20.01.18

lagunemine

Nüüd tuli küll morbiidne pealkiri. Aga ei muuda ka, sest tõepoolest - kõigepealt oli mul silmal odraiva, siis tekkis sõrmeküüne juurde punetus ja mäda. Siis juhtus sama varbaküünega ja siis teise sõrme küünega. Siis läks ige põletikuliseks. Siis hakkasid imetamise sundasendist põlved valutama. Niiviisi valutama, et magada ei lasknud, kujutate ette. Hea idioot ma olen, kirusin end, ei võinud siis jalgu sirgu lükata.

Siis tekkis silma jälle põletik. Ja siis jälle varbasse.
Siis halvenes silmanägemine tunduvalt. Loodan, et see väsimusest ja ajutine. Kondid raksuvad üllatuslikest kohtadest ootamatutel momentidel.

Hakkasin vitamiine sööma.

Ah, ja siis, tuleb välja, mul ongi song.
S ütles, et tema teada on songad ainult kassipoegadel, mina teadsin ainult kubemesonga, aga nüüd selgub, et on olemas midagi nende kahe vahepealset: armisong.

See mingeid vaevusi ei põhjusta, lihtsalt pean mõne kuu pärast teist korda elus narkoosi alla minema.
Pole see keisrilõige mingi lillepidu. Kuigi sellel on ka omi võlusid (nagu unepealt lapse saamine).

Beebi A'd tabas aga ühekorraga puberteet ja keskiga - ta täiuslik beebinahk täitus aknega ja pealagi läks kiilaks. Tõelise samurai soengumood. Akne tõmbas nüüdseks tagasi ja uusi juukseid on juba pool senti, aga no tõesti. 

Tean, et asi ajutine ja osa kuival maal elamisega kohanemise protsessist. Ema ütles, et ma olen nii hästi informeeritud, sest tema omal ajal mõtles, et näed, sain haiglast täiusliku beebi kaasa ja juba kuuga suutsin ta nässu keerata.

Vahepeal hakkas A naeratama ja lalisema ja see upgrade on täiesti revolutsiooniline.
Ma sain teada, et ta on lahke ja suure südamega inimene. Vähemalt ta kõnetab mind nii hellalt, et ma tahan temaga ka ainult väga hella häälega rääkida.

Ükspäev oli kell nii umbes neli kakskend neli öösel ja ma olin maailma peale vihane, et ma magada ei saa. Kussutasin titte, pilk aknast välja suunatud. Pööran siis pilgu korraks tagasi titele ja vaatan, et ta naeratab mulle oma kõige hellemat naeratust ja siis ütleb mulle midagi maailma kõige pehmemal toonil.
Siis ma heldisin päris mõneks ajaks. Pärast olin vihane edasi.

Miks arvatakse, et titemammade maailm ahtaks jääb? Mind huvitavate teemade ring on vaid avardunud - beebi kaaluiibe, gaaside, näonaha võrra.
Näiteks pole midagi olulisemat kui A seedekulgla ja selle töökorraldus. 
Iga krooks ja puuks saab minu ja Sho spontaanse tunnustava mõmina osaliseks. Nii lihtsalt on. Seedimine on oluline ja kõik. See on peamine, millega A päevast päeva tegeleb ning sellest sõltub nii tema kui meie heaolu.

Imetamine on nüüd suht käpas, aga vahel on see siiski suur emotsioonide mäng. Täitsa lõpp ikka, kuidas kuu-kahene beebi peab endaga võitlema. Kui teda järsku suur nälg tabab, võib ta olla kannatamatu ja siis hakkab nutma, kui rinnast sekundite jooksul piima kätte ei saa.

Nuttes aga ei saa üldse ja see ajab teda veel rohkem endast välja. Siis pean talle ütlema: no proovi veel, proovi, sa saad sellega hakkama!
Tema vastu: ei, ma ei suuda!
Ja hakkab röökima.
Ma: no võta end kokku, sa saad hakkama!

On näha, kuidas see pisike olevus tõepoolest enda tunnetega võitleb - püüab keskenduda, aga nutt tuleb ikka peale, aga ta ikka püüab.

Siis on otsustav hetk, kus ta enda üle kontrolli saavutab. Seda on nii selgelt näha, seda otsustavat pöördelist momenti. Ta võtab viimased tahtejõuriismed kokku - ja õnnestub.
Nagu mingi Hollywoodi filmistsenaarium mu rinnal. 
Ma ei pane endast blogisse eriti pilte mitte privaatsuse pärast, vaid sest ma olen kõigil nii kole. Aga sellel, mis Sho täna hommikul klõpsas, ei olegi.

Ühtlasi näete, kelle kõrvad A päris. Õnneks on pea tal nüüd palju suurem kui algul. Algul oli ta päris kõrvahaldjas. Kui ta paarinädalane oli, ütles H: Ta on nagu see tegelane "Sõrmuste isandast". See, mis ta nimi oligi...
Ma (haavunult): Guglunk??
H: Ei-ei, see, keda Orlando mängis. Legolas.
Aga ta niikuinii mõtles tegelt Guglunki.


05.01.18

uut ja vana

Kui me haiglast koju tulime, siis Sho kotis oli mu kalendermärkmik ja pudel rinnapiimaga. Aga piima lekkis pudelist ja märkmik sai rinnapiimaga kokku. Tundus õudselt sümboolne. 

Märkmikusümboolikast veel rääkides - selleks aastaks soetasin väikese märkmiku, sest kavatsen 2018. aastal teha vähem asju, mida märkmikusse märkima peab. 

Kui eelmisele aastale tagasi vaadata, siis suurema osa ajast olin ma rase ja selle foonil toimus kõik muu. Algul olin mures ja muretsemine mõjutas teisi eluvaldkondi, kuni selleni, et  kevadel olin valmis kõik üle parda viskama ja nuttes horisondi suunas jooksma. 
Aga pärast seda, kui mind normaalseks rasedaks kuulutati, rahunesin maha ja kõik muu kuidagi loksus ka paika. 

Umbes pool aastat tsillisin ja tegin neid töid, mille eest raha ei saanud. Teise poole aastast töötasin päris tempokalt, parajalt suurte summade eest.
Selles mõttes äge, et teoreetiliselt võin endale lubada ainult pool aastat tööd teha ja sissetulek on piisav. Aga päriselus on see mure, et ma kunagi ei tea, kas tulevikus ikka tööd on ja seega tsillimise poolaasta pole päris tsillimine, vaid põdemine ja aeg-ajalt endalt küsimine, kas olen ehk töötu. 

Ja siis, detsembri algul sündis beebi A. 

Naljakas, detsembris toimusid ju jõulud ja mu sünna oli ja venna sünna ja me pulmaaastapäev (unustasime ära) ja me deitima hakkamise tähtpäev (10 aastat sai!), aga kui blogi detsembripostitusi vaadata, siis pole neid asju poole sõnagagi maininud. Ei mingit "häid jõule" ega midagi. Lihtsalt elasin nii paralleelmaailmas. 

A sai vahepeal ühekuuseks. 
Kusjuures nüüd ma saan aru, miks räägitakse, et imikuaeg möödub nii kiiresti. Kiiresti seepärast, et iga hetk kestab ainult hetke. Beebi on 1päevane vaid ühe päeva, 2-nädalane ainult ühe päeva... 

Viimasel ajal vaevan end põhiküsimusega, kas võin poissbeebit kiisukeseks kutsuda. Igaks juhuks kutsun kassikeseks. See rohkem matšo ega tekita temas tulevikus identiteedikriisi. 

Ükspäev äiutasin ta magama ASAP Rockyga, "LSD (Love x Sex x Dreams)" - midagi Tokyo ja hallutsinogeenide fännidele.
SBTRKT "Higher" ja Ellie Goulding "Tessellate" osutusid ka heaks unelauluks.

Ei tea, kas olen hea lapsevanem... Mis väärtushinnanguid ma talle kaasa annan? 

Mu maailmavaadet on suures osas mõjutanud South Park. Te arvate, et teen nalja. Ma ei tee nalja.  

Näiteks olen ma peaaegu kindel, et mu teekond ateistiks algas sellest South Parki osast, mis mormoonidest rääkis. Mõtlesin: vaat kui tobedaid asju inimesed tõsimeeli usuvad. Siis hakkasin mõtlema teiste lugude peale ja sellele, mis neid õigupoolest Joseph Smithi omast eristab ja mingi pool aastat hiljem tulin sellest mõttekeerisest välja ateistinärakana. 

Selles mõttes nõme, et näiteks kui last ootasin, siis arst ütles: näed, poiss istus paar aastat pilvepeal ja nüüd tuli jälle alla. 
Mis oli tõenäoliselt lihtsalt selline ilus kujundlik viis öelda, et tuleb jälle poisslaps. 

Aga ma kohe mõtlesin: ei, see poiss, kes "pilve peale" läks ei ole see poiss, kes mul kõhus on.
Need on kaks täiesti erinevat inimest, kellel oleks olnud täiesti erinev elukäik, iseloom, näojooned ja kõik muu.

Tean, et selline mõtteviis lõikab, samas kui idee ühest hingest, kes läbi mitme keha püüdis tulla, aga nüüd lõpuks kohale jõudis, pigem teeks pai. 
Aga mul ongi selline häda küljes, selline uus-ateisti häda, et isegi hingerahu huvides ei anna endaga kompromisse teha, meeldivamaid narratiive kujundada.

Kuidas ma nüüd siia jõudsin...

Njah, umbes et kas olen hea lapsevanem sellisena. Kas saan väärtuskasvatusega hakkama.
Ah tegelikult ma ei mõtle seda tõsiselt. Niisama veeretan sõnu.

Viimasel ajal on argipäev päris mõnusaks läinud. Ei ole olnud enam neid hetki, kus laine üle pea käib. (Ja kas juba ütlesin, et A on imearmas igal ajahetkel?) 

Natuke muret teeb keisrist jäänud arm. Selle ühes otsas on selline mügarik naha all tunda. Ma ei tea, mis see on ja kas see jääb igavesti sinna, aga perearst saadab mu ultrahelisse. Ta ütles, et kui see on song, tuleb operatsioonile minna. 

Pean üldse ettevaatlik olema. Vaatama, et mu läbi lõigatud kõhulihased taastuksid. Diastaas pole naljaasi. Samas, nagu K mulle lohutavalt ütles, parem lõhkine kõht kui midagi muud lõhkist.  
Oh õudu, kui ma oleks pidanud kõigele muule lisaks oma alakeha uute anatoomiliste lahendustega tutvuma hakkama. 
Aga ega lisaopi väljavaade ka ämbritäis rõõmu pole. 

See oli ka nõme, et pidin end keisrilõike järel mitmeid päevi kõhtu süstima. Iga kord palusin Sho vaimseks toeks. 
Ämmaemand õpetas, et süstal peab olema 45kraadise nurga all, et lihasesse ei süstiks. Teise käega kõhupekist kinni ja siis lihtsalt süstid sinna kusagile. 

Aga ühe korra läks mul nässu, süstal ei läinud piisavalt sügavale, vaid jäi naha alla ja siis tegi sellise valge mügariku nahale sellest ravimivedelikust. Mul kadus veri näost ja ma mõtlesin, et suren ära, sest see on rõve ja ma tegin valesti. 

Aga jäägu need jutud.
Kui me too päev perearstilt rongiga koju tulime, siis A natukene nuttis. Siis rahunes maha. Aga hiljem tuli ligi üks naine ja ütles: "Ta nutab nii armsa häälega". 

Ma ei tea, kas ütlesin, aga vähemalt mõtlesin: "Eks ole!" 
Ja rõõmustasin, et maailmas on vähemalt üks inimene veel, kes A nuttu imearmsaks peab. 

Naine ütles: "Kui kaugele see minust on jäänud..." 





26.12.17

teraapiamaterjal


Suure osa ajast istun ja vaatan, kuidas väikese A ripsmed kasvavad. 

K rääkis, et tema beebiemmede sõpruskonnas, kus lapsed nüüd aastaseks saavad, mingi pooled käivad paariteraapias. 
Kusjuures oma kolm pluss nädalat beebikogemust ja ma ütlen teile, et ei imesta. Juba külvame vilja, mida teraapias lõigata. 

Kõik algab sellest, et röövitakse uni. Ma olen täiesti teine inimene, kui magada ei saa.

Järgmisena vajub unustusse füüsiline lähedus. Pean silmas igasugust füüsilist kontakti.
Koos oldud kümne aasta jooksul pole me kunagi nii vähe üksteist puudutanud kui viimasel kolmel nädalal. 

Ja siis antakse üks väike habras, aga nõudlik olevus elus hoidmiseks.
Fast-forward detsembrisse 2018 - teraapiamaterjali küll ja veel.

Aga me siin Shoga omavahel rääkisime, et kümme aastat on niisama tšillitud, nii et ongi viimane aeg tööle hakata.

Alustuseks peaks võimalikult palju magama ja mingi kallistamisgraafiku tekitama. 

Üks öö poole nelja ajal võttis S FBs ühendust, et miks ma active olen. Mul oli muidugi beebi A, aga mis tema teeb, küsisin. Ta ütles, et koristab ja kuulab psühholoogia-alast loengut.

Ma ütlesin, et ma kuulan ka viimasel ajal öösiti psühh-loenguid. Mida tema kuulab?
Ta nimetas sama mehe, keda mina kuulan. Vaat kus kokkusattumus. Või siis lihtsalt väga paljud inimesed kuulavadki öösiti Jordan B. Petersoni, ei tea. 

Igatahes K soovitas mulle kursust Maps of Meaning. Väga huvitav. Raske aru saada, kuhu lõpuks välja jõutakse ja kõik paistab olevat kõigega seotud, aga seepärast ongi huvitav kuulata.
Vahepeal Peterson nii muuseas räägib, millistel viisidel on võimalik vanemana oma väikelapse elu ära rikkuda. 
Selles mõttes ideaalne kuulamine algajale emale kõige haavatavamal tunnil.

Peterson ei väsi kordamast, et iga inimene on võimeline kohutavateks tegudeks. Ma ütlen, just hommikul kell neli vägisi ärgates olen ma hoopis teine inimene. Hirmuäratavalt teine.

Õnneks kõik, mida beebi A teeb, on niivõrd armas, et ma talle kallale ei lähe.
Kui ta hädisel häälel kaebleb, siis see on ka nii armas.

Aga vahel on mul süles väike vihane beebi. Meil see imetamisvärk läheb üle kivide ja kändude. Mõlemad ikka püüame, aga vahel viskab A'l nii üle, et ta möriseb vihaselt. See on nii naljakas! Ise napilt 3-kilone, aga juba vihane, mõtlesin, ja just siis kuulasin Petersoni loengust, kuidas katsed näitavad, et beebid vahel ongi vihased.
Viha on ka oluline tööriist elus hakkama saamiseks.

Tulnukalik on tema liikumine. Käed, jalad, kõik näolihased korraga töös. Loetud sekundite jooksul joonistuvad näos kõik ilmed: hakkab ta nüüd nutma? Või  aevastama? Ikka vist haigutama? Naeratama? Ikka nutma? 

Üldiselt väike A peamiselt magab, sööb või nutab.
Aga siis on selline müstiline aeg, kus ta ei söö, ei nuta, ei maga - ta lihtsalt on.
See tekitab kõige suuremat segadust.
Sest nii väike beebi veel ei lalise, ei naerata... Mis toimub? Mis ta mõtleb? Kas kõik on hästi? On ta lihtsalt loobunud meid koolitamast?

Viimase nädala ta küll suure osa ajast vaatab ringi. See on ka uus asi - vaatamine. Siis lähevad silmad vahepeal suurest vaatamisest ümmarguseks. See on nii armas. Oi, kõik on nii armas, ma ütlen.