trofeenaine

Margis helistas, küsis, millal india rooga saab, ma ütlesin, kuidas oleks tänasega ja Margis tuli külla. Nägin vaeva, tegin maitsva toidu, kus basmati riisis india pähklid, kõik need fantastilised vürtsid ja muud rõõmud, potis mulises karri. Rääkisime, Margis lahkus.

Võtsin viiuli ja õppisin minoorset labajalga mängima. Kirjutasin innukalt peatükki raamatust "Minu Tokyo", jäin rahule ja olin just peatükki toimetajale saatmas, kui heliseb uksekell. Vaatan kaamerast, et on Sho koos kahe üllatuskaaslasega.

Võtan nad särava naeratusega vastu, makis mängib mahe muusika, teate, selline vähe alternatiivne, nagu mulle meeldib; ütlen, et üks hetk, kirjutasin just peatüki valmis ja saadan kirja toimetajale ära. "Maarja kirjutab raamatut" kommenteerib Sho kaaslastele. Siis koristan viiuli laualt ("Ah, ma mängisin täna natuke" - kasutan sõna "hängima," mitte "mängima").

Toas valitseb loominguline segadus - mitte midagi liiast, aga just parajalt.

"Kuidas oleks india karriga, poisid," küsib trofeenaine.

Kannan neile ette oma imemaitsva toiduteose, serveerides seda päris india taldrikutelt ja kõrvale mangomahla.

Oleks poisid päev varem tulnud, oleks tuba olnud segamini, aga mitte loominguliselt. Külmikus poleks midagi. Teades, et Sho töökaaslastega nomikail ja õhtusöögiks koju ei tule, poleks miskit valmistanud, vaid järand ise banaani ja kohvi peale lürpinud. Ma oleks veetnud päeva võideldes magistritööga ja õhtuks taas kaotanud, haavatud, masenduses.

Ja kui nad oleks siis uksest sisse astunud. Häda ja viletsus, oleksin nad tagurpidi taas välja peksnud.

Aga nüüd on mu enese-esitlus nii hästi korda läinud, et nurrun rõõmust.