Esiteks, Saint Saviour "Reasons". Üle mõistuse ilus. Muuseas täiesti Kate Bush.
Eilse õhtu suureks šokiks oli Facebooki kirjakasti "other" nurk, millele L vihjas, kui vingusin, et mulle ei kirjuta keegi. Olen nimelt ühes tema ja teistega kinnise grupi Eestlased Jaapanis moderaator. Gruppi pääsemiseks tuleb kellelegi meist kirjutada lühidalt, et mis seos inimesel Jaapaniga on. Et ei tuleks mingeid müügimehi või laenupakkujaid FB seina risustama. Mina polnud seni mitte üht kirja gruppi soovijatelt saanud. Nii arvasin, aga nagu selgus "other" kirjakasti kiigates, olen saanud vähemalt viis kirja..... mida eirasin.
Ma lihtsalt seni ei teadnud, et "other" eksisteerib ega pannud tähele, et mind on seal ootamas paarkümmend kirja.
Suur oli mu ehmatus, kui selle avasin ja avastasin, et lisaks gruppi soovijate kirjadele olin umbes kuu tagasi saanud tööpakkumise... mida eirasin. Et seal on mitu kirja inimestelt, kes mu raamatut lugesid. Kõige vanemad augustist, uuemad novembrist..... mida eirasin. Et samuti augustis on tulnud pakkumine korraldada Tokyo ja jaapani muusika pidu Tartus.... mida eirasin.
Noh, ei eiranud, aga sellise mulje ma kirjutajatele ju jätsin. Mis tähendab, et paar päeva ootasid nad mu vastust, siis mõtlesid, et küll see Maarja on üks nõme ülbik ja siis unustasid ära. See käib aga vastu minu primaarsele vajadusele kõikidele maailma inimestele meeldida.
Igatahes kõige rõõmustavam kiri oli ühelt inimeselt, kes kümme aastat enne mind Tsukuba ülikoolis käis. Ta ütles, et tema mälestustes on nii palju sarnast minu kirjapanduga. Kirjutas pikalt ja ilusalt.
Edaspidi kiikan hommikul ärgates esimese asjana "other" kirjakasti. Hirmust.
Üleeelmise postituse pessimistijutu jätkuks. Mul tuli pähe, et Sho kuulub ka positiivselt meelestatud pessimistide hulka. Algusest peale ütles ta: Maarja, meil saab igasuguseid raskeid aegu olema.
Mina, et jaajaa, blaablaa. Ära ole nii pessimistlik!
Siis tuli raske aeg ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see.
Sho aga ütles: ära muretse, raskemad ajad on alles ees.
Raske läks mööda, tulin sellest eluga välja ja mõtlesin: vau. Oli raske, aga miskipärast on ikka kõik korras.
Siis tulid veel raskemad ajad ja ma mõtlesin, et kas see nüüd ongi see.
Sho ütles, ära muretse, tõeliselt rasked ajad on alles ees.
Ja nii tundubki, et ükski senine raskus pole ületamatu, võrreldes sellega, mis tulevik toob. Pessimismi üllatavalt positiivne mõju.
Täna hommikul vaatasin aknast, et ületee-kirsipuu on õide puhkenud. Mitte veel täies õies, aga kohe-kohe. Kevad käes.
Eilse päeva energia tegid koostöös kohv ja DJ Raff "Latino & Proud". See on "Broad City" teemalugu. Üpris hea sari. Sneak-attack feminism, leht kirjutas ja olles nüüd senised osad ära vaadanud, saan vaikselt aru, mida silmas peetud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar