tööintervjuu

Ma mäletan, ma nii mõned kuud tagasi sirvisin tuimalt tööportaale ja lugesin kuulutusi ja katkestasin lugemise alati selle koha pealt, et "Otsime entusiastlikku..." Eip, mitte mina. 

"Otsime tulemustele orienteeritud..." Eip, järgmine.

"Otsime enesekindlat..." Ei.

"Otsime väga hea suhtlusoskusega..." Ei.

Ma ei leidnud seda tööd, mis otsiks just sellist inimest, nagu mina. 

"Otsime väsinud alamotiveeritud kogemusteta töötajat, kes täidab osaliselt need ülesanded, millele ülemus näpuga osutab." 

Kõige haigem sõna on self-motivated. Mis paganama pärast peaksin ma olema nagu ise-süttiv pomm. Sütitama peab. Keegi peab kranaadist nõela välja tõmbama, keegi peab pomminöörile tikuga tule otsa panema. (Ainus pomm, mida ma tunnen, on see, millega Jerry multikas aeg-ajalt Tommy õhku laseb.)

Ise-motiveeritud, ise-rahulduv, ise-paljunev.... Need on kõik sellised bakterile iseloomulikud näitajad. 

Mind peab siiski mu tegevus motiveerima. Mitte, et juhe stepslisse ja isemotivatsioon alaku. Vedrujänes kontorilaua taga põtkimas.

See oli mõni kuu tagasi, aga praegu olen ma teistsugune. Seesama mina miinus depressioon. Nii et ma võin säravate silmadega rääkida sellest, kuidas ma tõesti väga olen vaimustatud teie suurepärase firma visioonist ja tõesti tunnetan, et seesuguses firmas ma tahaksin tööd teha. 

Tööintervjuu läks hästi, võib öelda. Hästi on ebamäärane sõna, aga parem oleks öelda, et tööintervjuu kulges ausalt. Ma sain hästi hakkama selle osaga, millega ma vanastigi hästi hakkama olen saanud: jätsin väga hea esmamulje, muutusin hoobilt sümpaatseks inimeseks. Leidsin intervjueerijaga ühise keele (tuleb välja, et ta on Suzuki sugulane ja tema mees oli vanasti Suzuki teatritrupis näitleja). Aga õigustatult muretseb ta, et kas ma ikka saan aru, et tegemist on väga kiire tööga ja Jaapani firmale omase "tööülesanded pole täpsustatud"-tüüpi töölepinguga, mis sunnib tegema hästi palju ja kõike ja kus vigu ei andestata. Ja kas ma oma suurepärase jaapani kõnekeele oskuse juures võin suhelda ka täiuslikus kirjakeeles ja kas ma suudan klientidega, kes on teiste suurte firmade bossid, suhelda täiuslikult viisakalt. 

Vot selles on küsimus. (Ja lühike vastus on: ei. Aga pikk on: ei, aga ma olen valmis õppima.)

Ta pakkus, et võiksin alustada osaajaliselt ja kergemate ülesannetega ja vaadata, kas ma saan hakkama. See on vist hea lahendus. Ma küll õudselt kardan, sest see on jälle selline oma maailmamullist välja astumine: Roppongi klaaspilveka seitsmenda korruse peenes offisis töötamine. Samas alternatiiv tundub olevat me kodu esimesel korrusel. Neli seina ja igavene mehe töölt koju ootamine. Keeruline on see naise elu. Nagu me eile Aloga rääkisime, et tänapäeva naisel on kaks võimalust. (Ja siis naersime.) Kaks on ikka parem kui üks, tegelikult. Aga ainult natuke. 

Aga mul vahel viskab kopsu üle maksa, kui inimesed eeldavad, et ma ei või, sest ma pole ju selline. Mõni kaugem sõbranna imestab senimaani: Maarja, SINUL on autojuhiload???????? Ma polevat seda nägu, et mul võiks load olla, ega seda nägu, et võiksin fäänsis offisis tööga hakkama saada. Aga miks näo järgi otsustada, lapsed, miks? Sest inimene on võimeline kiir-evolutsiooniks aka arenguks. 

Muidugi pole miski paigas. Nad alles kirjutavad mulle, et mis nad otsustasid ja siis ma mõtlen, et kas ma ikka tahan ennast ületama hakata või sobib mulle praegune elu siiski paremini. "Tahaks nagu teha karjääri, aga mitte väga palju töötada" ei vii vist kaugele. Aga töölooma ja kodulooma variandid tunduvad ühtmoodi head ja halvad.
Need olid minu mõtted praegusel ootetunnil.