22.07.18

seitse argiimet

Üks asi, millest ma tahtsin lugeda siis, kui mul ei olnud last, oli teiste inimeste kogemused sellest, kuidas nad ikkagi pärast pikka lootusetut perioodi lapse said. Mõtlesin, et kui ma peaks lapse saama, siis kirjutan, kui lootusetu ja ränk see teekond oli, aga kuidas lõpuks ikka kõik hästi läks. Inimestele lohutuseks.

Aga nüüd on selline tunne, et ah, see kõik on minevik.

Teine asi, mida tahtsin alati teada, oli, et kuidas on last kasvatada. Lugesin siit-sealt selliseid argiseid asju, et oi, kui armas laps mulle on, aga oi kui väsitav on see või teine aspekt.
Aga ma tahtsin teada, KUIDAS on lapsevanem olla ja KUIDAS su enda tehtud laps su silme ees kasvab ja mis tunde see tekitab ja kõik.

Aga nüüd on selline tunne, et ma ise ka ei oska seda ära kirjeldada. Lapsega olemine on selline imelisuse ja argisuse kompott.

See peab olema üks elu seitsmest argiimest. 
Mis need teised on...
Hingamine on kindlasti üks. 
Siis veel usaldus, lootus ja armastus. 
Vendlus ja vabadus. 

Usun, et need on mu top seitse argi-imet. Pole miskit uut siin ilmas. Kõik mingil määral piibli ja prantslaste poolt juba ära kirjeldatud.

Ma ütlen küll, et lastetuse mure on unustatud minevik, aga pean lisama, et väljend, mida ma kõige rohkem vihkan, on "surnult sündinud".
Näiteks lauses "see projekt on surnult sündinud".
Inimesed ja loomad sünnivad surnult. Kui sa sellest midagi ei tea, ära kasuta selliseid sõnu. Ja kui tead, siis tõenäoliselt ei kasutagi.

Muide, lööge mind või maha, aga ma väidan, et koduloomadesse saab olla sama palju kiindunud kui oma lapsesse. 
Kes ei nõustu - no küll on teil väike külm süda, et kodune pehme armsake sellesse ei mahu, hehee.




21.07.18

teine kvantiteedipäev

Ei murra veel lubadust, ei murra. 
Kuigi oleksin pidanud eile tänase postituse mustandi valmis kirjutama. Eile tahtsin kõiksugu asju veel rääkida, aga hoidsin end tänaseks. Täna on pea tühi. 

Hakka või nagu koolilaps kirjandit kirjutama: istun siin laua taga, pliiats käes ja pea tühi ja akna taga õõtsub kaseke. 
Aa, tahtsin koguaeg rääkida, mis meiega lennukis juhtus.

Ma algul Luukale lutti ei andnud, sest imetamisega oli raskusi ja see oleks asja veel segasemaks ajanud. Hiljem ei tulnud enam pähe pakkuda. Kuni selle ajani, kui auto ostsime. Siis sattusin piisavalt meeleheitele, et ühel hetkel joonelt poe lutiriiulisse minna.
Lootsin, et kui ta autos õpib lutti imema, lõpeb röökimine. 

Lutist sai tore mänguasi närimiseks ja muidu vaatamiseks. 

Ainumas kord, kui L lutti sihtotstarbeliselt kasutas, oli siis, kui me Helsingist Tokyo suunas õhku tõusime. 
Hoidsin tal seda suus ja surusin natuke sõrmega vastu ja järsku ta oskaski lutti imeda. Kõik oli ime-line. 
Imeline, fantastiline, maagiline lutt, mõtlesin.

Stjuardess andis Luukale mängimiseks pabertopsi. Varsti jagati kõigile niiskeid salfakaid söögi-eelseks värskenduseks. Me sõime ühe banaani ära. Panime banaani Luuka topsi ja kui stjuardess kõigilt salfakad prügikotti kogus, viskas Sho topsi banaanikoorega ära. 

Küsisin Sholt, kus lutt on. Otsisime kõikjalt. Siis avaldas Sho, et ta on pea-aegu täitsa kindel, et lutt oli seal banaanikoore-topsis ja lendas prügisse.

Ma olin nii vihane. Kuidas sa võisid, ütlesin. Uskumatu, kuidas sa võisid.

Sho läks luuras natuke lennuki tagumises otsas ringi ja tuli tagasi teatega, et lutt on läinud sinna, kust enam tagasi ei pöörduta. 

Omajagu aega möödus. Saime kätte oma õhtusöögi. Mul oli lutt hingel ja meenutasin ikka seda imelist momenti, kui lapsel oli lutt suus ja ta oli rahulolev ega vääksunud üldse.

Kui söögijärgselt koristama tuldi, kurtsin stjuuardile, et teate, meil kadus lutt prügisse.
Et prügikotis, kus on ainult salfakad, on ka üks tops banaanikoorega ja selle topsi sees.
Stjuuard ütles, et ta vaatab, mida teha annab.

Arvasin, et see on lihtsalt viisakus ja muidugi ei anna midagi teha. Aga nii pool tundi hiljem tuli ta, lutt topsis - uues topsis. Ütles, et oli seda kaks minutit kuumas vees hoidnud. See oli olnud väga sügaval prügikuhja põhjas.

Mul oli meeleliigutusest peaaegu pisar silmas. Kujutasin ette, kuidas vaene mees lennuki prügimäele ronis ja muudkui tuhnis ja tuhnis...

Üldiselt on teada, et kadunud lutt on lutilapsele katastroof ja mees andis endast parima, et päästa kõigi lennukis viibijate päev. Ainult meie teadsime, et Luukas alles loetud minutid tagasi lutilapseks sai. 

Kui stjuuard lutiga tuli, olin just Luukat magama õõtsutamas, aga ta ei jäänud üldse. Andsin talle luti ja ta pani hetkega silma kinni. Revolutsiooniline! 

See oli ühtlasi viimane kord, kui ta lutti õigesti tarbis. Nüüd ta jälle närib seda ja kasutab muidu mänguasjaks.

Mõtlesin, et kirjutan Finnairile tänukirja, aga siis mõtlesin, et ah miks. Kirju kirjutatakse ikka siis, kui midagi viga on.
Kui midagi hästi, siis tuleb tänulikult vaikida.

L oli Jaapanis rongi igasugustest torudest ja rippuvatest asjadest pöörases vaimustuses



20.07.18

esimene kvantiteedipäev

Nii, tahan esitada endale väljakutse blogida iga päev kuu aega järjest, aga kardan, et juba homme murran lubadust.
Sest sellised me siilid juba oleme - lubadusi murdvad.

Aga tahan endale sellist päevakohustust, rituaali, sest kuigi mõne pisikese filigraanse asjakese puhul võib öelda, et kvaliteet on tähtis ja kvantiteet mitte, siis vahel vaatad mingit suurt massiivset asja ja mõtled, oooo jaaaa, mõnus kuhi, mmmmm....

Oot, ma mõtlesin palju ilusama paralleeli. Et kui on üks puu, siis on tore, aga kui on hästi palju puid koos, siis on võimas mets - isegi, kui suur osa puid on sellised vibalikud-äbarikud. Ikkagi mets.

Ehk et kui juhtub, et ma lubadust ei murra, võite oodata blogiteksti tõsist kvaliteedilangust, kuni hommikusöögi-kirjeldusteni välja. Aga see-eest. Kujutage ette kohukese-mäge.
Mitte hommikusöögiks, aga niisama massina.

Ma olen tegelikult oma silmaga näinud mitukümmet kohukest ühes läbipaistvas kilekotis, alasti, kõikvõimaliku suuruse ja kujuga glasuuritükid siia-sinna kleepumas.

Jaapanist tulime tagasi. Olime seal ja ma sattusin jälle segadusse. Ei tea, mida eluga ette võtta. Mitte praegu. Praegu ei peagi midagi eluga peale hakkama. Aga siis, kui on aeg käes, mida ma siis peale hakkan?
Jälle tuli periood, kus ma küsin Sholt: mis me oma eluga teeme. Kaks korda päevas.
Kas alustuseks peaks minema pikemale reisile? Gruusiasse läheme, aga edasi? Ja kas reisimine oleks vastus küsimusele.
Kuhu ma peaks tahtma minna? Kas ma ikka peaks tahtma kuhgi minna?

Nagu püsilugeja teab, tuleb mul umbes kord kvartalis tunne, et pean oma elu korda saama ja selleks on vaja mingit süsteemi. Siis ma umbes nädala pean selle süsteemiga vastu ja siis jätkan vanaviisi.

Vaatasin Jaapanis, kuidas S ema päev on täis rituaale ja mängleva kergusega valmivad õhtusöögid, kus on 7-12 erinevat komponenti. Igal õhtul.
Mingil määral on see jaapani köögi eripära, püüab S mind lohutada - palju väikeseid kausikesi. Aga ikkagi on see meisterlik. 
Ma ei oska nii, kuigi tahaks. 

Mul on ainult üks asi päevas, mida ma alati teen. Raudkindlalt. See on õhtul enne magama minekut pesus käimine. Soe vesi peseb justkui päeva maha ja saan uue rahuga voodisse heita. 
Kõik muu aga on kaos.

Vanasti olid hommikud kergemad ja õhtul läks elu käest ära. Viimased pool aastat on hommikud piin, sest magamata ööst tingitud kurnatus lajatab just siis ja võtab ära igasuguse tahtejõu endaga hakkama saada.
Kuigi nüüd olen ma ebaõiglane - tegelikult on ööd juba pikemat aega suhteliselt rahulikud ja mõnusad. Nii et piina valmistab vaid mu enda füüsiline ja vaimne lodevus.

L. sööb nüüd igasuguseid muid asju peale rinnapiima. Oleks minu teha, oleksin talle viienda eluaastani ainult piima andnud, sest see on nii palju lihtsam, kui mingid... toidud. Ja koristamine ja puhastamine.

Ma usun, et tabasin Jaapanis olles tegelikult ära, mis mu mõtlemises valesti on. Ma ei saa lahti mõttest, et koduste argitöödega tegelemine, sellistega, millega peab homme jälle tegelema, on ajaraisk. Minu väärusliku aja raiskamine.

Mulle ei taha aga hästi kohale jõuda, et mul tegelikult ei ole midagi väärtuslikumat oma ajaga ette võtta ning kodused argitegevused ongi tegelikult vääruslikud rituaalid, mis hoiavad elu tasakaalus.

Ma nüüd olen mõtte oma väikeses peakeses ära sõnastanud, aga see teadmine peaks kontidesse ka jõudma.

Rituaalid-rituaalid. Kah asi siis teha lapsele puder, vaadata, kuidas ta kaks ampsu sööb ja ülejäänu endale juustesse määrib - ja siis ära koristada.
Palju lihtsam on seda kõike teha ilma pideva ohkimiseta.
Aga ma olen seni eelistanud ikka ohkida.
Miki sai vahepeal tuusiku mu ema juurde, kriiskamisvabasse ja hellitamistihedasse keskkonda

Vaadake, kui armas me laps on
Jaapani-vanaemaga klaveri taga