retooriline vastus

Ma olen viisa-pikendusega jälle (tähenduses "jälle, nagu kõikide doku-asjadega") viimasele hetkele jäänud. Pidin ühe dokumendi saama, ühe sürri dokumendi veel, mida näidata immigratsioonibüroos, ainult et mul on seda dokumenti vaja Mie prefektuurist (mis on kaugel ja ma üldse ei hakkagi seletama, kuidas siin see dokumendisüsteem käib) ja doku-taotlus ja doku-saatmine käib tigupostiga. 

Nonii. Ja siis ma mõtlesin, et kui ma juba nii kaugele kirja saadan, siis saadan sinna veel teise taotluse - et nad mu vana nime seal uue vastu vahetaksid. (Ma ei viitsinud seda seni teha, sest - tigupost ja Mie prefektuur, kamoon. Kuni see mind pepust ei hammusta, seni ei pole vaja miskit, aga kui ma juba ühe taotluse saadan, siis miks mitte kaks.)

See oli viga. 

Sest et viisa saab kolmapäeval otsa. 

Ma muide eelmisel nädalal kirjutasin töölepingule alla, panin templi tegelikult. Ja sellega seoses oli ühel dokumendil vaja kirjutada, kaua mu viisa kehtib. Kirjutasin, et järgmise nädalani. Sain töö ikka, möhöhöö.

Aga-aga! Dokumendiga, mida mul viisa jaoks isegi vaja pole, on probleeme. Jätsin saatmata nime-muutmis-tõendi (üks närune pisike paber: "selle paragrahvi selle lõigu alusel muudeti te nimi") ja selle jaapanikeelse tõlke. Mie prefektuurist tuli Shole kõne. 

See oli neljapäeval.

Sho ütleb: aga saatke siis vahepeal see viisaks vajalik dokument meile ära. 

Nemad ütlevad: me ei saa seda teha enne nime vahetust.

Sho ütleb: kas nimevahetus-taotlust ei saa siis katkestada?

Nemad ütlevad: ei saa, kuna juba taotluse saatsite...

Ok, saatsin selle paberi ja tõlke ka ära, kiir-tigupostiga.

Aga täna helistab Sho mulle töölt, et nüüd nad tahavad, et ma tõlgiksin selle paragrahvi nimeseadusest, mille alusel mu nimi vahetus, jaapani keelde. 

Ma hängisin parasjagu Sho emaga, sest tal oli vaja (pange tähele, vaja) ühes imemaitsvas hiina restoranis lõunat süüa - mingi kupongi pärast, mis nädala lõpus kehtivuse kaotab.

Ja siis ma läksin tema juurde - tal on faks - faksiga lubati seekordne tõlge saata. Me läksime taksoga, sest bussini oli aega ja ilm on sitt.

Taksojuht-vanamees oli vahva. Ma otsisin taksos telefonist nimeseaduse välja ja me rääkisime mingitest sellega seotud asjadest ja mitte eriti seotud asjadest ja siis, et kuidas Eestis miski asi on ja siis mingi 20 minutit hiljem taksojuht ütleb me jutule vahele: Ototot! Ma arvasin, et mul taksos kaks jaapanlast! 

Et vot kui hästi ma jaapani keelt räägin jne. Kõige parem, ta ütles: "Nüüd võin küll rahus surra."

No ja siis, olles just saanud siira komplimendi oma keeleoskuse kohta, veetsin ma parajalt palju aega arvuti ees juukseid peast kiskudes, et mõnd rida nimejuttu jaapani seaduskeelde panna. 

Ühesõnaga, kui täiega veab, tuleb vajalik dokument homme ja siis saan ülehomme rahulikult immigratsioonibüroosse minna.

Aga tõenäoliselt tuleb vajalik doku ülehomme (aga mitte tingimata hommikul) ja siis ma olen nagu süte peal, kohe jooksmas büroosse või siis ilma dokuta minemas ja ütlemas, et vaadake, mul on kõik need teised dokud ridamisi olemas, aga see üks on praegu postiljoni kotis.

Miks ma kuu-kaks tagasi viisa-pikendusega ei alustanud. (Retooriline küsimus ei vaja küsimärki.)

Retooriline vastus: hasardi pärast.

Kas retoorilisi vastuseid on olemas?