teaaater

Selline raadiosaate sari nagu "Narride laev" on päris hea. Aga viimatine on eriti hea.  Muidu on kuidagi selline tunne, et teatrimehed seavad end mõnusalt sisse ja ketravad hubaselt teatrijuttu ja kui vestlus ebamugavatele teemadele triivib, siis muutub jutt kuidagi... kujundlikuks ja lauseid öeldakse ainult poolepeale ja sõnu otsides ja nii. Aga viimase saate mees, Meelis, hääldab sõnad välja ja ütleb laused lõpuni. Ja kui saatejuht ütleb, et päris head mõtted ja küsib, et kas sa ei tahaks sellest raamatut kirjutada, siis ta ütleb: need ei ole minu enda mõtted - neil teemadel on hulganisti raamatuid kirjutatud, aga paistab, et teatrirahvas ei loe nii palju kui võiks.  

Nuvat. Mulle tundub ka. 

(See artikkel on ka hea lugemine.)

Mina hakkasin mõtlema, et midagi on valesti, kui avastasin, et mulle meeldib lugeda teatriteemalisi  teooriaid ja mõtteid ja mõlgutusi rohkem kui vaadata teatrietendust ennast. 

("Katsu ise paremini teha siis!" Ei oska, aga ma võin endiselt olla lahkelt abiks teie vigadele osutamisel.) 

Eks mul ole kohalikud mõjutused ka külge hakanud. Mulle meeldib, kui näitleja on laval füüsiliselt võimas. 

Ma olen paar korda (mõlemal korral juhuslikult, esimese vihastades ja teisel naerdes) sattunud ühe blogi peale, mille autor arvustab, "arvustab", või siiski - arvustab - nähtud etendusi. Peabki sellist teatriarvustusblogi.

Ta räägib, kuidas talle ei meeldi mingid teatrietendused, mille toimumispaika on tülikas minna ja kui toolid on ebamugavad ja saalid ebatraditsioonilised ja näitlejad ei paku meelelahutust. Ja kuidas talle pakub suurt põnevust mõelda, et kui näitlejatel on näiteks maskid peas, et siis kas ta tunneb ikka ära, millise maski taga kes näitleb. 

Nii huvitav, et ta peab vajalikuks neid mõtteid spetsiaalses teatrikriitika-blogis avaldada. 

Ühesõnaga igasuguseid inimesi on, kas pole. 

Ma ise siin... noh, ei suhtu ka Eesti teatripilti väga hästi. Seejuures väga rumalalt, sest pole ma igiammu ühtegi teatrietendust näinud ja tegelikult olen asjast tuhandete kilomeetrite kaugusel (kujundlikult ja päriselt), aga ma ikka kuidagi ei saa üle oma eelarvamusest. 

Samas, Jaapani teatri seis on omamoodi. Päris hull, võiks öelda. Inimesed ei teagi, mis teater on. Teatris, eriti traditsioonilises, käiakse massiliselt magamas. Olen oma silmaga näinud tervet pingirida tukastavate vanameestega. Mul endalgi on raske silmi lahti hoida. 

Kas süüdistada vanamehi või süüdistada teatrit? 

Ma ründan teatrit: näitlejad laval esitavad liigutusi, mis on kunstiks kuulutatud ja ära marineeritud. Austuse oreool on neile pea kohale super-liimiga kleebitud, ükskõik, kas laval toimuvat jälgida on parasjagu rõõm või pigem piin. Nii et Eesti teatritegijate ette heidetud teenimatu aupaiste probleem pole veel miski. 

Parem püsin kodus ja loen Zeamit, kui vaatan kaks-kolm tundi, kuidas üks mees maskis laval hästi aeglaselt liigutab. (Noh, on ka elamusi olnud, aga ainult natuke. Ja kui hästi üks selline kogemus ka ei algaks, lõpeb see paari tunni pärast hammaste kiristamisega: kamoon, liiguta end kiiremini ja me saame mõlemad õhtale.) No ja siis on kusagil mägises külakeses peidus maailmakuulus Suzuki, kes teeb omi asju, millest keegi suurt aru ei saa, aga vähemalt on visuaal võimas. 

Ah, ma ei tahtnud teatri teemal sõna võtta, ainult lingid üles riputada. Sest mul ei ole tegelikult õiglast ja empiiriliselt turvaliselt põhjendatud raudnael-arvamust ja kuni narride-saateni ma üldse ei huvitunudki teatrist juba mõnda aega. Võib-olla seepärast rõõmustas mind see saade, et inimesed, kelle arvamus  

p õ h i n e b  kogemusel, jagavad minu arvamust.