02.06.17

viu-viu-viu


Mhhhh, kui keeruline. Ei taha üldse selline vingats olla, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis praegu saan ainult vinguda ja lasta teil mõelda: mida kuradit ta vingub, mis ta elul siis nii suurt viga on. 

Aga kavaldan teid oma halasse vaikselt, alustades juhtumiga, mis ei olegi hala. 

Sho sai postkasti immigrandiküsitluse ja vastas tublisti, kuidas ta Eestiga kohanenud on ja mitu sõpra tal on jne. 

Pika küsitluse lõpus oli koht, kuhu sai lisakommentaare jätta. Sho küsis, mida kirjutada ja ma muidugi ütlesin, kirjuta: my wife is wonderful. She is the best. 
Sho ütles: ei, Eestis ei kirjutata ju nii. 

Ja hakkas kirjutama: minu naine on normaalne. 
Ma kraaksusin naerda. 
Sho jätkas: väga tavaline. Ebaspeshaalne. Mul on kass. Kassil on must nina ja mustad...

Aga hala. Esiteks, viimaste aegade domineeriv mõte on: ma lihtsalt ei oska elada. No ei oska. Kuidas see käima peaks. 
Kõik on nii kaootiline, ühest küljest. Teisalt on kõik enda teha. Aga vaat seda "enda teha" osa ma lihtsalt ei jaksa kanda. Ei oska, noh. 
Iga krdi päeva iga krdi tunni iga krdi minut on vaja elada. 

Vahel käivad mul hood, kus ma püüan. Siin blogis ka tõenäoliselt pooled postitused räägivad sellest, kuidas ma avastasin, et nii või teisiti tuleb elada. 

Aga hoog läheb mööda ja siis ma jälle ei oska. 

Ja nüüd on tulnud mingi täielik piir ette. 

Ma arvan, et ma pole kunagi varem mõelnud selliseid lihtsakoelisi mõtteid nagu: ma pole õnnelik. Aga eile mõtlesin. No ei ole, noh. 

Kusjuures ma tean, et õnn ei saa olla mõistlik elu eesmärk. 
See seostub mingi pärast-surma-paradiisiga, kus kõik on on pehme ja roosa ja sa veedad seal õndsas infantiilsuses lausa igaviku. Oma surnud sugulaste keskel veel. 
Kes üldse mõtles, et see võiks olla unelm, mille poole püüelda. 

Samas päris õnnetu ei taha ka olla. 
Võtaks psühholoogiga ühendust, aga ma isegi ei viitsiks temaga rääkida. No mida ma ütleks. Näitaks seda blogipostitust ja ütleks: lahenda ära. Vä. 

Massöör (kelle juures ma käin aeg-ajalt ikka, seepärast, et ma ei käi enam joogas  - ma ei ütle teile, miks -, ja siis läks kogu mu uus keha jälle vanaks kehaks tagasi) ütles ükskord, et ära mõtle nii palju.

Ja mul hakkasid pisarad voolama. Kusjuures mitte seepärast, et ta mu "nii müstilisel kombel" läbi nägi ega ka mitte seepärast, et mingi ränk mure oleks olnud või mingi metafüüsiline äng või... Vaid lihtsalt seepärast, et ma olin enda peale nii vihane. Vihane, sest mu kuramuse õlad olid jälle nii kuramuse pinges ja see kõik oli minu süü. 

Sest ma ei oska elada. 
Ma ei tea, kas ma ei saa seda õiget tehnikat kuidagi kätte või... Elamisvõtted? On sellised asjad olemas?
(Vaatan end kõrvalt ja saan aru, et see küsimus on nii selle sajandi lähenemine. Justkui õige tehnika või nipp peaks lahendama kõik probleemid.)

Siis, teate, me ostsime korteri. Õigemini ostame järgmisel nädalal. See on pool-uusarendus, saab valmis alles uuel aastal, aga esimese lepingu ja sissemakse teeme varsti. 

Broneerisime korteri ära, aga samal päeval rääkis H, et tema naabertalu on müügis. 
Ja ma mõtlesin: tegelikult ma tahan hoopis seda talu. 
Ja siis ma suutsin sellesse teemasse nii sisse minna, et talu külas, kus naaber on mu ja Sho sõber ja räägib jaapani keelt ja kokkab fantastiliselt, oli ainus asi, millest ma mõtlesin. 
Sho on nii hea mees ja mul on nii suur veenmisjõud, et suutsin ka tema sisse rääkida. Et tõepoolest, talu, mida me veel näinud ei ole ja mis tegelikult päris otseselt müügis pole (asjaolud on keerulised, ei hakka täpsustama), on parim plaan meie tulevikuks. 

Sest ilmad olid ilusad ja mul oli klassikaline urbanistlik frustratsioon ja ma mõtlesin järjekordseid lihtsaid mõtteid nagu: 
Tegelikult peaks inimene olema loodusega kooskõlas ja seepärast on maatalu ainus õige koht, kus elada ja õnnelik olla ja see ongi mul õnnest puudu. 

Räägin, nagu asi oleks minevikus, aga tegelikult ma arvan praegu ka nii. 

Ja nüüd mul on et fak see korter, ma ei tahagi seda.
Aga võibolla ma ei taha seda talu ka. 
Iga otsus võtab energiat - otsus, et soetan selle korteri, võttis mult juba piisavalt ja kui peaksin võtma vastu uue otsuse korter mitte soetada, kukuks energia miinusessse. 
Ma tahan, et ma ei peaks selle teemaga lihtsalt tegelema. Elan siin, kus ma elan. Kolin voodisse teki alla, võtan kassi kaissu ja olen rahul. 

Aga korter on tegelt vist ju okei. Vana kasarmuhoone, 1915. aastast. Laed saavad olema 4 m kõrgused. Tuus ju. Kindlasti hästi ebapraktiline, aga ärge tulge seda mulle ütlema.
Väike korter ka veel. Siis kõik küsivad: oot, oled sa kindel, et nii väike korter on mõistlik. 
Ma mõtlen: ma pole mitte milleski kindel. 


08.05.17

oleksin pidanud päikesekreemi kasutama

Kirjutan postitusi hõredalt, aga alati on kahe postituse vahepeal tekkinud suur posu mõtteid ja toimumisi, mida kõike siis kirja tahan panna. 
Nüüd on nii, et ei ole mitte midagi. Mitu-mitu nädalat on vahepeal olnud, aga tõesti mitte midagi pole jutustada. 

Samas tahan lugejatele üle kinnitada, et see pole mingi hingevaakuv blogi. Mu enda jaoks on blogimine ikka mingi pea-aegu et baasvajadus, lihtsalt praegu pole see etapp elus, kus tunneksin mõnu igapäevasest "teate, mis täna juhtus! Boiler läks katki ja siis ma ei saanud pessu, ilgelt nõme oli, aga siis toodi uus boiler ja siis jälle sain"-postitustest. (Muide see juhtus päriselt, mingi kuu-kaks tagasi. Ilgelt nõme oli, aga pärast sain pessu ja siis oli hea.) 

On olnud ka selliseid blogiaegu ja usun, et tulevikus võib veel tulla. Tegelikult oleks väga mõnus igapäevaselt blogida. See lisaks kergust teemadesse ja ellu. 

Aga praegu panen ikka täie raskusega. Viimati ütles vist T, et nii hea lugeda su kriisidest. Ise küll ei julgeks kirjutada. See pole kaugeltki esimene selline kommentaar, nii mitu inimest on sama öelnud. Aga ma igakord mõtlen, et mis kriisid, ma räägin ainult rõõmudest ja naljast. Kust te kriise välja loete? 

Aga tegelikult vist jah on iga postituse taga vähemal või suuremal määral kriis peidus. Aga ma ei nimetaks seda kriisiks, vaid lihtsalt eluks. Elu nagu sangpomm. 

Mingi aeg tagasi rääkisime ühe kolleegiga ühe uue projekti teemal ja et kes võiks selle eestvedajaks olla ja ma ütlesin talle, et nagu sa tead, olen ma see inimene, kellel on head ajad ja halvad ajad... 

Ja ta noogutas.

Ma ehmatasin: fakk. Ma olengi see inimene. 

Halenaljakal kombel pean ma ise end väga terve vaimuga inimeseks. Mis on ehe näide sellest, kuidas enesepilt võib kõikidest näkku-karjuvatest tõdedest hoolimata olla just selline... 
No see ongi tegelikult inimese kõikide lolluste põhjus.
Talle võib öelda ja näidata ja tõestada ükskõik mida, aga see ei loe, kui ta on otsustanud teisiti.

Muide, massöör tegi mu korda. Oligi nii, et käisin kümme korda ja ta parandas ära jamad, mis mul  u 15. eluaastast olid. Täiesti fantastiline.  
Mitu inimest võttis eelmise postituse peale kontakti, aga ma hiljem hakkasin mõtlema, et olen ma ikka lolljulge soovitaja. Kui kellelegi ei meeldi, on ju minu süü. Muusikat võib veel lärmakalt soovitada, aga massaaž on selline tõsine asi. Ja kelleks ma end pean, et kõike kohe maailma parimaks ristida. Tulge minu massööri juurde, ta on maailma parim! Tulge minu psühholoogi juurde, ta on maailma parim! Võtke kass, see on maailma parim! Elage Nõmmel, see on parim. Ei, elage kesklinnas, see on parimast parim. 
Aga igatahes. Uus keha, uus keha. 

Näost olen ma punaseks põlenud. Oleks juba märtsist pidanud päikesekreemi kasutama. 
Söön jummala palju. Eelmisel teisipäeval tõi üks õpilane jaapani keele tundi endatehtud sealiha ja riisipalli ja tsukemono - täiesti jaapani toitu. Selline spontaanne värk. 
Mina ütlesin: ma võin võtta lisaportsu, sest ma olen õpetaja

Seepeale ütles teine õpilane, et ta teeb neljapäevaks kooki ja siis tegigi, nii et neljapäeval sõime toorjuustukooki mustikatega. 
Ma ütlesin: ma võin võtta veel ühe tüki, sest ma olen õpetaja
Ja siis lihtsalt mushamusha

Aga üldiselt on mul tekkinud selline põnev mõte, et tahaksin olla keegi teine kusagil mujal tegemas midagi muud. 
See on ehk radikaalne. Võiksin olla mina. Võiksin olla ka siin. Aga teha midagi muud. Elada täiesti teistsugust elu - täi-es-ti. 
Nüüd, hästi lihtne oleks, kui ma vähemalt teaks, milline see elu olla võiks. 
Katusekorteris on palav.


04.04.17

eufooriad

Sho ärkas üks hommik üles ja hakkas kohe voodis rääkima: pafukuri, pufukuri.... 
Ma: Pähkel, Sho,  ütle päh-kel.
Sho: Pafu-keru. 

Asi on selles, et K ema sai endale imearmsa koerakutsika nimega Pähkel ja Sho nägi pilte. 


Lugesin just M blogist, kuidas elulained viivad väga kõrgele ja siis kukutavad jälle väga sügavale. Sama muster on minu viimastes nädalates nii tugevalt sees, et paneb mõru naeru naerma. 

Üks läbivaid jooni on massaaž. Ma nimelt läksin tagasi selle massööri juurde, kes mind esimesel korral "segadusse ajas"
Jälle tegi ta massaaži, mis oli sama suurepärane, aga sama üllatav. Pärast küsisin ta käest, et mis toimub. 
Ta ütles: hea meel, et sa küsid. 
Ja rääkis sellest, et keha on üks tervik. 

Ärkasin järgmisel hommikul üles ja tundsin, et mu keha on teise kujuga. 
Ta küsis, kuidas end tunnen ja ma ütlesin, suurepäraselt. 
Ta ütles: ära muretse. Käi joogas, tule massaaži ja ülejäänu jäta minu ja Jumala kätesse. 
No kui sinu jumal mind aidata tahab, mõtles rentsli-ateist - ja rõõmustas.

Eufooria on kõige täpsem sõna selle kohta, kuidas ma pärast kolmandat korda end tundsin. Mis mõttes ma leidsin inimese, kes annab endast kõik, et mul paremaks saaks. 60 mõtestatud minutit minu heaks inimeselt, kes pole isegi ma ise. 
Mul on uus keha! hõiskasin. Mul on uus keha!

Neljandal korral tulid jutuks lasteteemad ja selles hoovuses hakkas ta mulle tegema mingit tšakrate mingit... ma ei tea, igatahes see mitte ei toimunud tugevalt näppupidi mu turjalihaste vahel, nagu seni, vaid õhus mu emaka kohal või... Selline väike õhu-tantra või... 

Ja võibolla see kestis ainult minuti või paar, aga ma suutsin ärrituda ja järgmisel päeval polnud mu õlad nii heas seisus ja kõigepealt vihatasin, et väärtuslik õla-aeg läks mingi kubemetšakra nahka ja siis juba vihastasin enda peale ja mõtlesin, et ma ei saa endale kunagi uut keha ja ma olen selline vastik-vastik... Ja need praksud-plõksud, mis mul seljast või kaelast tulevad iga kord, kui natukenegi õlgu liigutan, on igavesed. Sest ma olen vastik ja kuigi jupp aega elust on jooga ja jupp on massaaž, siis seda ülejäänud osa elust, mis kahe vahele jääb, ei saa ma kunagi harmooniliseks. 

No ma usun, et mingid teised asjad toimusid ka elus, mitte ainult massaažisessioonid ei kujundanud mu nädalate meeleolu. 
Aga siis ma sõlmisin rahu ja mõtlesin, et aega tuleb anda endale ja kehale ja andestada ja armastada tuleb. 
Ja nüüd olen ma käinud veel paar korda ja mul on lihtsalt väga-väga hea meel selle kõige üle. 
Näiteks täna avastasin, et mu abielusõrmus käib kergemalt kui kunagi varem. Sest mul on alati sõrmed natuke või rohkem turses olnud. Aga viimasel ajal on massöör tegelenud selliste lihastega õlal, mille mudimine mulle sähvatusi sõrmeotsteni saadab. See võib ju seotud olla? Lisaks, et ma tubisti vett joon. 

Soovitasin M'ile, kes läks ka massaaži. Enne ütlesin massöörile, et hoiatasin sõpra ebatavalise lähenemise eest. 
Massöör: näh, sa ütlesid, et ma käpin tisse, jah? Nüüd ta on niikuinii närvis. 

Ehk et kui te tahate tõeliselt hea massööri kontakti, siis võtke minuga ühendust ja jagan rõõmu. (Ta ei käpi tisse.) 

Mingeid emotsiooni-kukkumisi on olnud veel ja veel, aga üks tõeline eufooriahetk oli laupäeval, kui ma sain fännikirja. Õnnetu kuupäevaga küll - 1. aprill. Ma ikka väga loodan, et see polnud nali. 
Sain kirja oma keskkooliaegselt suurelt mentorilt, legendaarselt T. R'lt.  

Ta tänas mind, et raamatu kirjutasin ja kasutas raamatut ülistades selliseid sõnu, et ma osadest ei saanud arugi ja nimetas mind Ülemsillaehitajaks. 
Mitte lihtsalt silla.

Mul oli ema külas ja kui ma hüppasin ringi, et see kiri on parim asi, mis minuga viimase 15 aasta jooksul toimunud on, siis ta tuletas mulle viisakalt meelde, et vahepeal ju abiellusin Shoga ja see oli ju ka päris hea sündmus. 

Muidugi kiitlesin kõigile. Tahtsin kõigele öelda, et see on, nagu.... aga nagu mis?  Aga M leidis õige paralleeli: see on nagu Lennart Merilt põsesuudluse saamine. 
Midagi sellist jah.

Lootsin, et no see eufooria on küll igavene ja selle tuules kirjutan mingi hästi geniaalse romaani. Sest no miks mitte. Ülemsillaehitaja ju.
See oli laupäeval. Täna on teisipäev. Ema helistas ja mainis veel kirja, siis mul oli nagu et "mis kiri?" 
Ah see? Ah, see on minevik. Kauge minevik. 

Kuidas olla stabiilsem, ah? 

Lõpuks, olen juba ammu tahtnud jagada niiiiiii ilusat muusikat nagu: 

Agnes Obel "Familiar" Cancer "Same Color as Digital Photography"


Cancer "Errors" - ma ei suuda leida seda videot, sest "vähk" ja "vead" on sõnakombo, mis toob hoopis muid vasteid kui see laul. Aga see laul on imeline. Leiab näiteks spotifyst.