ja pildid

Sõime seda. 

Seal sõime. See on Naka-Meguro kandis. Selline stiilne pleiss. Nagu vana nagu uus. Nagu ida nagu lääs. 

Naka-Meguro on üldse selline hea pleiss, kus kõik on diibid ja moekad ühtaegu. Rattapoodidest saab ainult hipsterirattaid ja prillipoodidest hipsteriprille ja mood on kaasaegne ja originaalne ühtaegu, meinstriim ja alternatiiv kaks ühes.

Läheb igatahes mulle enam peale kui gyaru-mamade linnaosa, kus ma elan. 

Läksime Hiroyo sõbranna juurde poodi, kus ta nurka rentis ja oma villa-asju näitas ja tegi workshoppi.

Hiroyo on minu lemmik jaapanlanna.

 See on elus loom.

 Ma tegin sellise juukseklambri.

 Mari (keskel, jaapanlanna) teeb workshoppi. Nii sümpaatsed inimesed. Ütled: See muusika kõlab nagu Nikaido Kazumi. Mari ütleb: Ah, ei, see pole Nika-chan, see on minu sõbranna, kes laulab.
Esimene inimene siin, kellele see nimi miskit ütleb. Lisaks on neil kõigil Ricoh fotokad. Ja nad on toredad, vahetud, sümpaatsed.

Läksime sellisesse kohta, kus on voodi moodi kohtades pikutatakse ja süüakse.

Armas inglise keel, taas. "Me kardame väga, aga..."

Pole vaja karta, tahaks õlale patsutada.

See oli vaade mu tööintervjuu-paigast. (Hiljem liftide juurest, mitte kontorist, kus intervjuu toimus. Sealt oli parem vaade veel.)