muidex

Tänane avastus: püüan enda makatöösse suruda üht 60ndatel ilma teinud legendaarset meest ja nüüd avastasin, et ma olen temaga kohtunud. 

Ainult et ma olen nii ignorant, et see ei pakkunud mulle pinget. 

Aga võib-olla ta polegi nii lege ja on juhuslikult teatrilooraamatutesse sattunud?

Mul puudub juba ammust aega see õige tunne, mis peaks olema, kui mõne tuntud nimesega kokku saad. Ma võiks vabalt mingi Angelina Joliega või kellegagi kokku põrgata ja kulm ka ei liiguks. (Paar päeva tagasi vaatasin telekat ja veendusin ise, et "The Tourist" on just nii halb film, nagu Gervais Johnny Deppile näkku irvitab. Ah ja Johnny "kättemaks" on nummi.)

Marilyn või Elvis paneks kohtudes kulmu liikuma. Sest nad on surnud ja kohtumine oleks maailmapilti-kõigutavalt kriipi. 

Igatahes, olen kohtunud selle ühe teatrimehega ja siis olen kohtunud Kara Juroga, keda pidasin veidraks naismeheks (mitte naistemeheks, aga nais-) ja igaveseks jõmmiks - ise vana mees, aga silma all kaklusest sinikas - kui teda tänaval nägin ja imestasin, et see tema on, kui ta pärast sellel üritusel üles astus, kus ta üles astuma pidi. 

Suzukiga olen ka kohtunud, kätt surunud. Aga see oli väga ebamugav. Jaapanlased arvavad, et kõik välismaalased tahavad kätt suruda.
Me
Ei
Taha

Ja see ei huvita tõesti mitte kedagi. Isegi jaapanlasi ei huvita. Nad küsiksid, kesse Suzuki on. Mind ka ei huvita. 

Väsimus. 

Ma olen ikkagi väike inimene, kellele pakub eelkõige pinget selline sündmus, et sibul hakkas külmkapis lehte minema ja algul oli sibula roheline osa kollane, aga kui ta otsapidi vette panin, siis järgmisel päeval oli juba roheline. No on alles jõudu ja on alles tempo sel sibulal!

Või et kui jaanuari algul Sho vanematel külas käisime, saime koju kaasa lillekimbu, millel olid kaks oksa-vitsa kaasas. Kimp närtsis ära, oksad mitte, nii et jätsime oksad alles. Üks hetk avastasin, et oksad lehte läinud. 

Põhja-Korea raketist pole märku.

Me paneme sel aastal muidex herned maha. MuideX.