planet word

Ma nii vaimustusin dokusarjast Fry's Planet Word. Eile kulus sellele neli tundi. Kokku on seda viis tundi. 

Stephen Fry, taaskord. Räägib keelest, aga nii huvitavalt. Kõige põnevamate inimestega, kõige põnevamaid näiteid välja tuues. 

Näiteks, üks isa õpetas oma beebile esimese keelena klingoni keelt ehk seda väljamõeldud keelt, mida Star Trekis räägitakse. Kusjuures laps saigi aru ja rääkis seda (enne u kolmeseks saamist, kui ta asja vastu huvi kaotas.) Seejuures, klingon - muidu suurepärane keel - on pisut puudulik. Selles ei esine sõnu "lutipudel" või "mähkmed"... Isa mõtles kohapeal välja uue sõna "pudel". Ta moodustas liitsõna, umbes et "vedeliku-anum" (ma täpselt enam ei mäleta). Ja laps, olemata kunagi kuulnud seda sõna (ja ilma, et isa sellele kuidagi zhestide või silmadega viitaks), roomas pudeli juurde. 

Seda sorti suurepärased põnevad näited illustreerivad juttu koguaeg. 

Inimlastel on olemas loovus, võime keele õppimisel kohe algusest peale moodustada lauseid, mida nad kunagi kuulnud ei ole. 

Näidatakse, kuidas lastele on keele grammatika sisse juurdunud, nii et kui neile õpetada sõna, mida tegelikult olemas ei ole, oskavad nad seda siiski reeglipäraselt käänata-pöörata. 

Hiirtega tehakse katseid, süstides neile seda FOXP2-geeni, mis arvatakse keelega seotud olevat ja jälgitakse, et nende piiksumissagedused tõesti kergelt muutuvad. 

Saade algab muidu lihtsast küsimusest, et mis vahe on keelel ja kommunikatsioonil. Loomad ju ka suhtlevad. 

Räägitakse, kuidas edeneb ahvidele keele õpetamine (juttu ahv Nim Chimskyst, kes sai nime Noam Chomsky järgi) ja mis on siiski peamine erinevus viipekeelt valdava ahvi ja inimese vahel. Ahv, isegi kui ta viipekeelt oskab, kasutab seda ainult siis, kui ta midagi tahab, mitte kunagi niisama jutu jätkuks.

Kuidas inimeste viipekeeles moodustavad sõnad, näiteks Obama (O täht ja lipp), Madonna (koonustissid). 

Kuidas keel ajus toimetab, kuidas ropud sõnad, tabud aktiveerivad väga ürgseid aju osasid Seletatakse tourette'i sündroomi - seejuures räägib üks tüdruk, kelle jutus esinevad vaheldumisi ja tihedasti sõnad fuck, biscuit ja happy christmas; ja kuidas võib juhtuda, et ajutrauma läbi elanud inimene esialgu ainult ropendab, ei suuda öelda muud. Sest need sõnad on kõige tähtsamad, kõige lihtsamad, kõige sügavamini ajusse süübinud, tuleb välja. 

Näidatakse 2700 a vanuseid kritseldisi, kus savipätsi ühele poole on laps õppinud kirjutama/arvutama/misiganes, aga teisele poole on ta joonistanud õpetaja karikatuuri. 2700 aastat tagasi!

Muuhulgas räägib jutustamisest, narratiivist ka see doktorikraadiga prostituut, kes oma tööst blogi pidama hakkas ja mille põhjal valminud raamatust ja telesarjast suur hitt sai. 

Räägitakse tulevikust, kus on ehk võimalik, et lapseleps paneb selga vanaisa spetsiaalse jaki ja sedakaudu saab elada läbi ühe päeva vanaisa elust. 

Tahtsin seda juttu kõik eile voodis enne magama jäämist Shole ümber jutustada, aga tal hakkasid silmad poolepeal kinni vajuma.
Valasin oma vaimustuse nüüd siin välja. Selliseid saateid peaks hästi palju olema. Mitte lihtsalt et tore hariv doku, aga et oiiiiii kui huvitaaaaaaav.
Täna õhtul jutustan Shole selle osa, mis eile ei jõudnud.