naiivne dualism

Parem hilja kui eikunagi - ma vist õppisin manga't lugema. Soovitan kõikidele algajatele alustada pornost.
Seni ma ei osanud koomiksit lugeda: kas keskendusin kirjatekstile ja unustasin pilte vaadata või siis süvenesin piltidesse, unustades teksti.
Vaatamine on alati mu nõrk külg olnud ja (jutustuse) kuulamine parem, sest ma olen see eelmodernne inimene, kellele pakub pinget klassikaline narratiiv.
Aga viimasel ajal on meil raamatud pilla-palla ja nii tuli hämarusest välja paar pornograafilise sisuga koomiksit. Otsustasin, et see on minu viimane võimalus manga't lugema õppida.

Nõrk inimene olen, et ei saa pildi ja teksti dualismist üle, samas kui jaapanlased, tundub mulle, ei tee neil kahel nii ranget vahet. Alustagem kas või kirjakeele visuaaliast. Ma kunagi igiammu kuulsin kuskilt, et kirjutamine olla jaapanlastel (ja hiinlastel?) seotud parema ajupoolkeraga, samas kui meil, alfabeedi-inimestel, on vasakuga. Ei tea, kas see ka tõsi on, aga mulle tundub, et võiks olla.

Kunagi ammu külastasin kohalikku meedia-muuseumit ja imestasin, et paarsada aastat vanad uudislehed, näiteks sellised, mis teatasid suurest põlengust või maavärinast, kujutasid endast eelkõige pilti, kuhu muuseas oli mahutatud ka mõni rida informatsiooni tekstina.
Pilt oli muidugi seepärast ka oluline, et paljud inimesed ei osanud tol ajal lugeda. Aga sellegipoolest oli põnev kas või teksti paigutust vaadata - ei olnud nii, et teksti illustreeriv pilt on üleval ja tekst ise all, vaid pilt neelas teksti endasse.

Manga juurde tagasi pöördudes, pornograafiast on seepärast hea alustada, et esiteks - teksti on vähe - ja teiseks, vaja on vaid manga pildikeele mõistmise algtõdesid. Näiteks ei teki küsimust, kes on kes, kui tegelaskujudena esineb vaid üks tüdruk ja üks poiss. Samas keerukamate manga'de puhul on üks ja sama tegelane erinevatel piltidel kujutatud nii erinevana, et ma ei saa aru, kas tegu on sama inimesega. Õige lugeja peaks mõistma, et inimene on sama, aga erinev joonistusviis viitab mingile spets emotsioonile. No ma lihtsalt ei mõista. Loll olen. Lisaks ei oska ma elada kaasa joonistatud tegelaste igapäevavestlustele.

Viimasel paaril päeval olen enne magama jäämist kannatlikult pornograafilist visuaalnarratiivi lugenud, nii aeglaselt ja põhjalikult, et 20 lehekülge võtab 30 minutit aega. (Jaapanlasel võtaks 20 koomiksilehekülge nii umbes 3 minutit.)
Süvenesin põhjalikult pildi kõikidesse detailidesse, elasin kaasa peategelaste kuramaažile, mis - välja arvatud nendel lehekülgedel, mis suures plaanis genitaale kujutasid - oli väga tagasihoidlik ja nunnu. Niiviisi sain lõpuks aru, mida Sho silmas peab, kui ta ütleb, et üks või teine koomiks on osavalt joonistatud, samas kui mulle tundus seni kõik täpselt ühesugune.
Aga süvenedes toimuski läbimurre ja ma arvan, et võin end nüüdsest edutada vähe keerulisemate koomiksite lugejaks.

Aga lõpetagem pildi ja teksti dualismi jutt ja jätkakem kogemuse ja narratiivi omaga. Kuulasin mingit loengut jälle, mis rääkis õnnest, ja mõtlesin, et deem, kas nii lihtsate asjade "avastamist" võib tõesti suureks teaduseks nimetada. Ma oleks ise võinud selle loengu pidada.
Igatahes oli jutu suureks ohhoo-sisuks see, et kui rääkida õnnelik olemisest, siis ei saa me üle igidualismist - üks on vahetu kogemuste jada, millest elu kokkuvõttes moodustub, "kogemuse-mina". Teine on aga "narratiivi-mina", mis moodustatakse sellest imepisikesest osast me elus, mis mälestustesse salvestub.
Küsimusele, kas oled õnnelik, võib narratiivi-minu vastus olla väga erinev kogemuse-minu vastusest.
Üks hea illustreeriv küsimus oli loengus: ütleme, sa võtad paar nädalat puhkust ja otsustad reisile minna. Kui sa teaksid, et pärast reisi ei jää sulle alles mitte üht mälestust (võtad rohu, mis mälestused kustutab ja fotod hävitatakse ka) - kas sa siis otsustaksid ikka sellesama reisi kasuks või võtaksid mõne muu?

Mu meelest on kõik see narratiivi ja kogemuse jutt õige, aga ühtlasi on asja juures veel üks oluline konks: unistused saavad esineda vaid narratiivina. Kui nad aga täituvad, siis ainult kogemuse kujul. See on lõks!
Sest täide läinud narratiiv-unistus koosneb 99.99 protsenti kogemus-asjadest, mida ei osanud ettegi kujutada.

Unistustest rääkides, siis mind ärritavad hetkel kaks asja. Üks on tööpakkumine Eestis, mis peaaegu  et unistuste töö, aga ma ei jõua piisavalt vara Eestisse, et intervjuudest ja muudest protsessidest osa võtta.
Teine on aga tänane kiri postkastis, mis otsesõnu pakub mulle tööd. Õigemini olen valitud potentsiaalselt sobivaks kandidaadiks positsioonile, unistuste kuupalgaga 700 000 jeeni.
Kus oli see pakkumine aasta-poolteist tagasi, ah?
Täiesti mõttetu, mõlemad pakkumised võiks kusagile maa-alla peitu kolida.

Aga see Jaapani oma kõditas natukene mu ego, mis on viimasel ajal vähe kõdi saanud, sest avastasin, et ma olen erivajadusega laps. Nimelt ühes foorumis, mis pühendatud erivajadustega laste vanemate muredele, oli teemapüstitus, kas vasakukäelisus on erivajadus. Ja suur oli mu üllatus, kui lugesin edasi ja avastasin, et mitmed vanemad käsitlevadki oma lapse vasakukäelisust erivajadusena.
Kadile kurtsin, ta ütles, et tänapäeval on liigne andekus ka erivajadus ja tõepoolest, see ongi seaduses nii kirjas. Aga no ma ei tea.

Foorumis räägiti, kuidas ühe või teise vasakukäeline laps kõneliselt arengus maas ja nõnda edasi. Minu ema paljastas mulle alles võrdlemisi hiljuti, et hakkasin ülivara rääkima. Ma oleks oma egole selle teadmisega küll juba aastaid varem pai teha tahtnud. Aga varem oli ema öelnud vaid, et õppisin  väga hilja lugema. Mis pole ka mu meelest päris tõsi. Oskasin lugeda ma aegsasti, aga polnud lihtsalt huvitatud. Parem oli kuulata, kuidas ema või isa raamatut ette loevad.
Noh ja siis lugesin vasakukäeliste erivajaduste foorumist, nagu mu ema oleks sinna kirjutanud: minu laps oskas väga varakult väga hästi rääkida, aga vot lugema ja kirjutama õppimisega on siiani raskusi, vaja logopeedi abi.
Noh, ma ka alles nüüd õppisin manga't lugema, mis siin salata.
Aga üht ma ütlen: kui keegi oleks mind väiksena nimetanud vasakukäelisuse pärast erivajadusega lapseks, oleks mu eneseteadvus kõvasti teine olnud. Ma arvan, et ma oleks end natuke kehvemaks inimeseks pidanud, tõsimeeli.

Vasak ja parem käsi, kaks ajupoolkera. Kes saab meid "naiivselt dualistlikus" maailmapildis süüdistada, ah. Iga väike semiootik teab, et alles siis saab midagi toimuma hakata, kui asju kaks on. Nagu Masing ütleb, inimene on sündinud naiivseks dualistiks juba seetõttu, et liigitab asju positiivseks ja negatiivseks.
Nagu Masing veel ütleb, kui mõistetakse kedagi või midagi adekvaatselt ja jäägitult, siis mõistetav kaob või kaotab oma senise tähenduse.

Kui viimati Eestis käisin ja siis, kui veel lapseootel olin ja pessimistlik maailmapilt nõnda hingelähedane ehk polnud, ostsin Uku Masingu raamatu. Ausalt öeldes esiteks seepärast, et see oli odav ja alles teiseks seepärast, et ma pole Eesti Suurt Filosoofi seni lugenud. 

Nüüd "leidsin" raamatu oma riiulist ja vaatasin, et pole see pessimism mingi uus asi mu elus. Masingu kogumiku pealkiri on "Pessimismi põhjendus". 

Keskendumisvõimet lugemiseks jätkus üllatavalt kauaks (ehk on hüplik tähelepanuvõime ka vasakukäelisuse kõrvalnäht?), kuigi kõrvaklappides mängis samal ajal hea muusika. Nooruses arvasin, et muusika soodustab keskendumist. Nüüd on sellest saanud igatahes totaalne segaja. Aga loobuda ei raatsi.
Näiteks see lugu.