30.10.18

mis on õige (muusika, mõte, lugu...)

Ma ütlen teile, mis on maailmas valesti: inimesed ei võta mitte mingit vastutust oma sõnade eest. Mängleva kergusega. 
Kui tahad karjaga kaasa joosta, siis see on põhiline trikk. Ütle ükskõik mida ja kui pärast aru päritakse, ütle midagi muud. Mida iganes, lase suul käia lihtsalt. 
Usapresident on muidugi selle nähtuse groteskne oranž maskott. Aga see on nagu epideemia. Metsikult nakatunuid.
Nii palju siis maailmavalu rubriigist. 

M. tegi väärika sammu. Tal oli eesti keele tund. Kui ta kohale jõudis, siis osad õpilased ootasid maja ees, nendega suhtles mingi mees, kes kohe plehku pani. Õpilased kõik kivistunud nägudega. Selgus, et kui nad rääkisid mehele, et õpivad eesti keelt, siis mees ütles neile, et ärge õppige, pole mõtet. Meil pole teid vaja, minge oma kodumaale tagasi. 

M. ei jätnud asja sinna paika. Mees oli läinud lähedale raamatukokku ja M. läks talle järele. 
Tervitas, ütles: ma tahtsin näha, mis mees te selline olete. 
Mees paistis sihuke arg ja ehmunud.
M. ütles mehele, et tema õpilastel on kõigil siin töö, nad maksavad makse, et mees raamatukogus tsillida saaks. Vestlesid natsa. Viimane argument mehe poolt oli, et tulevad ja võtavad Eesti naised ära. 
Võib-olla polnud tegu kõige viljakama väitlusega ja suva see, mida mees täpselt arvas.

Immigratsioonipoliitika kohta on erinevatel kodanikel erinevad vaated ja neil on see õigus. 
Kui sul on mingi raudkindel veendumus, milline riik või ühiskond või elu olema peaks, siis mõtle välja, kuidas sa oma eesmärgi saavutad ja siis tegutse, mitte ära tülita tänaval võõraid. 
Ja kui tülitadki, siis hea alguspunkt oleks julgeda fakin seista oma sõnade eest, mitte ära joosta. 

Muuseas mitmed M.'i õpilased fännavad Nublut. M. kirjutas Facebooki, et nad teda kuulavad ja keegi kirjutas kommentaariks, et miks, see on nii labane, pole üldse muusikagi. Nii kahju, et inimesed ei tea, mis on õige muusika. Miks ei võiks regilaulu kuulata, oleks õigem viis eesti kultuuriga tutvuda.

Ma ei kirjuta pea kunagi Facebooki avalikke kommentaare, aga tundsin, et nüüd ei saa vaiki olla. Kirjutasin, et minu lemmik read on 
Sa oled kuum nagu rand 
Nagu Paralepa rand
Nagu Paralepa rand keset juulit

Tegelikult pole asi vist Nublus, vaid selles, et keegi otsustas nii veendunult öelda, mis on ja mis ei ole ilus muusika. 
Umbes et kui pole paaniflööt, harf või Mozart, siis kohe kriibib kõrva. 

(Oot pean vahepeal Luukaga ühe tantsu Öölapse saatel tegema.)

Iva on selles, et muusikat on igasugust. Jätkub nii kõrgele kui madalale laubale, pööblile kui eliidile. 
Ma muidu olen vist suuremalt jaolt kõrge lauba muusika kuulaja, aga millalgi olin pöörane Rihanna Workworkwork-fänn. Ja te muidugi teate mu gängstaräpi-perioodidest.

Ilus-muusikast meeldib mulle praegu meeletult Punch Brothersi "Julep". 
(Oh jah, pean jälle pausi tegema, et Julepit kuulata ja vaadata. See live on üle ootuste võluv.)

Samas on palju lugusid, mis on mu meelest väga ilusad, aga no nii igavad, et ei kannata kuulata. Sellised ära lakutud lood. Ei oska ühtegi näidet hetkel tuua. 

Mu meelest on väärtus, kui oskad ujuda igasugustes vetes, leida ühist keelt erinevate inimestega, nautida kõiksugu loomingut. Ma ei ütle, et iga looming on võluv ja iga inimene veetlev.
Aga kui miski-keski seda on, siis tuleb märgata. Vaja on omaette oskust, et ära tunda võluvad elemendid, leida üles veetlevad nüansid. 

Ise püüdlen ka selles suunas. Muusikas ja elus üldse. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis täitsa imelik lugu: vanasti ma häbenesin, kui mulle midagi "lihtrahvalikku" meeldis. Nüüd on teistpidi. Mul on piinlik rääkida, kui mind miski intellektuaalne või... ma ei tea... targa inimese jutt kõnetab, näiteks. 
Olen vist ka mõjutatud sellest anti-intellektualismi lainest, millest nüüd räägitakse. Tulevad ja hakkavad targutama, eks. Peavad end ei-tea-kelleks.

Paaniflööti ma muidu vabatahtlikult ei kuula. Mitte-nii-sujuvalt lapsekasvatuse teemadele üle minnes, siis tutvusime millalgi siin Montessori mõttemaailmaga, isegi hankisime Luukale montessori-riiuli. Rahvakeeli lihtsalt riiuli. 
Montessori jutt tundub suuremas osas õige ja hea, nii et me siin ka mingil määral mõõdame oma käitumist tema mõõdupuuga. Aga kaks asja...

Esiteks, et lapsel peaks laskma kuulata ilusat ja harmoonilist muusikat, "näiteks harfi". 
Jaaa... aga... Nublul on hea biit.

Teiseks, lood.
Lapsele peaks pakkuma raamatuid, mis räägivad reaalsest maailmast ja realistlikult. 
Sellised, kus "hiiremamma ütleb hiirepojale..." ei sobi, sest tegelt hiiremammad ei räägi oma poegadega inimkeeli.  

Seletatakse seda umbes nii, et lapsele on reaalse maailma asjad veel piisavalt maagilised ja põnevad, pole vaja ekstra maagiat tekitada. 

Ma saan justkui nagu aru, aga... aga ei.
Heh ma ei saaks oma isa muinasjuttegi lapsele ette lugeda. Mis mõttes tüdruk kõnnib laes? Luukas, loe parem Newtoni elulugu. 



Olen seda postitust juba mitu tundi kirjutanud, Luukas on tähelepanu tahtnud (ja süüa ja mida kõike veel need tülikad väikelapsed nõuavad). Vahepeal panin ta magama. Enne und ütles ta selge sõnaga mulle emme. Ja veel emme ja emme.
Ütlesin: aga issi? Issi.
Ütles: kass

Paar päeva tagasi ütles ta aitgnäh, kui talle asju anda, aga nüüd on see sõna juba möödanik. Vaatame, kaua "emme" kestab. 
Kuigi, teate, see sõna kõlas ta huulil nagu muusika. 

Sho on õpetanud talle nüüd sõna Miki. Mu meelest strateegiliselt täiesti kasutu, oleks võinud vähemalt "neko" õpetada. Tal on veel tuhandeid sõnu maailma tähistamiseks vaja, aga nüüd ta teab ühe asja kohta kaht sõna. Selle asemel, et juba teada kaht sõna kahe asja kohta. Hullem veel, ta peab õppima Miki kohta "neko" ka ütlema. See juhtub lähiaajal ja siis ta teab kolme sõna ühe asja kohta. 

Kui seda rada minna,  õpetame juba järgmisena "ema", "okaasan", "mama", "mamma", "mamps", "mutt"... 

Tahtsin veel südame häälest rääkida, aga ei jaksa.
Ütlen hoopis lõppu, et jäin podcastiga ajahätta. Lubasin iga kuu, aga oktoober lõpeb liiga vara. Vestlus tuleb igatahes mu vennakesega, hoidke alt.

Teine asi, riputasin podcasti iTunes podcastidesse üles, nii et näiteks kui teil on iphone, saate Podcasti äpist otsida "maarja podcast" ja peaks tulema.
Kuidas Androidi kasutajad tavaliselt podcaste kuulavad? Kui on mingi hea koht, kust teil mugav kuulata oleks, võiksite märku anda. Kohe riputaks sinna.

Seekord sellised lood. Lõppsõna ei oskagi öelda.

Aa, ei, üks lugu veel. Eile kaotasin rahakoti ära. Tondi jaama kandis. Olin kurb, aga mõtlesin, et inimesed on head ja mu isikuandmed kõik rahakotis, nii et äkki saan ikka tagasi.
Paar tundi hiljem tuli kõne Kristiine keskuse turvamehelt, et rahakott dokumentidega nende käes. Täitsa imeline, inimesed ongi head ka. 


13.10.18

enese promomine

Ma lugesin mingit enda paari aasta tagust postitust, et meelde tuletada, milline tuju mul siis oli ja mida mõtlesin. Üks postitus oli, mille peale mõtlesin, omg nii hästi kirjutatud. 
Siis muidugi mõtlesin, kuidas mu tekstides viimasel ajal pole mingit sellist "tasandit", mis tolles tekstis oli. 
(Nüüd käisin last uuesti magama suigutamas. Võib-olla on selles asi? Et pole aega pikalt järjest mõelda?)

Ükspäev ütles treener, et mõelge nüüd kolm asja, mida te enda juures armastate. 
Oli rahulik hetk trenni lõpus siruli ja ma kuidagi eeldasin, et vuhinal tuleb kolm asja pähe - egomaniakk nagu ma olen. 
Aga ei tulnud. 
Nuputasin, kuni loobusin, nimetasin kolm poolikut asja (kolmas suure hädaga, et olen hea ema, aga no kas olen...) ja püüdsin niisama lõdvestuda. 

Üks teine päev trennis olime ainult mina ja üks naine veel. Kui ma jõudsin, siis nad treeneriga rääkisid maavärinatest ja kuidas toimida, kui selle kätte satud. Ma kohe liitusin vestlusega, et ma tean ma tean ma olen Jaapanis elanud. 

Siis rääkisime veel seda ja teist ja trennikaaslane mainis, et luges "Õhk riisiterade vahel" ja see oli hea. Küsis mu kontakti igaks juhuks ja mis kõik veel ja ma kogu aja mõtlesin, et kas peaksin mainima, et ma ka Jaapanis elamisest raamatu kirjutasin. 
Koguaeg kripeldas ja siis vestluse lõpuks ütlesin, et selline lugu, ma tegelt kirjutasin ka, no selle minu-sarja oma. 

Alustasime trenniga, aga ma algul pikalt ei suutnud üldse keskenduda tunnile, vaid tegelesin kahetsemisega, et ma sellise häbiväärse enesepromoga hakkama olin saanud. 

Vahel mõtlen, milline oleks mu elu, kui ma näiteks Facebooki ajajoonel kajastaksin oma tööalaseid toimetamisi.

See oleks täitsa tehtav. 
Isegi mingi tavalise tõlgitöö puhul saaks seda rakendada. Lõpus kirjutaks "See-ja-see delegatsioon külastas edukalt seda-ja-seda kohta. Vestlus oli viljakas!" Lisaks "aitäh, X, Y, Z, teiega koostöö on alati imeline!" ja paneks lõppu #mingiheatunne #mingiasjalikmõte #koostööpartnerid #mingibränd

Kas või siis, kui selle ühe näruse raamatu toimetasin enne kui L. sündis. Oleks pannud #saavutus #tehtud ja aitäh @tõlk ja #raamat #autor #kirjastus #raamatupood

Aga ei, ma käsitlesin seda nagu üht järjekordset väikest asja, mis vaikselt (vingudes) ära teha. 

Olen nii kindel, et selline enesepromo mõjuks eelkõige hästi.
See jätaks minust väga asjaliku mulje, mõjuks ehk karjäärile edendavalt, kui õige inimene näeks. 

Olen kohtunud tuusalt tuusade inimestega tõsiselt tõsistes paikades, teinud suuri asju. Terve meri # ja @ märke oleks ära kulunud, et seda kõike kirjeldada. 

Aga ma lihtsalt ei suuda. No ei suuuuuuuuuda. 

See on üks sümptomitest, mis vihjab, et edu mind saatma ei saa. Edule orienteeritud inimene saaks selliste väikeste asjadega hakkama. 

Titerindel... mul tekib järjest rohkem küsimusi, peamiselt vist evolutsiooni-bioloogia valdkonnast. 
Näiteks: lapsekasvatusraamatus on kirjas, et 9-10kuuselt hakkavad lapsed muusika järgi tantsima. Luukas täpselt õpiku järgi tegigi.

1) miks on 9-10kuusena oluline tantsima hakata? 
2) miks just siis? mis lapse arengus sellel ajal toimub?
3) miks on evolutsiooniliselt välja kujunenud nii, et inimene hakkab muusika rütmis end liigutama?

Mäletan veel üht suurt murrangut mõtlemises. See oli siis, kui Luukas hakkas kastaneid kaussi panema. Varem ta tõstis neid kausist välja, aga siis, nagu välk selgest taevast...  
Ma nägin seda hetke, kui ta esimese kastani kaussi asetas. 

1) Mis tema mõtlemises sellel hetkel juhtus? 
2) miks just siis ja mitte kohe, kui ta kastanite kausist välja loopisimise selgeks sai?

Aga nüüd lõpetan. Tahan veel üht-teist "saavutada" enne, kui magama lähen. 


Lõpetuseks: M'il on õpilane, Pakistani moslem. Sai poest sellise tšeki ja muutus murelikuks. Nõudis oma eesti keele õpetajalt vastuseid... 


06.10.18

argieluilutilulilu

Klikkisin ühe blogi postitusele, kus depressioonis kirjutaja jutustas, millist eneseületust on vaja, et väikeseid argiseid tegevusi läbi viia. Lugesin postitust ja mõtlesin, et nii-nii tuttav tunne. Aga siis mõtlesin: tuttav tunne küll, aga mingist igiammusest ajast. 
Ja rõõmustasin. 

"Igiammu" on kindlasti vale sõna, ma parem ei hakka arvutamagi, kui hiljuti see tegelikult oli. (Nagu Monica me podcasti-vestluses ütles, et ta vanasti arvas, et elu ongi kannatus. "Aga nüüd..." ütles ta ja arvutas sõrmedel "... juba neli kuud on teisiti". Või umbes nii ta ütles. Tegelikult ta ütles midagi täiesti muud, oh jah, aga idee oli selles sõrmedel arvutamises ja neljas kuus. 

Nii et praegu pole sugugi depressiivsed ajad. Argieluilu on.  Sama hästi võiks kirjutada argielutilulilu. 

Mul oli see kuu aega järjest blogimise väljakutse, eks. Septembris otsustasin, et on vaja loobuda magusast, nii et siis ei söönud suhkrut. See oli uus väljakutse.  Oktoobris tundus, et võiks siis veel midagi otsustavat vastu võtta. Mõtlesime, et teeks vara magama minemise diili. Iga õhtu kell 10 voodisse. Aga sellega juba ei saanud hakkama. Nüüd olen väljakutsetu. 
Alati võiks teha raamatu lugemise...

Iseenesest tahaks teha nädalakese "mul-ei-ole-raha" eksperimendi, millest kusagilt lugesin. See on nii, et ostad nädala algul odavat ja head toidukraami kapid täis ja siis nädala jooksul ei kuluta mitte sentigi raha. 
See tundub suht võimatu. 

Siis tahaks harjutada end niiviisi ümber, et mitte kunagi väljas kohvi ei osta. Sellega hoiaks kindlasti kõvasti raha kokku. 

Ah, igasugu "väljakutseid" võiks vastu võtta, aga kuna selle magama minemise asjaga feilisime, siis on tuhin nagu läinud või nii. 

Ma ikka vahel mainin, kus vajalikuks pean, et ma pole igapäevauudistega üldse kursis. Hoidun igasugu klikimeediast, et vererõhk püsiks madal ja patrioot põues. Paberlehtedesse ka ei satu. 

Küll aga mingil määral olen mingite asjadega kursis, sest kuulan Pod Save Americat ja Worldi ja  FB feedis jooksevad mingid üksikud BBC ja CNNi uudised.

Kui toimus kohtunik Kavanaugh' ja doktor Fordi ülekuulamine senatis, siis vaatasin seda kõik need tunnid. 
Ma ei vaata selliseid juristi-sarju, noh selliseid, nagu Ally McBeal ürgvanasti oli. Kus advokaat esitab kohtunikule meisterliku kaitse- või ründekõne. 

Aga seed ülekuulamised senatis - see on nii teatraalne! Ja inimesed on küllaltki sõnaosavad. Ja neil on mingi väga omapärane karakter kõigil. Reality-tv uus tase, ei saa jätta vaatamata.

Tookord, kui FBI direktor Comey oli ülekuulamisel, sattusin otse-ülekannet vaatama. Siis ei saanud ka pidama, vaatasin suht lummatult. Huvitav, kuidas sellist masti mees sõnu valib ja mõtteid ütleb või ütlemata jätab. 

Kohtunik Kavanaugh on muidugi teisest puust vend. 
"Kas olete kunagi elus joonud end mäluauku?" küsitakse.
"Ma olin oma klassi parim. Ma olin meeskonna kapten. Ma sain Yale'i sisse. Sain Yale'i õigusteaduskonda sisse. See on USA parim kool," vastab.
"Aga kas te olete kunagi elus joonud end mäluauku?" 

Kui juhtumist hollivuudikas teha, võib dialoogid ja tegelaskujud sõna-sõnalt reaalsest elust võtta, sest seal on kõik olemas. Kuidas Kavanaugh kirjeldab end kõikide ameerika väärtuste musterpoisina - räägib hääle katkedes oma isa eeskujust, loeb oma päevik-kalendrist 1982. aasta suve märkmeid... 
Äge, ühesõnaga. 
Ainus asi  - tahaks, et see poleks päriselt. 

Lõppu raporteerin veel, et L. hakkas vahepeal kõndima. Paar päeva enne oma 10. sünnipäeva. 
Ja ta on endiselt pöööööööraselt armas. 
Näiteks siis, kui ta teeb indiaanlase sõjahüüdu. Liigutab kätt suul - kas enda oma või minu oma. Aga ta teeb seda maailma kõige mahedama häälega. Malbe sõdalane, selline. 

Tänane postitus on küll nagu puder ja kapsad, vabandan.