Eile vaatasin kaht romantilist komöödiat, mis räägivad sama lugu. Ma ei tea, miks neid kaks on. (Mõlemad räägivad sellest, et kaks sõpra otsustavad ainult seksida, aga siis nad ikka armuvad.)
Ükskõik, kas varustada end irooniakilbiga või mitte, romantiliste komöödiate lõpuks ma ikka niutsun rõõmust, et noormees ja neiu siiski kokku saavad.
Kolm ja pool tundi romantilist ajupesu ja siis tuli abikaasa töölt koju ja ma haarasin tal kratist, et miks sina, mees, pole nagu see selles komöödias ja see teine tolles komöödias.
Ma mõtlesin ja võrdlesin meie tutvumisloo dünaamikat nende kahe filmi omadega ja mõtlesin, et meil oli oma lööke ja tagasilööke, nii et kui palgata meist sarmikamad ja ilusamad ja kindlasti kuulsad näitlejad kangelasteks ja kui natuke tegelikkust väänata ja õige saundträkk valida, võiks loo täiesti talutavaks rom-comiks kirjutada.
Aga vahet pole, sest nüüd on see läbiiiiii, häppi end on käes ja kõik. Raputasin Sho'd natuke, et ta mõistaks mu mure tõsidust.
Siis Sho ütles lohutavalt: "Ära muretse, meil on veel ees see teine romantilise komöödia süzhee."
"Milline, darling, milline?" küsisin.
"Noh, see, et mees ja naine on kaua abielus olnud ja üksteist ära unustanud. Siis naine otsustab, et läheb mehest lahku ja mees saab aru, et ta on kaotanud eluarmastuse ja siis mees õudselt püüab naist tagasi saada, elab igasuguseid asju läbi ja teeb hästi palju tobedusi ja viimaks võidab naise tagasi."
Jään ootele.
Sõnaga rom-com tuleb mulle kõigepealt meelde Jimmy Carr'i kuri nali.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar