21.12.12

mereteemadel

Kas nüüd on juba hilja merebioloogiks hakata?
Ah, ma ei tea... Mul oli vaja, tähendab mul paluti teha üks nimekiri teadlaste ja nende ajakohaste kontaktandmetega, mis tähendas, et googeldasin neist igaüht ja polnud mitte üht, kes oleks olnud mõttetu. 
Kõik olid nagu supermanid. Üks teiste, võrdsete seas, oli Barbara Block, kes TED'is tuunikaladest loengut peab. Sa pead olema inspireeriv, et TEDis loengut pidada. Järelikult on ta inspireeriv. Dämit.

Ja ma mõtlen, et äkki ma magasin midagi maha. Äkki ma oleks pidanud ikka olema... mis sõna see on.... sihikindel? Aga ma pole isegi mitte mõelnud merebioloogiast enne, kui, ütleme.... Ah, tegelikult ma ikka olen mõelnud merebioloogiast, aga pole huvitatud olnud. 

Mulle tundub, et kui inimene tahaks end ideaalselt harida, siis ta peaks minema ülikooli kõigepealt reaal-alale ja seejärel peaks minema humanitaar-alale. Ainult üks või teine ei tee head ja humanitaar enne reaali oleks valepidi - kõigepealt õpi maailma ja siis õpi seda mõtestama, mitte et kõigepealt õpid mõtestama (mida?) ja siis õpid maailma.

Igatahes ma natuke mängisin mõttega, et läheks mereteadlaseks, aga siis tuli mulle meelde see tormine laevasõit Helsingi ja Tallinna vahel, mis oli lihtsalt kohutav. 
Ühtlasi, mida vähem ma pean kokku puutuma matemaatika, keemia, füüsika, bioloogiaga, seda rohkem arvan ma, et see ei olegi üle mõistuse keeruline ja küll ma hakkama saaks.
Tegelikult piisaks küllap ühest ainsamast sissejuhatavast loengust, et ma pastaka nurka viskaks.

Tuunikaladest rääkides, siis ma teen jõuluõhtul Shole ja tema vanematele super-roa, jaapani viiekäigulise õhtusöögi. Viienda käigu eest hoolitseb küll Sho. 
Ma olen seda juba nädalaid planeerinud. (Ja ma ei planeeri midagi kunagi nädalaid, kõige vähem õhtusöögimenüüsid.) Mul on poenimekiri, mis juba katab terve A4 lehekülje, aga pole veel täielik.  Ma valmistan skeeme, et millised ettevalmistused tuleb teha eelmisel päeval (lisaks poeskäigule muidugi) ja millised sama päeva hommikul, lõuna-ajal ja vahetult enne külaliste saabumist. Ja milline on läbiviidavate liigutuste seeria siis, kui külalised juba söövad. 

Aga esimeseks käiguks on sashimi ehk toores kala ja muidugi ma kasutan tuunikala, sest see on maitsev.

Kuidas teie sellesse probleemi suhtute, öelge. 
Probleem on selline: ma tean juba ammuilma, et tuunikala on ohustatud liik ja ma tahaks teha enda poolt selle heaks, et ta välja ei sureks.
Aga poeleti ees seistes ma näen punast tuunikalaliha ja mõtlen: aga see kala on juba surnud. Selle söömata jätmine oleks hoopis raiskamine. See tähendaks, et kala on surnud täiesti mõttetut surma.

Seejuures ei piisa mulle teadmisest, et tuunikala enam maapeal-veepeal ei ole, aga vähemalt MINA pole selles süüdi.
Eesmärk võiks ikka olla kala allesjäämine, muidu pole ju mõtet.

Samuti on kõikvõimalike nahkesemetega, eksole. Või lihaga või liha-asemel-sojaga, mis head öko-nägu teeb, aga siis vihmametsadega selga pussitab.
Või kiir-moega või... Tegu on juba tehtud ja riie on juba poes ja keegi ju ei tee statistikat: ahaa, see blond tüdruk vaatas seda kampsunit, kirtsutas nina ja jättis demonstratiivselt ostmata. Kohe saadame raporti Bangladeshi ja palume järgmises kvartalis ühe kampsuni vähem valmistada. Ei. Liigsed kampsunid lähevad lihtsalt hävitamisele. Ja kellele see hea on?

Samuti pole rahuldavad mõtted, et "muutus algab iseendast" ja "veepiiskadest ju ookean moodustabki". Aga teate. Ookeanis on liiga palju ignorantseid veepiisku.
Muidugi ei tasu ise probleemi veel suuremaks teha, kui ta on. Minna tuunikalajahile, õigustades, et niikuinii kõik lähevad või prügi maha loopimine, öeldes, et maa on prügi täis ja kõik ju loobivad, oleks probleemile kaasa aitamine, samas, kui surnud kala poeletil ei suurenda ju probleemi, ütleb minu mõtteloogika, aga ei vähenda ka.

Vaielge vastu. 

Ja ma pole üldse seda usku, nagu need 21. detsembri õiekesed, kes arvavad, et midagi küll ei plahvata, aga klõps käib ära ja kogu inimkond - kõik inimesed - saavad heaks.

Inimesed ei saa kunagi heaks, olgu kuupäev mis tahes. Heaks ehk teadlikuks ja osavõtvaks ja otsustavaks. Tähendab, inimesed jäävad alati ignorantseks. See lihtsalt on nii. Ma tean, sest ma tean. 

Muuseas, tahaks teada, et millal järgmine maailmalõpp tuleb. Kaua on vaba aega hingata jäänud. Eelmine oli mu mäletamist mööda aastal 2000. Tänasega saab 2012. aasta oma mööda. Järgmine on Jehoova tunnistajate oma? Aga neil vist konkreetset kuupäeva ei ole. Lihtsalt, et kohe nüüd varsti kohe NÜÜD. Või on veel teisigi maailmalõppe?

Aga jah. Ma ei oska enda jaoks ökokäitumis-probleemi lahendada, sest kõik tundub mõttetu. Ideid?

Ken Robinson tsiteeris kedagi, kes ütles, et kui maailmast kaoksid kõik putukad, saaks see planeedile hukatuslikuks. Kui kaoks kogu inimkond, siis läheks kõik õitsele.

Ja QI's oli hea küsimus: Mis on ühist sellel Islandi vulkaanil, mis hiljuti tossu välja ajades Euroopa lennuliikluse segi ajas ja Mongoli impeeriumi loojal Tshingis-khaanil?

Vastus:
Kuigi vulkaan purskas välja tohutul hulgal süsihappegaasi, jäi ära nii palju lennureise, et kokkuvõttes paiskus õhku ikka vähem paha gaasi, kui siis, kui lennud tavalise graafiku järgi toimunud oleks.
Tshingis-khaan tappis aga oma vallutustel nii tohutult massiliselt inimesi, et terved maa-alad jäid tühjaks, põllud jäid sööti, aga loodus läks õitsele ja metsad hakkasid uuesti vohama. 

Võta näpust.

Kui nüüd mõtlema hakata, siis ma ei saa üldse aru, mida "võta näpust" tähendab.

Aga teadmine, et kõige ökom tegu oleks enesetapp teha, nagu ka ei aita. Kui mõni seda ideed liiga tõsiselt võtab ja mõtleb, et veel parem oleks maailm päästa nii, et endaga veel kümneid-sadu-tuhandeid inimesi "kaasa" võtta, saab uue Bondi filmi.
Seejuures on kõige-kõige olulisem, inimkonna eksistentsi fundamentaal-küsimus: Kas me tõesti vajame veel üht Bondi filmi? Või oleks uus Mission Impossible etem?


2 kommentaari:

  1. See on küll hiiglama vana postitus, aga kuna Sa küsisid nii ilusasti, siis ma ei saa mitte vastamata jääda :)
    Ehk siis mis puutub rohelisse mõtteviisi, siis minu arvates taandub asi sellele, mida Sa nö toetad ja mida mitte. Kahjuks pean siinkohal siiski tooma iseendast alustamise ja ookeanipiisad mängu. Ehk, et kui midagi ostad, siis on see kapitalistile kui punane rätik pullile - ehk, et ta saab innustust. Tõsi - toodetud kaup seisab mõne aja ja siis läeb nö raiskamisele/hävitamisele. Samas, kui piisavalt palju inimesi kasvõi pool kogemata jätavad mingi toote tarbimata, võib juhtuda ime - et see number teeb maailma peale piisavalt suure arvu kokku ja kapitalist lööb arvulaual numbrid kokku ning ei tooda enam seda toodet/püüa seda kala...sest see ei tasu tal lihtsalt ära. Seni aga kuni on nõudlus, ei aita miski - ei seadused ei karistused.
    Teisalt, ei ole mõtet end ka liialt ahistada ja kui ikka jube isu ja tahe on, mis seal ikka - kasuta seda mitte raiskamise mõtteliini ja asi ok :)
    Sest oleme ausad, kui vaadata ära umbes 10-20 dokukat, erinevatel teemadel, saab selgeks, et maailm on ikka üks jube kasumiahne ja jõle koht, kus nö ilu ja ausus võidutseb haruharva ja üldine trend on ikka tugevalt hävingule suunatud :)

    VastaKustuta
  2. Hehe, ma pidin postituse uuesti läbi lugema, et meelde tuletada, mis küsimus oligi.
    Jah, lõpuks taandub asi vist igaühe isikliku jalajäljeni. Teisiti on asjale keeruline läheneda.
    Aga ma pean ütlema, et viimase u kuu jooksul, kui mul on olnud televiisor, on mul vist lõplikult kadunud ära igasugune usk intelligentsesse inimmassi. Pole olemas, oleme kõik hukule määratud :D

    VastaKustuta