Ma ei tea, miks see nii on, aga ma arvan, et kui peaksin koostama 2012. aasta kõige toredamate sündmuste top 10, siis sinna sisse läheks need kolm korda, kui ma Tsukubas olen käinud. Sest mul on seal lihtsalt nii hea olla.
Esimene kord oli aastavahetusel ja teine oli, kui sattusime frisbit mängima. Aga eile läksime ka ja sattus jälle olema see päev, kui tüübid frisbiga parki kogunevad.
Enne saime Annikaga kokku, jalutasime ringi ja käisime raamatukogu Starbucksis. Arvatavasti oli see suve viimane kuum päev. Ei tea ka, muidugi. Aga täna peaks saabuma taifuun, mis asjad pahupidi pöörab jälle.
Lõpuks andis Annika mulle paki Geisha komme ja ma olin meeleliigutusest sõnatu. Siis andis ta ühe paki veel.
Frisbit ta mängima ei tulnud, muud tegemised olid ees, aga me läksime ja.... no see on nii tore, nii tore. Nad on kõik nii toredad. Ma ei saa sellest üle. Te peaksite nendega frisbit mängima.
Suur osa neist töötab ühes laboris, selles, kus Sho varem ka oli. Tehisintellekt. See olla vist kogu ülikooli kõige tuusam ja paremate tulemustega labor.
Aga mitte kõik pole sealt. Teistest laboritest on ka, aga peamiselt ikka robotimehed. Keegi oli vist matemaatik.... Ah ma ei tea. Ja üks india mees, kes Tsukubas poppi baari peab, käib ka mängimas. Eile oli üks inglise mees ka, ma ei tea, kes ta on.
Neil ei ole mingit põhjust, miks nad peaksid omavahel nii soojalt hästi läbi saama. Neil ei ole mingit ühist värki, mida suure pieteeditundega koos vededa või põhjust, miks tiimivaimu ülal hoida. Ja kultuurierinevustest pole üldse mõtet rääkida. Sead ja käod koos.
Igaüks ajab oma asja. Isegi mingeid plikse pole, kelle sabas tiirelda. Üks või kaks Venetsueela tüdrukut käivad vahel mängimas - no ja mina, juba teist korda.
(Mul tuleb mäng muide päris hästi välja ja ma olin pea-aegu et hinnatud tiimikaaslane.)
Aga muidu on suuresti poiste seltskond. Algul loobime lihtsalt ringis.
Ameerika kutt on kõige tugevam mängija, kui tiimideks ja võistluseks läheb. India ja Süüria kutid on ka hullult tugevad, ja Dushyantha.
Ma arvan, et ameerika kutt on tuus seepärast, et ta on ameerika jalgpalli mänginud ja see tundub olevat enam-vähema sarnane - selles mõttes, et pead frisbi üle joone saama, üksteisele heites ja vastastiimi eest põigeldes. Ma ei tea päris hästi ameerika jalgpalli reeglistikku, aga...
Siis pärast läks jutt Soomele (sest ma pakkusin neile Soome "Geishat" (tänu Annikale, taas...) Ja Iisraeli kutt ütles, et ta oli täpselt siis Soomes, kui meie Shoga.
Üks põhjus veel, miks nad mulle meeldivad, on see, et neil ei ole ka kindlat seltskonda, millesse kuuluda või millest välja jääda - näiteks mina, noh, ma pole nende kandi tüüp, ma isegi ei õpi Tsukubas, pole oma viis aastat õppinud - ja kui õpiks, siis kindlasti mitte robootika laboris.
Aga ma olen kohe kambas sees, nagu naksti - nagu ma oleks koguaeg nende kambas olnud. See on mu meelest vinge kvaliteet, kui inimesed suudavad teises sellise tunde tekitada.
Pärast läksime Dushyantha juurde dushi alla ja siis õllefestivalile ja olime niisama, natuke sama, natuke teistsuguse seltskonnaga ja siis läksime koju.
Nii et hea enesetunde nimel tasub aeg-ajalt paar tundi Tsukubasse ja paar tundi tagasi sõita.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar