Ma unustasin kelkida, kuidas ma ühekorraga oma äiale-ämmale ja mehele ja iseendale muljet avaldasin.
See oli Eestis. Me läksime raamatupoodi. Esimest korda pärast raamatuesitlust. Nad tahtsid mu raamatut poes näha (ma tahtsin ka näha) ja soetada ja ühtlasi otsisid üht lauamängu, kus jahid mööda merd võistlevad.
Läksime Viru keskuse Rahva Raamatu suunas, eskalaatorist ja trepist üles ja polnud veel raamatupoodi astunudki, kui ma märkasin, et raamatupoe-kohvikus, otse akna ääres, istub naisterahvas ja loeb süvenenult erkroosade kaantega raamatut.
Minu raamat, minu raamat! Näitasin ämmale-äiale-mehele. Sho tegi võõrast naisest salaja foto, et ma seda oma hädisematel päevadel silmitseda võiks.
Nüüd on mu silmad küll kõike näinud, mõtlesin, kirjanik minus võib rahus surra.
Aga muidugi rõõmustab surev kirjanik, et roosade kaantega raamat on sel nädalal Apollos essa ja Rahva Raamatus tessa. Kuigi ta võiks ikka mõlemas essaks saada, ja parem oleks, et mitte liiga kauaks jääda savisaare üllitise kõrvale.
Mis tuletab meelde, et kui me ühes Tartu hotellis öö veetsime, siis Sho pani õhtul teleka käima ja ma vaatasin, et mis leebed-leebed uudised need on. Neil puudus uudisele omane konflikti moment. Järjest ikka ainult sellest, kuidas tegelikult kõik hästi. Näidatakse edenemisi Harju tänava remondil ja keegi ei räägi vihastest restoranipidajatest, kellel remondi pärast kasum saamata jääb. Näidatakse videoklippi savisaare raamatuesitlusest ja seejuures mitte üht kriitilist sõna honorari või mille iganes kohta.
Aga kurram! Näitasin Shole: vaata, Eesti vihatuim poliitik istub oma raamatuesitlusel selle sama poe selle sama tooli peal kus mina!
Siis vaatasin, et aga see ju Tallinna TV. Vaheta kanalit! VAHETA KANALIT!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar