja läksin ka sinna ja see arst ütles, et kõik on korras peale varajase preeklampsia ohu, mis on suuuuur. 

Mõtlesin, et ei guugelda, aga ikka guugeldasin ja lugesin õuduslugusid ja süda vajus saapasäärde ja mõtlesin, et kas tõesti võib juhtuda, et elu mind jälle kuskil rentslis selga pussitama hakkab.

Kes ei tea, siis preeklampsia on selline eluohtlikuks kujuneda võiv "tüüpiline" rasedahaigus, mille põhjust päris täpselt ei teata ja mille ainsaks "raviks" on sünnitamine. Mis tähendab, et kui preeklapsia tekib raseduse liiga varajases staadiumis, sünnib laps liiga vara. 

Ainus asi, mis preeklapsia riski reaalselt vähendada suudab, detsembris avaldatud kõige uuema uuringu kohaselt 83% juhtudest, on vana hea südameaspiriin. Sest preeklampsia on seotud platsenta kehva verevarustusega ja aspiriin vedeldab verd. Seda arsti käsul tarbima hakkasingi. 

Ja ja ja ja ja nüüd käisin arstil, looteanatoomia ultrahelis, mis on väga tähtis, sest seal mõõdetakse kõik ära. Tehti ka uus vereproov preeklapsia ümberhindamiseks ja varsti sain arstilt telefonikõne. Ta alustas: head uudised! 
See on ilgelt hea viis vestluse alustamiseks, avastasin. 

Ma olen normaalne rase! Täna, esimest päeva normaalse rasedana, olengi lihtsalt olnud. Hommikul ärkasin ja ütlesin Shole: normaalne rase ärkas praegu üles.
Sho küsis: kas normaalne rase teeb kohvi? 
Ma ütlesin: normaalne rase teeb kohvi ja tal on kõht tühi. 
Siis istusin maha. Ütlesin: normaalne rase istus maha. 
Sho ütles: kas normaalne rase koristab köögi ära? 
Ma ütlesin: jah, normaalne rase koristab. 

PS. Tahan öelda veel seda, et lisaks pea mõtetest tühjendamisele on selle postituse eesmärk olla ka mingil määral informatiivne neile, kellele teemadering vastikult tuttav. 

Miki äsas spinnerile ka. Ta on kartmatu. 


11.07.17

6 reasons he's the one! no 4 will surprise you



Viimasel ajal on Sho järgnevatel põhjustel fantastiline: 

Esiteks, Sho mängis telekamängu, kus oli neli tegelaskuju ja kõigile pidi ta panema nime. Esimesele pani Miki (nagu meie kass), teisele pani Maki (kui me tulevikus kassi võtame, paistab, et see saab olema nimi), kolmandale Aki (Miki vend-kassi nimi). Neljandale tegelasele pani Sho nimeks Davai. 
Miki, Maki, Aki ja Davai.

Teiseks, 22. juunil oli lühendatud tööpäev. Kõik teadsid seda, aga mitte Sho. Lõunalt kontorisse tagasi tulles avastas ta, et mitte kedagi pole ja kontoriuks on lukus.
Ta avas ukse, läks oma laua taha ja töötas kella seitsmeni. 

Kolmandaks, kui me jaanilaupäeval käisime sõprade pool lõkkel, siis seal oli üks must kass, kes Shole muidugi väga meeldis. Veel oli seal taksikoer ja kui koer kassi lähedusse sattus, siis kass läks väga pingesse.
Sho istus kassi kõrvale, tegi talle pai ja ütles: tasapisi, tasapisi...

Ma küsisin: kust sa tead seda väljendit. 
Sho ütles, et ükspäev pargis ta nägi, kuidas vanaema hüüdis seda lapselapsele, kes jalgrattaga sõitis. 

Neljandaks, kõigil on fidget spinner ja Sho märkas seda siin ja seal. Ütles, et näed sellel lapsel on fidget spinner. Ja sellel teisel lapsel trammis oli kaks fidget spinnerit. Ja kolmandal, ka trammis, oli jälle fidget spinner...

Ma sain aru küll, kuhu Sho sellega tüürib. Ükspäev ta tuligi koju fidget spinneriga ja ütles, et see on kassile. 

Ma natuke keerutasin seda ka. Ühe käega hoidsin, teisega tegin hoogu. Sho ütles, et ma pean sama käega hoidma ja sõrmega keerutama õppima. 
Ma ei oska, vingusin.
Sho: kui ühe käega ei oska, siis on trammis piinlik.
Nii et pidin ikka harjutama veel. 

J 8aastasel pojal on kümme fidget spinnerit ja 13aastasel tütrel on hoverboard. Kui me nende pool Lõuna-Eestis käisime, siis Sho ütles, et neil on kõik need mänguasjad, mida tema endale tahaks. 

Viiendaks, Sho lihtsalt läks ja ostis robottolmuimeja. Nüüd ongi lagi käes, living the dream

Kuuendaks, me unustasime võipaki päevaks oma saunkorteri lauale. Sho saatis mulle sellise pildi: