prügi

Liiga palju teksti, liiga palju koopiapabereid. Liiga. Palju. Mu kirjutuslaud on paberikuhi, segamini erinevad artiklid ja siis mo raamat-kirjatöö käsikiri ja siis mo maka-kirjatöö ja kõik. Ja et paberit kokku hoida, printisin just makatöö mustandi teisele küljele raamatupeatükke ja ma tean, et see teeb asja veel segasemaks. 

Äsjaavastet uus lugu sobib teemasse hästi. See lugu meenutab mulle üht prantsuse tsikki, kelle nimi üldse meelde ei taha tulla. Aga kui tuleb, siis lingin ka. 

Aga Lana, ta on nagu Ajinomoto, sürr pulber, mis teeb kõik toidud maitsvaks. Sho on sellest pulbrist sõltuvuses. 

Tähendab, Lana, nagu Ajinomotogi, on leidnud mingi ühe asja, mis kõik tema lood heaks teeb. (Minusuguste inimeste jaoks.) Selgelt on ta lugudes üks põhimuster või maitse, aga sellest ei tüdine ära, esiteks, ja teiseks, see esineb väga paljudes lugudes sama kvaliteediga. Tähendab, mõni teine artist, näiteks, teeb ühe hullult hea loo ja siis teeb teised lood, kus on sama tunnet, aga lahjemalt, nii et need saavad vaid selle ühe hiti pleekinud versioonideks. 

Hea on vahepeal blogisse teksti prodjuussida, sest see ei lõpe mu kirjutuslaual paberikuhjas, vaid lendab kosmoseprügina netti.