Peaksin välja mõtlema, kas ma olen nüüd see range iludus, kes kodust väljas käib läätsedega, aga kes kodus paneb nohiklikud prillid pähe (ja juuksed hooletusse krunni pealael) ja jätab seejuures üllatavalt armsa mulje, et nii et vaataja saab tutvuda tema salajase leebe poolega.
Aga see tähendaks, et ma käiks väljas ikka sellisena, nagu ma olen ja rangest iludusest on asi kaugel.
Või peaksin olema vastupidi - see prillidega kole nohik, kes ükskord võtab prillid ära ja hoobilt pimestab oma iluga, mis seni prillide taga nõnna häästi varjul püsis.
Selle ülesande esimese poolega saaks hakkama, teine vajab tööd. Pealegi kõik mäletavad, milline mu nägu prillideta on, nii et ma ei üllataks ega petaks ära kedagi.
See on kõik, mida ma prillide kandmisest tean.
Peaks jääma siiski algse Supermani idee juurde.
Täna kuulan vist seda lugu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar