alati alandlikult

"Minu Tokyo" kaanele tuleb vist mu pruudirõiva käis. Ma olen retsilt rahul. Veel natuke ja siis saan näidata.

10. augustil (see on laupäev) kell 17 on Solarise Apollos väike vestlus ja kell 19 on Von Krahlis piduuuuuuuuu. Plaadikeerutajad mängivad jaapani muusikat, seinal Tokyo pilte, särki-värki.

Täna üks, kes peol muusikat mängib, saatis mulle paar lugu kuulata. Nii et mu pea praegu tantsib õlgadel.

Nii naljakas, mulle juba tundub, et olen inimestele oma raamatuga koormaks. 

Seda pole isegi avaldatud, aga kunagi pole liiga vara põdema hakata.
Näiteks tulevaste anonüümsete kommentaaride üle, mis mind solaariumiblondiiniks või käpardiks või sopavereliseks või millekski sõimavad.
(Kui nad vaid teaks kohutavat tõde sellest, kuidas päike mind ei salli. Ai nad siis nõnna haledalt kahjatseks oma õelaid solaariumi-kommentaare. Haledasti nutaks ja kahjatseks!)

Kaks-kolm aastat või kui palju ma tegelikult lausa rumala enesekindlusega seda raamatut kirja olen pannud. Ei mõelnud nende kõikide inimeste peale, kes mind enne raamatut ei teadnud, aga pärast raamatut ei salli. 

Nii et nüüdsest, kui raamat trükis, olen alati alandlikult ootel alandusi vastu võtma. 

Uh, mul pole jaksu, aga ma pole vastutav ka, sest süüdi on hoopis aurusauna-ilm (alati vastutab ilm) ja kui ma neljapäeval Eestisse tulen, siis tuleb jaks ka tagasi. 

Tore on küll jälle Eestisse tulla, aga pagan, ma usaldan lennukeid ja nende maagilist võimet õhus püsida iga korraga järjest vähem. 

Aga enam ei vingu. 

Von Krahli peol tuleks kindlasti mängida "Mon amour Tokyot" ja Stereo Totali versiooni ja "I love you Onot" ja Stereo Totali versiooni ja... Tegelt ei tea ka. Aga äge. Pean ikka hea parema muusikakraami üles otsima. (Oleks vaid jaksu.) Hea pidu tuleb, hea pidu.