tormas

Meil on selline luuk-kate, mida saab akna kaitseks kinni tõmmata, aga ma ei kasuta seda kunagi, sest see tekitab klaustrofoobiat. (Sho vanemad tõmbavad enda kodus näiteks igal õhtul luugid kinni. Talvel hoiab see natuke sooja ja muidu hoiab murdvaraste eest.)

Küll oli luugi olemasolu tänuväärne taifuuni ajal. Täielikuks mölluks läks ja suure vaevaga sulgesime luugi, et siis järgmised paar tundi kuulata, kuidas keegi justkui täiest jõust vastu akent jookseks. Ikka uuesti ja uuesti. 

Liisa käis külas ja lahkus just siis, kui kõige hullem tuul ja vihm oli algamas. Saatsin ta jaama veel suuremate jamadeta (kui välja arvata, et 4-minutiga, mis me kodust jaama vihmavarjude all sammusime, tegi vihm kõik riided vettind-märjaks. Vihmavari aga säilitas oma kuju ja katki ei läinud. 

Aga veel põnevam oli siis, kui poolteist tundi hiljem läksin Shole jaama vastu. Mõtlesin, et see on põnev, aga kui pistsin oma nina uksest välja, siis käis tõsine hirmujutt läbi kõhu ja mõtlesin, et võib-olla "nalja pärast vastu minemine" on sedasorti otsus, millega kaasneb hiljem telekas "taifuun nõudis ühe ohvri"-uudis. Säärane tuul võib väga suuri asju lennutada. Aga ikka läksin. 

See on uskumatu, kuidas selline vihm ja tuul käituvad. 

Sho jõudis jaama täitsa kuivana, sest ta oli reisinud rongides ja rongijaamades ja ei pidanud hetkekski jaamast väljuma. Aga nüüd tuli pakkida pintsak seljakotti ja varuda vihmavari kilbiks. Sest vihmavarjul ongi säärases situatsioonis kilbi funktsioon pigem kui mingi muu. Märjaks saab igal juhul, aga kui vihm näkku peksab, ei saa enam midagi teha. Siis hiilisime maja servasid mööda. Trotsisime tuuleiile, mis tänavaid ületades meid tabasid. Pidime minema üle laia ristmiku, aga kui valgusfoor roheliseks läks, siis läks tuul veel hiigelsuureks ja otsustasime järgmise korrani kangi all oodata. Siis tuli jälle roheline tuli ja jälle läks tuul nii tugevaks, et me ei söandanud teed ületada. Vaatasime, kuidas tuul ja vihm märatsevad ja valgusfoore kõigutada mürgeldavad. 

Kolmanda rohelisega läksime üle tee ja koju ja, kuigi isegi blogis mainisin, et tomatid tuleb tuppa tuua, polnud ma, LOLLAKAS, seda teinud. Ühel tomatil oli murdunud latv ära. Nii kurb. Mässasime tomateid tuppa tõsta, vahepeal oleks keegi justkui survepesuriga mu selga sihtinud. 

Selline ilm. Aga eile oli hoopis tohutult kaunis taevas ja päikeseloojang roosade, punaste, lillade toonidega ja tegime õhtul pisikese jalutuskäigu põldude vahel ja imetlesime Fuji mäge ja loojangut.

Tomatid on ikka toas. Nad on pikemad kui mina, aga sellised on toas kuidagi nii mõnusad. Ehk natuke sarnane efekt kui talvel jõulukuuse tuppa toomisega. Või potipalmiga. Lopsakad mõnusad tubased tomatitaimed.