t u n n e

Juba mitu kuud või isegi aastat tagasi sain selgelt aru, et tahan ma või ei taha, aga mul on mingi  t u n n e, mis laseb mul mõningaid asju öelda ja teha ja mis teisi asju lihtsalt ei lase. Algul eirasin ja püüdsin tundest mööda viilida, sest mõttetasandil tundus kõik korras, aga siis selgus, et ta on eiramatu.

Panin  tunnet  esmakordselt tõeliselt tähele siis, kui raamatut kirjutasin. Vahel jäi peatükk kusagil toppama. Muidu sujus kirjutamine hästi, aga mõnel korral - no lihtsalt ei saa edasi kirjutada. Mõistusega võttes olen normaalseid asju kirjutanud, kõik justkui klapib, aga see va tunne hakkab vastu. Kuni lõpuks tuli alla anda ja tekst ümber teha, nii et tunne rahule jääks. Hullult häiriv.

Teine valdkond, kus  tunne  toimetab, on privaatsuse-avalikkuse piiripunkt. Mõistus tahab tõmmata selge joone isikliku ja avaliku vahele või moraalse ja muu vahele, sest nii oleks justkui lihtsam üht teisest eristada. 

Veel parem, mõistus võiks silma kinni pigistada ja lasta mõne jooksiku privaatsuse või isegi moraalsuse joonest üle, sest see võiks anda paremaid tulemusi.

Aga  tunne, see natsisiga, ei lase.  

Lisaks on tundetasandil piir isikliku ja avaliku vahel palju katkendlikum ja ootamatum. 

Mõistuse selge joon ütleb, et kümnele inimesele ausat ja avatud juttu rääkida on vähem avalik kui sajale inimesele ja sajale on vähem avalik kui tuhandele, aga tunne ütleb, et kui sa võid olla kümne inimese ees aus, siis võid olla ka tuhande ees. Nii lihtne ongi. 

Võib-olla isegi nii, et kui võid olla ühe inimese ees aus ja avatud, siis võid ka kümne tuhande ees olla. Sest kümme moodustub ju ühtedest. Keegi ei istu näiteks kümnekesi arvuti taha blogi lugema ega võta sajakesi üht raamatut kätte. Raamatud ja tekstid peavad lugejaga dialoogi, mitte tria- või massi-multiloogi. 

Teiste kohtade peal on tundeloogika jälle teistsugune. Näiteks, mis see väike ajalehe- või raadiointervjuu ära ei ole, ütleb mõistus. Ise kirjutasid "avaliku" raamatu. Kas pole silmakirjalik nüüd väita, et intervjuu sinu privaatsusesse tungib? Ja pealegi, kes ei tahaks natuke kuulsaks saada. 

Aga tunne pole hea. No lihtsalt ei ole. Teed selle inteka ära ja kõik peaks hästi olema. Aga mingil ebaloogilisel tundeloogika tasandil avastad alles pärast, et selle inteka avaldamine (mitte vestlus iseenesest) on riivanud su privaatsustunnet palju tugevamalt kui su enda 300leheküljeline raamat. 

Ja siis reklaamid oma intekat feisbukis või kusagil, aga mitte seepärast, et selle üle uhkust tunned, aga seepärast, et mõtled - läks trumm, mingu ka pulgad. Kui end juba ahistada andsid, siis olgu vähemalt mingigi kasu reklaami näol.

Ja veel üks mind ennast üllatav nüanss on seotud kiituse ja laitusega. 

Sõbrad-tuttavad, kes raamatu läbi loevad, kirjutavad mulle ja kiidavad ja see muidugi rõõmustab. (Laitma sõber ju ei kipu ka.) Vahepeal ilmus aga üks suurelt laitev arvustus, mis andis võimaluse mõnuga taastutvuda omaenda egoga. 

Mu reaktsioonijada kriitikale oli groteskselt klassikaline. Kusjuures seda juba enne arvustusega tutvumist.  

Piisas ainult kuulmisest, et see olla kriitiline ja minuti jooksul elasin läbi kõik kriitikale reageerimise faasid. Esiteks, mähähäää, miks keegi mind ei armastaa! Teiseks, kes see siga selle kirjutas, ta on nii loll! Kolmandaks, ah ma ei näinudki selle raamatuga nii vaeva, see polegi oluline, pähh. Siis, ah see on nii halb raamat, ma olen nii saamatu. No ja nii edasi, kuni lõpuks jõudis tundekäik ikka haavata saanud hirve olekusse - oi kui kurb, oi, nii haavatud. Tõesõna, ühe minuti jooksul ja ilma arvustust ennast lugematagi. 

Muide, kui ema mulle hiljem arvustuse lahkelt ette luges... Olin oma minutipikkused ameerikamäerallid ära teinud ja...  Astun nüüd ebaelegantsel, kuid kindlal sammul kriitiku kritiseerimise libedale teele. 

Sellest raamatust võiks noppida välja 10, vajadusel 100 asja, millele ehitada adekvaatne ja seejuures veel nõelavalt kriitiline arvustus, aga ma tõesti ei osanud oodata, et paberile trükitud "päris" arvustuse tõsimeelne põhiargument võib selline olla: raamatus kirjeldatud Tokyo ei vasta arvustaja kujutlusele Tokyost ja seejuures ei suhtu raamatu autor linna piisava entusiasmiga. 

Arvustaja reastas hulga klisheesid ja stereotüüpe (kaks sõna, millel on muuseas sama allikas! QI fakt) ja tõsimeeli heitis raamatule ette nende puudumist. (Kusjuures paljud neist olid raamatus kahjuks täitsa olemas. Aga see selleks.)

Olin ammu valmis sellist kriitikat kuulma lahmivas stiilis anonüümsetest kommentaaridest, aga...Nördimus.

Andestage mulle eelnevatele lõikudele libastumine. Aga uba on selles, et säärast tüüpi kuri kriitika haavab, aga ei muuda minu arvamust ei raamatust ega iseendast (kui minuti pikkune klassikaline egopõnts välja arvata). Lahked sõnad rõõmustavad vähemalt minutiks, aga kokkuvõttes samuti ei muuda arvamust ei endast ega raamatust. Kumbki ei vii edasi. Tuju läheb korraks halvaks. Tuju läheb korraks heaks. Võib-olla oleks ilma parem? 

Ja siis ongi tundeloogika võitnud mõtteloogika ja saad aru, et kuigi natikeseks püünele pääsemine või lihtsalt kiita saamine paistab päris tore asi, siis tundetasandil, kui asjadele päris ausalt otsa vaadata, võivad isegi kõige suvalisemad pisiasjad lõpuks osutuda siiski pigem paha- kui heategijateks.

Sellised reedemõtisklused. 

Ma muideks olen terve päeva esimese poole naudisklenud selle loo kallal. Araabia võtmega avatud James Browni cover tekitab uusi mõtteid.