04.04.17

eufooriad

Sho ärkas üks hommik üles ja hakkas kohe voodis rääkima: pafukuri, pufukuri.... 
Ma: Pähkel, Sho,  ütle päh-kel.
Sho: Pafu-keru. 

Asi on selles, et K ema sai endale imearmsa koerakutsika nimega Pähkel ja Sho nägi pilte. 


Lugesin just M blogist, kuidas elulained viivad väga kõrgele ja siis kukutavad jälle väga sügavale. Sama muster on minu viimastes nädalates nii tugevalt sees, et paneb mõru naeru naerma. 

Üks läbivaid jooni on massaaž. Ma nimelt läksin tagasi selle massööri juurde, kes mind esimesel korral "segadusse ajas"
Jälle tegi ta massaaži, mis oli sama suurepärane, aga sama üllatav. Pärast küsisin ta käest, et mis toimub. 
Ta ütles: hea meel, et sa küsid. 
Ja rääkis sellest, et keha on üks tervik. 

Ärkasin järgmisel hommikul üles ja tundsin, et mu keha on teise kujuga. 
Ta küsis, kuidas end tunnen ja ma ütlesin, suurepäraselt. 
Ta ütles: ära muretse. Käi joogas, tule massaaži ja ülejäänu jäta minu ja Jumala kätesse. 
No kui sinu jumal mind aidata tahab, mõtles rentsli-ateist - ja rõõmustas.

Eufooria on kõige täpsem sõna selle kohta, kuidas ma pärast kolmandat korda end tundsin. Mis mõttes ma leidsin inimese, kes annab endast kõik, et mul paremaks saaks. 60 mõtestatud minutit minu heaks inimeselt, kes pole isegi ma ise. 
Mul on uus keha! hõiskasin. Mul on uus keha!

Neljandal korral tulid jutuks lasteteemad ja selles hoovuses hakkas ta mulle tegema mingit tšakrate mingit... ma ei tea, igatahes see mitte ei toimunud tugevalt näppupidi mu turjalihaste vahel, nagu seni, vaid õhus mu emaka kohal või... Selline väike õhu-tantra või... 

Ja võibolla see kestis ainult minuti või paar, aga ma suutsin ärrituda ja järgmisel päeval polnud mu õlad nii heas seisus ja kõigepealt vihatasin, et väärtuslik õla-aeg läks mingi kubemetšakra nahka ja siis juba vihastasin enda peale ja mõtlesin, et ma ei saa endale kunagi uut keha ja ma olen selline vastik-vastik... Ja need praksud-plõksud, mis mul seljast või kaelast tulevad iga kord, kui natukenegi õlgu liigutan, on igavesed. Sest ma olen vastik ja kuigi jupp aega elust on jooga ja jupp on massaaž, siis seda ülejäänud osa elust, mis kahe vahele jääb, ei saa ma kunagi harmooniliseks. 

No ma usun, et mingid teised asjad toimusid ka elus, mitte ainult massaažisessioonid ei kujundanud mu nädalate meeleolu. 
Aga siis ma sõlmisin rahu ja mõtlesin, et aega tuleb anda endale ja kehale ja andestada ja armastada tuleb. 
Ja nüüd olen ma käinud veel paar korda ja mul on lihtsalt väga-väga hea meel selle kõige üle. 
Näiteks täna avastasin, et mu abielusõrmus käib kergemalt kui kunagi varem. Sest mul on alati sõrmed natuke või rohkem turses olnud. Aga viimasel ajal on massöör tegelenud selliste lihastega õlal, mille mudimine mulle sähvatusi sõrmeotsteni saadab. See võib ju seotud olla? Lisaks, et ma tubisti vett joon. 

Soovitasin M'ile, kes läks ka massaaži. Enne ütlesin massöörile, et hoiatasin sõpra ebatavalise lähenemise eest. 
Massöör: näh, sa ütlesid, et ma käpin tisse, jah? Nüüd ta on niikuinii närvis. 

Ehk et kui te tahate tõeliselt hea massööri kontakti, siis võtke minuga ühendust ja jagan rõõmu. (Ta ei käpi tisse.) 

Mingeid emotsiooni-kukkumisi on olnud veel ja veel, aga üks tõeline eufooriahetk oli laupäeval, kui ma sain fännikirja. Õnnetu kuupäevaga küll - 1. aprill. Ma ikka väga loodan, et see polnud nali. 
Sain kirja oma keskkooliaegselt suurelt mentorilt, legendaarselt T. R'lt.  

Ta tänas mind, et raamatu kirjutasin ja kasutas raamatut ülistades selliseid sõnu, et ma osadest ei saanud arugi ja nimetas mind Ülemsillaehitajaks. 
Mitte lihtsalt silla.

Mul oli ema külas ja kui ma hüppasin ringi, et see kiri on parim asi, mis minuga viimase 15 aasta jooksul toimunud on, siis ta tuletas mulle viisakalt meelde, et vahepeal ju abiellusin Shoga ja see oli ju ka päris hea sündmus. 

Muidugi kiitlesin kõigile. Tahtsin kõigele öelda, et see on, nagu.... aga nagu mis?  Aga M leidis õige paralleeli: see on nagu Lennart Merilt põsesuudluse saamine. 
Midagi sellist jah.

Lootsin, et no see eufooria on küll igavene ja selle tuules kirjutan mingi hästi geniaalse romaani. Sest no miks mitte. Ülemsillaehitaja ju.
See oli laupäeval. Täna on teisipäev. Ema helistas ja mainis veel kirja, siis mul oli nagu et "mis kiri?" 
Ah see? Ah, see on minevik. Kauge minevik. 

Kuidas olla stabiilsem, ah? 

Lõpuks, olen juba ammu tahtnud jagada niiiiiii ilusat muusikat nagu: 

Agnes Obel "Familiar" Cancer "Same Color as Digital Photography"


Cancer "Errors" - ma ei suuda leida seda videot, sest "vähk" ja "vead" on sõnakombo, mis toob hoopis muid vasteid kui see laul. Aga see laul on imeline. Leiab näiteks spotifyst. 




14.03.17

kõik, millest olen tahtnud viimase kuu jooksul kirjutada

Ei ole sugugi nii, et mul pole, millest kirjutada. Vastupidi, kuu ja rohkema jooksul koguaeg kirjutan peas midagi.

Algul analüüsisin oma suhet Shoga ja leidsin, et meie elu pole nii harmooniline kui Patersoni filmis, sest ma olen isekas. Filmis nad polnud isekad. Aga moment läks mööda, jäi kirjutamata.

Siis tahtsin kirjutada, et mul läheb hästi ja miski minus avanes uueks. Kolm korda nädalas varahommikused joogad on imelised. Enne magama minemist koristan alati köögi ära, hunnitu revolutsioon mu peas. Viis korda päevas annab telefon alarmiga märku, et pean klaasi vett jooma - võrratu uus tunne kõhus.

Päris haige, et ma arvasin, et see uus elu on kestnud juba igavesti ja et see kestab edasi igavesti. Aga tegelikult oli seda elu, kus tundsin, et kõik on igavesti tasakaalus, heal juhul kaks nädalat.

Siis edasi tahtsin kirjuada sellest, kuidas see sama uute harjumuste mõttekäik mu täiesti tasakaalust välja viis.
Ma mõtlesin - ei taha ekraaniaega. Mul pole netis midagi teha, aga harjumusest istun seal. Näiliselt lihtne loobumine.
Edasi läks kõik nässu, umbes-täpselt nii: aga mida endale võidetud vaba ajaga ette võtta? Sest, kui eksraanist loobuda, on vaba aega palju.

Mõtlesin: loen raamatut. Vähemalt 10 lk päevas ja see on harjumus ja see on hea (hunnitu ja võrratu).
Mõtlesin: sportimine on hea, jalutamine - hea.

Aga mida ma siis teen, kui ma ei loe ega jaluta? Mida teha siseruumides, aga nii, et ei ole siruli diivanil.
Vastuseks sain: koristamine.

See vastus ja üldse, et ma neid mõtteid mõtlen, viis mu endast välja ja edasi veeresin mitu nädalat mööda allakäigutreppi.

"Korras tuba on märk elamata elust" - teadsin seda alati, ja nüüd olen omadega sealmaal, et pean koristamise kui "proaktiivse" ajaveetmisviisi omale päevakavva kirjutama. Sest mul pole oma eluga midagi paremat teha.
Sest ma ei jõua oma asjadega kunagi kusagile.
Sest ma olen võib-olla et igavesti lastetu.
Sest ma ei viitsi tööd teha.
Sest mul pole ühtegi eduelamust.

Siis tahtsin blogisse sellest mustast maendusest kirjutada, aga sellises vaimuseisus mul kirjutamine ei õnnestu. 

Edasi tekkis gängstaräpi periood. Tegelt suht igasuguse räpi periood. Sest räpp on poeesia.

so I tried to show her about the world
and about just who we really are
and where we've come
and how we still have to go really far
like "baby look at how we live broke on the boulevard"
but all she ever want me to do is unhook her bra
then all i really want is for her to go down low

Tundsin end neis ridades ära: olen nii see kutt kui see tsikk ja see, mida ta kirjeldab, on mu aju argipäev.

Pean ütlema, et kuulasin seda lugu suure murega, et äkki sel pole mingit metatasandit ja J. Cole lihtsalt ütleb, et ta on geenius, aga ta tüdruk on "ohmu nagu lita" ja siis mind küll kriipsutatakse feministide ridadest maha.

Igatahes kõndisin mööda rõvedaid veebruaritänavaid ja kuulasin igasugu vihast räppmuusikat.

Mõtlesin sellest blogisse ka kirjutada. Umbes, et panen pealkirjaks "autoportree" ja siis kirjeldan end kui 31-aastast gängstapäkapikust ärihaid, kes näeb välja nagu 13 ja kannab liiga suuri kassi-käpikuid. Kinnaste all hoolitsemata küüned ja sõrmes Tiffany teemant, ise mõmiseb "i never sleep cause sleep is the cousin of death" või "she grab my dick like a mic".  (Mmm... nii visuaalne. Hindan kõrgelt.)

Autoportree-postituse idee oli tegelikult lollakas ja enesekeskne.

Vahepeal selgus, et kass on meil kaitsejõud.
Sõbrapäeval kirjutasin sõpradele just kirja, kui esimene kevadine kärbes toas porisema hakkas. Aga ma ei jõudnud kirja romantilise kevadkärbse lauset lõpunigi kirjutada, kui tuli kass ja sõi kärbse ära. Kirja lõpetasin: unustage kärbes, ta on surnud.

Siis ükspäev tõi Sho töölt väikese drooni kaasa ja lennutas seda kodus. Kass käsitles drooni suure kärbsena, käis sellel järel, pidevalt käpp püsti, valmis äsamiseks. Ööseks pani Sho drooni köögikapile laadima. Hommikul vaatas, et droon hoopis koridoris.

Kui selle tagasi tööle viis, oli droon katki. Siis keegi uuris drooni sisemust ja ütles, et seest roostetab. Kas ta puutus veega kokku?

Nüüd, Miki on beebikassist peale harjunud vett jooma me armsa hundikoera Lonniga samast suurest kausist. Lonnit enam pole, aga veekauss on ikka sama. Lisaks sealt joomisele käib Miki vahel oma mänguhiiri vette uputamas.

Kõik märgid näitavad, et Miki ärkas öösel, võttis drooni köögikapilt hambusse ja uputas vaenlase oma veekaussi.

Mis periood edasi tuligi.
Tulid kaks asja, nii-öelda kaks "uudist" on.
Esiteks tegin endale Instagrami konto. Täitsa naljakas, ma varem ei tundnud mitte mingit vajadust end insta-teemasse segada, aga järsku tundsin. Mind leiab sealt nime järgi lihtsasti.

Teiseks hakkasime ostmiseks korterit otsima ja see on olnud tüütu. Rohkem polegi selle kohta öelda.

Hiljuti käisin spordimassaažis, mis osutus ootamatult intiimseks kogemuseks ja olin järgneva õhtu ja ka hommikupooliku suures segaduses. Siis tuli Sho ja lahendas segaduse, hehe.

Ülejäänud juttudega annab veel kannatada.  Nüüd peab tööd ka tegema.

Aaa ma olen rõve ja aaa blogimine on nii hea. See on elu seedimine. Kui ei kirjuta, siis lihtsalt ei seedi ära.
Kohe parem hakkas.



31.01.17

mõtlen bussijuhtidele

Pooled lubavad, et kui neil oleks ajamasin, siis nad läheks ja killiks hitleri. No nüüd on - aga ma ei näe tegusid. 

Vaatasime Shoga Jim Jarmuschi filmi Paterson. Treiler jätab petliku mulje, et filmis toimub midagi. Vihjab võimalikele konflikti allikatele. Aga mitte midagi ei toimu. Miski neist treileri vihjetest ei arene pöördeliseks sündmuseks.
Nii hea film. Poeetiline argipäev armastuse foonil. 

Ma ei tihanud seda Shole esimesena öelda, aga ta ütles mulle, et see on nagu meie elu. Aga me elu pole nii hull, onju, ütles. 
Mis hull? See on parim. 

Sho ei ole küll bussijuht, aga ta on natuke selline, et läheb ja teeb oma asja ja tuleb tagasi, ja ma ei ole küll kaunitar ega kunstnik, aga ma olen mitmes aspektis samade vigadega kui ta naine, aga armastan sama kõvasti. Ja midagi ei toimu. 

Juba treileri soundtrackist napsasin selle loo ära ja kuulasin pikalt. 

Muide, olen juba ammu tahtnud blogisse kirjutada, et ma mõtlen väga palju bussijuhtidest. Ja trammijuhtidest. Küll mitte üldse sellisel viisil nagu Jim Jarmusch. Aga päriselt, kolmveerandil kordadest, kui bussi või trammiga sõidan, mõtlen nende juhtide peale.  Juba aastaid, pikki aastaid. Huvitaval kombel rongijuhtidele mitte nii väga. 

Usun, et Jarmusch ei mõelnud mitte bussijuhile, vaid Inimesele. Otsustas, et ütleme, et Inimene on bussijuht. 

Aga ma mõtlen Bussijuhile, bussijuhi tööle, tehnilistele iseärasustele. 
Huvitav, kuidas see või teine asi on korraldatud. Huvitav, kuidas see rool ikka niiviisi käib ja... Tunde olen mõelnud neil teemadel. 

Trammid. Oh, trammid. Mu unistus on natuke aega trammi juhtida. Alati vaatan trammijuhtide nägusid enne, kui trammi astun. Imetluse ja kadedusega. Ok, see oli nali. Lihtsalt huviga vaatan, et kes on. 

Samas, Sho mõtleb pidevalt kassidele. Kolmveerand oma ärkveloleku ajast, kahtlustan. Ta on Briti välisministeeriumi kass Palmerstoni jälgija sotsiaalmeedias algusest peale ja elas kõvasti kaasa, kui Julian Assange'i kass talle ära pani ja mis kõik veel toimus. (Äh magasin maha võimaluse kasutada sõna cat fight, aga siis peaksin lause struktuuri muutma.) 

Aga alles paar päeva tagasi voodis enne magama jäämist vaatas Sho välisminni kassi pile. Neid oli 44 pilti ja ta lappas neid rahulikult, vaatas ja arutles, kuidas kassil ikka silmade ümbrus on must ja käpaotsad valged ja nii edasi, ja kui 44 pilti otsa said, siis... ta hakkas otsast peale. 

Võib-olla olen blogisse juba kirjutanud, et mõtlen bussijuhtidele. Olen nii tohutult kaua blogi pidanud, et ei mäleta, mis kirjutasin ja mis mitte. Vahel, näiteks eelmise postitusega seoses, on hirm, et olen juba samad mõtted kirja pannud. Sest mõned neist on nii ammust aega peas, et sama hästi võisin kirja panna. 
Tõenäoliselt paningi. Deem. 
Üllatuskass! See on Miki vend Aki.