22.06.18

ajavööndi vahetuse väsimuse koletis

Hopsti, nüüd oleme Jaapanis. 
Kuuetunnine ajavahe on alati piin, aga beebiga veel eriti. Kalambuurid tulevad mul kõige maitsvamad ikka jaapani keeles - ristisin Luukase jisa-boke-mon'iks. Inglise keeles oleks see jet lag monster. 
Eesti keeles, google translate'i abiga: ajavööndi vahetuse väsimuse koletis. 
Ütleme nii, et jet lag vajaks kiiremas korras eestikeelset vastet. Selle võiks ka sõnavõistlusel välja mõelda.

Trall algab kesköö paiku ja kestab kolmeni. Raske on välja mõelda, kas peaksin ennast suunama kohaliku aja või pigem beebi magamisrütmi järgi - mis peaks ju lõpuks joonduma ka kohaliku aja järgi...? 

Aga raporteerigem viimase kuu toimumisi titerindel. 
Alustuseks võib öelda, et Luukal on suur huvi ennast arendada. Esimest korda pööras ta seljalt kõhuli, sest tahtis kätte saada raamtut "Lihtne lastekasvatus". 
Hiljuti õppis ta kõhult seljale pöörama ka, aga üldiselt pole ta vist spordipoiss - roomamisega ei kiirusta. 

Nägin bussis viiuliõpetajat. Ütlesin talle ka, et Luukal on pigem intellektuaalsed huvid. Mispeale õpetaja ütles, et selles vanuses peaks ikka spordihuvi suurem olema, sest sellest kõik ju algab. 
Jälle tõsi. Deem.

L. on sihuke naerupall, et anna otsad. Ta naeratab kõikidele koguaeg. Ükspäev käisin poes lapsele mütsi ostmas. Seisan leti ääres ja ootan oma järge, kui järsku vaatan, et L. suu läheb naerust kõrvuni.  Uurin, miks. Leti kõrval on suur poster, kus on peal perekond, laialt naeratavad isa, ema ja laps. Luukas neile vastu naeratabki. 
L. naeratab inimestele, loomadele, asjadele. Miskipärast naerab ta iga kord, kui me Sho vanemate kodu trepist teisele korrusele kõnnime. Iga kord. 

Igatahes on naeratava titega nii palju lihtsam kui tõsisega. Sest kõigile tundub, nagu beebi ütleks, et nad on maailma kõige mõnusamad ja naljakamad inimesed. 

M., kes on fänn, küsis ükspäev Luukalt kuldsel viisil: "Oled sa ikka inimene? Inimesed on ju probleemsed."

Igatahes vahel me Luukaga istume vastakuti ja naerame, mina tema naeru peale ja siis tema minu oma peale ja siis mina tema ja. 

Kui ma teda magama kussutan, loen mõttes numbreid. See on hea ajataju säilitamise trikk. Praktika näitab, et kui laps jääb vaikseks ja siis veel rahulikult 300ni lugeda, magab ta voodisse asetamiseks piisavalt sügavalt.
Ainus kõrvalnäht asjale on, et mul kummitavad numbrid nagu laulud. (Tegelt teine kõrvalnäht on ka: võimsad jalalihased.)
Õhtul panen lapse võrevoodisse, aga öösel avastan ta enda kõrvalt. Une-Maarja tegutseb. Hommikul on titt ikka keset me liiga kitsast voodit svastika-poosis, samas kui me Sho ja kassiga oleme voodi servades nagu silgud. Kass muidugi niipidi, et ta tagumik või vähemalt saba vastu Sho nina on.

Laulud kummitavad ka, kuna ema käib külas ja laulab Luukale kõiki mu lapsepõlve laule.
Ükspäev laulsin:
kiisu läks kõndima
müts oli peas
mull-mull
müts oli peas

Ei tea, kas õige on nurr-nurr või kurr-kurr, aga igatahes mitte mull-mull.
Vannis laulan mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad. 
Õhtul laulan mõmm-mõmm, nutab karujõmm. 

Mu lemmikpilt viimastest aegadest on see: 
Ta tahab kõike väga-väga-väga limpsida.
Kõike on vaja lakkuda. Kui J&K koer Luna Luuka näo üle limpsis, tahtis Luukas lahkelt samaga vastata ja korraga oli koera nina beebil suus. 

Ma vahepeal natsa proovisin tekitada endale uusi emme-sõpru, aga sellest ei tulnud suurt midagi. Selgus, et mul polegi eriti vaja titejuttu rääkda. Eks selleks on blogi ka. Vähemasti on mul vaja sõpra, kellega saab ka muud juttu ajada. 
Mul on mu premium sõbrad, pole vaja uusi kerjata, lohutas S. See on hea lohutus autsaiderile. 

See oli juba aasta tagasi, aga ikka on teravalt meeles, et massöör ütles mulle järgnevad sõnad: sa paistad olevat autsaider.
Mis värk on, mõtlesin. 
Aga siis jõudsin järeldusele, et õnneks on mul nii palju autsaider-sõpru, et tunnen end insaiderina.

Suurema osa maikuust kärutasin lapsega mööda linna. Tihtipeale koos H'ga, kes on just sedasorti inimene, kellega saab nii titejutte kui muid rääkida.
Sellisena olingi lapsepuhkust ette kujutanud: kärutad, kuhu tuju tuleb, kohtud, kellega tahad... Nii ma tegingi. Eirates mõnd tööasja ja segamini kodu.
Siis maksin lõivu, kui Sho tööga seoses nädalaks Pariisi läks ja ma vasakule-paremale lubasin kohtuda ja asju teha enne, kui kolmeks nädalaks Jaapanisse kaome. 

Sho äkiline tööreis tingis selle, et pidin ema kaasa paluma Kagu-Eesti eelarvamusfestivalile. Ma nimelt osalesin seal arutelus teemal, miks eestlased ära lähevad ja tagasi tulevad ja kuhu nad pagevad, kas enda või teiste eest ja nõnda edasi. 

Hakkasime juba päev varem liikuma, sest meil oli vaja aega. L. ei salli autotoolis istumist. Ütleme nii, et algul oli karm, pärast lihtsam.

Tagasiteel läksime läbi hooldekodust, et sinna üht sünnipäevakingitust viia. Ahh see oli nii palju ägedam kui sõidud ja festivalid ja üldse kõik, mis väljapool hooldekodusid toimub. 

Elus kohtad igasuguseid "normaalseid" tüüpe, kelle puhul pead nuputama, mis värk on. 
Aga seal oli kõik nii selge, nii hullumeelselt selge. 

Tutvusime noore poeediga, kes lausus spontaanselt kaks luuletust, ühe mulle ja teise emale. Minu oma algas kuidagi... "Õhetavad põsed... " ja lõppes "Ära ütle midagi, sest vaikimine on kuld". 

Lisaks esitas poeet täiesti meisterlikult ühe siili-anekdoodi. Esiteks olen ma alati valmis siili-anekdoote kuulama ja teiseks... Heal juhul 10% anekdootidest on tegelikult ka naljakad ja kui arvestada õige esituse tähtsust, siis reaalselt haha-naljakate anekdootide protsent kukub kahe peale. No ütleme korra veel: see oli meisterlik. 

Tagasitee polnud nii kohutav kui lõunasse minek. Ema tegi vähemalt tunnikese järjest kus on beebi - beebi siin! Hädavajalikuks osutus autos ka tühi pudrukarp, krabisev assortiikommi vorm ja 1.5 liitrine  veepudel - rahu säilitamiseks vajalik mitte-nii-püha kolmainsus.

Aga jaa. Mulle ikka väga meeldib Childish Gambino "This is America", laul ja video ja kõik. 


16.05.18

mis edasi, ah?

Mul pole aastaid olnud mitte mingit isu reisida. Aastaid, tähendab vähemalt aastast 2010. Sest kui ma olin Jaapanis, tahtsin vabal ajal tulla Eestisse ja kui olin Eestis, tahtsin vabal ajal minna Jaapanisse. Lisaks tundus mulle, et kui tahta mingit paika ja inimesi mõista, pole mõtet selles paigas alla aasta üldse olla. Kui aga paika ja inimesi mõista ei taha, miks üldse minna.

Pärast paari Eesti-talve hakkasin jälle pihta saama päikesereisidele ja suhtumisele "ära räägi mulle oma minevikust, ma ei taha teada su nime ega tausta ega lugu, lihtsalt võta mu raha ja lase mul end ära kasutada, beach!" Tenerife-jee. Aga päikesereis ei saanud kunagi teoks. 

Nüüd mõtlen, et mul on vanemahüvitis ja seetõttu luba mitte tööd teha. Sho saab ehk ka kuidagi organiseerida nii, et vähemalt ühe pimeda kuu õnnestuks koos saarele põgeneda.
Ägedam oleks pool aastat reisida kuskil. Veel ägedam aasta. See me ainus võimalus, kui arvestada, et üks hetk tuleb periood, mil meie liikumisi dikteerib ühe tüübi kool ja selle vaheajad. 
Aga kui minna pikemalt, tekib küsimus, mida teha kassi ja Sho töökohaga. 
Aga kuu palmisaarel õnnestuks kindlasti, mõtlesin. 
Kuni tuli meelde, et kui meil on vaba kuu, oleks igati mõistlik see hoopis Jaapanis veeta. Aga näis.

Aga enne talve veel tahame kindlasti minna Gruusiasse. Käime suvel enne Jaapanis ära ja siis. Sho tahab sinna juba ammu, joob pidevalt boržommi ja sööb gruusia juustusaiu ja seda imelikku suitsu-viinamarja vorsti. 
Mind on teema seni täitsa külmaks jätnud. Nüüd aga täiega läheks. 
Teine koht, kuhu tahaks kindlasti minna, on Iraan. 
Uusi väljakutseid on vaja! Arvestades me uut väikekodanlikku elustiili, on järele jäänud kas suvila või reisid. 

Rääkisin H'le ka, kellega me tittedega kilomeetreid kärutanud oleme, et nüüd on selline stabiilne elu - pangalaen, oma kodu, titt ja auto -, asi on kiskunud liiga stabiilseks ja vaja uusi väljakutseid. H hakkas naerma: kodu on olnud sul kolm kuud, titt viis kuud, auto nädala - ja juba on liiga stabiilne, jah? 
Midagi sellist, jah. 

Aga jaa, meil on auto. Autot võib osta nii, et mõtled ja kaalud pikalt oma pere vajadusi ja võimalusi ja siis surfad ja otsid ideaalset masinat ja siis lähed vaatad üle ja vaatad teise üle ja ikka ei osta, aga kolmas on päris hea ja siis peaaaegu ostad jne.

Me jätsime selle kõik vahele. Mõtlesin, et peaks ehk ostma auto, sellise pereauto nagu Volvo või miskit, aga siis jõudsime järeldusele, et saame ikka selle suve veel autota hakkama. 

Aga siis sõber pakkus, et tema sõber müüb väga head sport-Lexust. Jõudsime uuele järeldusele, et võime ju autot vaatama minna. Sama reede õhtul sõitsimegi pisikese ringi, laupäeva võtsime mõtlemiseks. "Mõtlemiseks", sest taganjärgi võib paljastada, et ega me mõelnud küll.
Ma guugeldasin "kas osta auto" ja "mida teha autoga". Google jäi vastuse võlgu. 

Guugeldasin siis kõiki suviseid festivale. Ütleme, et neid jätkub igaks nädalavahetuseks mitu, teiste seas Rabarberifestival, Meie Küla Pidu Lindi külas, Kabli Päikeseloojangu Festival, Uulu Lamba Vest Uulu külas ja Kalevipoja Kala- ja Veefestival.
Kõikjale saab autoga sõita, mõtlesin.
No ja pühapäeval ostsime auto ära.

Ainus jama, et Shol ei ole hetkel Eestis kehtivat juhiluba, mina aga ei julge väga sõita, sest ma pole eriti osav juht ja - tuleb välja, et Luukas nüüd vihkab autosõite ja hakkab tihtipeale südantlõhestavalt röökima.

Auto on muidu äge. Meil oligi jama, et mingid naaberasutuse võõrad autod trügisid meie parkimisplatsile. Nüüd pole vähemalt seda muret, plats on täidetud. 


Pean ütlema, et beebi hakkab oma uudsust kaotama. Üldse ei klõpsa enam igapäevaseid pilte. Aga siin on mõned viimastest aegadest.



Tänaval prouad ütlevad: tibuke, kus su müts on! 
Garderoobiprouad ütlevad: tere, paljasvarvas! 

Kui tal jahedama ilmaga sokk jalast ära kukkus, siis inimesed tormasid selliste nägudega ligi, nagu beebil tuleks külmaga sekundite jooksul varbad küljest ära. Sho tegi ükskord bussis sellise vea: kui Luukal sokk kukkus ja keegi selle talle ulatas, ütles Sho aitäh ja pani soki taskusse. Küll siis sai noomida. 

Ma tegelikult ise paanitseks ka rohkem, aga ma olen näinud hulle jaapani lapsi - õues on alla 10 kraadi sooja, lapsed ilusti sisse pakitud. Ainult varbad on paljad. See on mingi selline mõtteviis. Keegi rääkis, et kui ta muidu hoiab sokke lapsel jalas, siis alati arsti juurde minnes võtab jalad paljaks, muidu saab arstilt noomida.
Niisiis iga kord, kui mingi soki-värk on, mõtlen ma jaapani tittede peale ja ütlen endale, et praegu praktiseerime jaapani-kasvatust. 


Kuigi paar pilti on lausa paar päeva tagasi tehtud, siis pean ütlema, et need ka juba aegunud - Luukas on juba täitsa teist nägu.


19.04.18

ükspäev

Ma niiiii tahan blogida.
Juba mõnda aega on mul selline nipp, et panen uitmõtted mustandiks kirja ja siis üks hetk, kui tuleb blogimise võimalus ja isu, saan need mõtted kõik kokku traageldada.
Sest kord kuus blogides ununeb ju muidu ära, mis vahepeal toimus.
Aga kuu jooksul koguneb nii seinast-seina asju, et on vaja parajat vaeva näha alguse, keskpaiga ja lõpuga teksti moodustamiseks.
Selline blogimistehniline kommentaar.

Täna teeme nii, et ma alustan iga uut mõtet sõnaga "ükspäev".

Ükspäev oli nii, et ema hoidis Luukast süles ja kui mulle andis, hakkas Luukas nutma.
Ma ütli siis:
Teadsin, et poiss mulle noa selga lööb, aga et juba nii vara! Ussi olen oma rinnal soojendanud!

Ema ütles, kuidas sa võid.

Emale seletasin, et see on mu pahupidi egoism segatud vaid pisukese armukadedusega. Näiteks mulle meeldib, et kass armastab Shod rohkem kui mind. Ma nimelt tahan olla ümbritsetud parimatest inimestest ja kui kassile oleksin mina number üks, jääks Sho ju näruseks number kaheks. Aga mo mees olgu number üks!

Tegelikult olen mõelnud, et tõepoolest, vahel väga näljasena beebi ründab mu rinda täpipealt nagu kobra. Beebi-kobra.

Ükspäev mõistsin, et ilma kofeiinita pole ei kirge, ei armastust...  Jalutasime tookord Shoga ja ma kilkasin ja rõõmustasin, et ta mul kõrval on. Sho ütles: see on see kofeiin.
Tõesti, olin endale üle tüki aja just kofeiiniga kohvi lubanud.

Muidu lürbin siin kofeiinivaba... hirsileotusveega, sest Luuka põsele tekivad piimast täpid. Või kaeraleotusveega või mandlileotusveega... Masendav - sad smiley.

Tunnen kaasa neile, kes on pidanud loobuma kokaiinist, sest isegi kofeiinita on elu hall.
Nüüd olen järjest tihemini päris kohvi jooma hakanud. Süümekad on, aga elu on nii palju parem ka. Oh jah.

Ükspäev selgus, et me naaber on jaapanlane. Mitte lihtsalt samas majas, vaid otse seina taga.

Ükspäev, kui mulle tehti Selveris ostukontroll, sain tunda, mida tähendab süütuse presumptsioon. Poemüüja ulatas mulle šokolaadi enne, kui mu korvi sisu kontrollima hakkas. 
Ütlesin: aga te ei tea ju veel, kas varastasin.
Ta ütles: aga me eeldame, et te ei varastanud ja kui ka midagi leiame, siis eeldame, et te lihtsalt unustasite kauba läbi lüüa.

Aga päris haige on niiviisi olla magusa-sõltlane. Näed suurt vaeva, et teha poetiir ilma midagi magusat soetamata ja siis pistetakse lõpuks ikka šoks pihku. 

Veel hulga šoksi-diilereid avastasin ootamatust paigast - FB tasuta asjade jagamise grupist. Riputasin sinna mingit kraami, mis üle oli ja minutite jooksul leidsin kõigele uued omanikud. Siis hakkasid võõrad mul ukse taga käima ja muudkui tõid asjade vastu šokolaadi. Mõtlesin nagu narkar, et mida ma küll kodus veel ära anda saaks.

Ükspäev õpetasin Luukale joogat - happy baby poosi.

Tegelikult, alles viimasel ajal on tekkinud ruumi mõtlemiseks. Iseasi, kas oskan seda ruumi hästi ära kasutada. 
Vahel ajan suust välja juttu, mida varem üldse lausumisvääriliseks ei pidanud. Teate, kui hakkab selline oma tegevuste või muude asjade vali inventuur pihta, mis vestlusena pole kunagi huvitav. Mis eile tehtud, mida homme peab tegema, mis mööblitükid veel puudu on. Millal kardinad tulevadki. Kas nad on aknale liiga lühikesed või siiski parajalt pikad.

Aga mind meelitatakse libedale teele lahkete siiralt mõjuvate küsimustega.
Nemad: kui vana laps on?
Mina: kolm ja pool kuud. Ei, tegelikult peaegu neli. Jah, kolm kuud ja kolm nädalat ja kaks päeva.

Nüüd arvutan juba näppudel, mitu tundi ja minutit ja kui ta sündis laupäeval, siis mitu nädalat sellest saab... Kusjuures idee on lihtsalt ausalt vestluskaaslase küsimusele vastata. Valetada ju ei taha ja beebi areneb nii kiiresti, et öelda 3,5-kuuse kohta 4-kuune on sama hea kui öelda, et 7-aastane laps on umbes kümnene.

Nemad: kas öösel ikka magada saad?
Mina: nii ja naa. Luukas tahab paari-kolme tunni tagant süüa. Vahel on ka pikemaid uinakuid. Aga näiteks eile oli nii, et...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Ma olen võimeline  - ja vägagi huvitatud - pidama põnevamaid vestlusi, aga kui valesid küsimusi esitada, võib minust vabalt ka selline jutukaaslane saada. Lihtsalt hoiatuseks.


Maagiline vannipomm. Lõpuks oli vesi üleni sinine. Sees olid sätendused, mis moodustasid keerised just nagu väikesed galaktikad.

Mo väike šeik.