09.05.14

hirmud / 30. juuni

Ostsime lennupiletid ära. 30. juunil kolime Eestisse. Kui 3. juuliks isu täis saab, on tagasisõiduks ka piletid olemas. Ühe otsa pilet osta on lollus. Hinna poolest.

Ostsime sellised piletid, et mõlemad saavad kaks 23kilost kohvrit võtta. Pluss veel 8kilosed käsipagasid. Mis teeb 108 kg kolimiskraami. Võtame KÕIK kaasa!

Sho ütleb, et kolimine käib kuidagi märkamatult. Et üks hetk küsib Maarja, millised raamatud Sho võtta ja millised jätta tahab ja järgmine hetk pole riiulis enam raamatuid. Üks hetk ütleb Maarja, et peaks lennupiletid ostma ja järgmine hetk on arvelt kahe pileti jagu raha lännu. 
Varsti on nii, et iga kord töölt koju tulles on jälle mõni mööbliese kadunud. Lõpuks lähevad ükshaaval korteriseinad. Maailm kustub ümbert ära. Nagu filmis "Karge meele igavene sära". (Üks film, mille eestikeelne pealkiri on ka ilus.)

Aga nüüd toob ta iga päev töölt posu raamatuid kaasa ja me riiul täitub uuesti. Ja üldse, nii palju hirme tuli eile korraga kaela. Muuhulgas, et me oleme lollid, et kolime. Et me ei saa hakkama. Et me ei tee piisavalt palju piisavalt kiiresti ettevalmistusi ja magame võimalusi maha.

(Lugesin jälle ühest foorumist, kuidas naine kaalub värske suhte lõpetamist, sest mees on bipolaarne. Lõpuks jätabki vist maha. Foorumlased ka õhutavad kaasa, et sellise mehega on ülimalt tõenäoline saada bipolaarsed lapsed ja kõik on üldse pekkis.
Foorumid on ikka väga valgustavad. Esiteks sain teada, et mul vasakukäelisena on erivajadus ja nüüd, et mu ema poleks mu isaga igaks juhuks pidanud lapsi saama. Kustutame Maarja, kustutame Joonase. Russell Brand ütles, et kui ta sai teada oma bipolaarsusest, siis ta oli esiteks ülimalt kurb, seejärel ülirõõmus, aga siis jälle ülimalt kurb.
Ühesõnaga, kui muidu vähe muresid, luban endal oma vaimse tervise pärast ka muretseda.)

Eile tegin viimase kohvi ja täna hommikul kohvi polnud. Pidasin paar tundi vastu, siis tormasin poodi ja ostsin. Narkar.

Facebook hakkas järsku jaapanikeelseks. Ei tea, miks alles nüüd ja miks automaatselt. Arvuti mul üldiselt jaapanikeelne ja sellega olen harjunud, aga FBs ajab igasugune uus keel, ka eesti, segadusse. Pidasin päeva vastu, siis mõtlesin, et panen ikka mingisse muude keelde. Panin piraadi-inglise. "Like" on "arr!" ja "share" on "blabber t' yer mates". Mitte et see segadust vähendaks.

Kõige hullem mõte tuli mulle täitsa lambist üleeile õhtul. Mõte, et astuks siiski doktorantuuri.
Ma ei tea, mis sellega nüüd peale hakata. Kas see on meeleheide? Kas vajan varjupaika ja psühholoogilist nõustamist?

Kuni üleeilseni olin kindel, et tahan päris elu elada ja doktoriõpingud heal juhul kümne aasta kaugusele tulevikku lükata. Eelmisel nädalal sain Margise ja Aloga kokku ja vaatasin mõnuga kõrvalt, kuidas nad oma ülikooli-elus visklevad. Mõtlesin, et uhh, kui hea on elu, kus seda jama ei ole.
(Samas võib halvaks endeks pidada, et erutusin kõvasti Alo tulevase doktoritöö peale mõeldes.)

Aasta tagasi olin ma kurb, närviline ja paks oma magistritöö murekoorma all.
Sho ütles eile, et aga väliselt polnud küll näha, et see kirjutamise aeg mulle nii raske oleks olnud. Nüüd ma mõtlen, et mu kallis kaasa ei näegi mu hinge. (Haa!)
Päev enne makakaitsmist kaalusin aknast alla hüppamist, ei söönud ega maganud. Just nii halvasti mõjus see mulle.
Aga nüüd järsku mõtlen: doktorantuur - miks mitte? Hea mõte tundub.

Kui ma doktorantuuri astuks ja Sho astuks ka, siis me oleks Shoga jälle kaks tudengit. See tundub nii vastutustundetu. Aga nii nostalgiline kuidagi ka.
Tegin täna testi ja sain teada, et mu vaimne vanus on 34, nii et ehk peaks noorenduskuuri ette võtma.

Veenge mind, palun, ümber. Või siis õhutage kaasa.

Ma teen viimasel ajal iga päev trenni. Mis tähendab, et mul on järsku korralikud lihased. Peki all peidus, aga korralikud. Ainult, et mul hakkab ka sel rindel sõltuvus tekkima. Pärast trenni on ju hea olla, aga kui see hea lahtub, jääb keha kangeks ja vaim kängu ja seda parandab ainult uus trenn.


2 kommentaari:

  1. Ma siis veenan (on ikka selline s6na eesti keeles?) sind ümber.

    Ära mine doktorisse veel, mine Eestisse, tee midagi TOREDAT! Anna jaapani keele eratunde näpuotsaga (st lood uusi suhteid), natuke tee siin-seal m6nda teist toredat asja (mine Kloostri Aita ja tsilli seal poole kohaga), mis küll ei too palju raha sisse, aga toob sind tagasi Eestisse. Sul on ju elukoht olemas ja ei pea üüratut üüri maksma, mis sunniks sind üleliia stressama. Tee esimesel aastal k6ike seda, mis sa siin ühes postituses kirjutasid, et tahaksid teha, ja siis alles vaata edasi.

    Ära ihalda seda kooli-sümbioosi.

    M.

    VastaKustuta
  2. Jaaaah, su jutus on iva...

    Teadmatus tuleviku ees paneb rahmeldama :)

    Vaatan, kuidas lõpuks läheb.
    Kas kandideerin või ei ja kui sisse saan, kas lähen või ei. Lõpuks sõltub see sellest, kas lähipäevil juhtub, et ärkan üles suure innuga doktoritöökava kirjutada.

    VastaKustuta