26.06.14

beppu: 66, 88, 55

Paari paradiisipäeva eest Okinawal maksime paraja põrguga. Mina kannatasin enda päikesepõletusekese enam-vähem välja, aga Sho ei saanud vahepeal korralikult kõndidagi. 
No aga paar päeva hiljem läksime Kyushu saarele Beppu linna. Beppus on alati eestlasi olnud. 
Kesse rääkis kunagi, et ta oli Beppu õppima minnes küsinud saatkonnast viisat. 
Kuhu täpsemalt lähete?
Lähen Beppu.
Ärge tehke labast nalja. 

Midagi sellist. Igatahes on Beppus läbi aastate palju eestlasi olnud, ülikoolis. 
Suurepärane paik. Kõikjalt tuleb tossu, nagu linn põleks, aga tegelikult on see lõputute kuumaveeallikate aur. Meie jaoks kasutu, sest leigegi vesi teeb põlenud nahale haiget. 

Mis algul tegime, näitan nati hiljem piltide abil. Hetkel ruttan edasi teise Beppupäeva õhtusse. 

Plaanisime ööbida põnevas külalistemajas. Viisime pakid tuppa ja küsisime sealselt härralt, kus ta õhtustada soovitab. Ta oli mingile korea turistipaarile just terve nimekirja välja pakkunud, aga meile ütles, et soovitab nurgapealset paika. “Seda peab kalamees.” 
Läksime sinna ja oioioi. 
Meid pandi leti äärde istuma, otse võõrustajatega tõtt vahtima. Oli jutukas provva, kes ette kandis ja soovitas, taamal vaikiv härra, kes toidu tegi ja siis üks 21aastane lapsepõskne poisiiludus. 

Peamine toiduvaru oli samal hommikul püütud ja ujus suures akvaariumis ringi. Meile soovitati tungivalt mingit kala. Härra tappis ühe hinge me kõhumõnude tarvis ja pani ilusale vaagnale. 4000 jeeni. 

Me olime nati kohmetud, sest imelik tundus ainult omavahel vestelda, kui võõrustajad sealsamas. Aga varsti tuli uksest üks püsiklient ja istus kohe me kõrvale. 66aastane mees, kohalik onsenilegend. Ta on külastanud nimelt kõiki kohalikke kuumaveeallikaid, mida on 88, viiskümmend viis korda. Jep, 88x55, vanus 66. 
Meile näidati kohe väljalõiget kohalikust ajalehest. Rekord oli 20 kuumaveeallikat päevas. Ütles, et trikk seisneb selles, et mõnuledes kaelani vette ei tohi vajuda. Sellisel juhul viskad juba kolmandas onsenis pildi tasku. Tuleb istuda vööni sees. 

Nüüd, kus ta legendiks sai, on talle kõikjale sissepääs tasuta ja ta käib ikka mitu korda päevas. 

Ta naine on Tokyos, Beppu naisele ei meeldivat. Aga ta ise tuli algul oma ema põetama ja nüüd lihtsalt on seal. Veedab päevi jalutades ja onsenides. 
Kõike seda rääkis ta kohalikus murrakus, nii et eriti alguses pidin ma ikka tõsiselt pingutama, et mingite imelike lausekonstruktsioonide keskelt tuttavad sõnad välja noppida ja mõtestatult ritta panna või "imelikud" sõnavormid oma peas “tavalistega” asendada. 

Mees rääkis, et päevad nii veerevadki, jalutades. Hommikul läheb linna kaugemasse otsa onsenisse ja lõunat sööma, pärast jalutab tagasi ja juba ongi õhtu. 

Ainult, et ta vahel jääb kõndimise pealt magama. Oma sammude rütm tegevat uniseks. Siis võptab jälle ärkvele, et oi mis juhtus. 
“See pole mitte Alzheimer, vaid kõndimis-heimer,” ütles ta, ainult et need sõnad kõlasid jaapani keeles palju paremini: arutsuhaimaa ja arukihaimaa. 

Ma nii naersin, kui ta iseennast kõndimise ajal magamas ja ärkamas etendas. Huumorimees.
Üldse, hullult palju nalja sai. Ja nad olid nii vaimustuses, et minuga saab nalja teha. Mida rohkem ma ploomiveini jõin, seda rohkem muidugi sai.  

Härra, kes oli algul tagasihoidlik ja silmitses eemalt, kuidas proua leti taga sigarette tõmbab ja kätega laialt vehkides laterdab, tuli õhtu edenedes ikka lähemale ja hakkas järjest rohkem naerma ja kaasa rääkima. Teatas, et me võime teda Maikliks kutsuda ja noort poissi Dšonniks. Nad olla millalgi need nimed välja valinud. Naeris selle peale, et mina naersin.
Pakkus, et teeb suppi ja oi see oli kõige imelisem supp. 

Küsisime onsenilegendilt, millised on ta lemmikkohad ja ta nimetas, kus on kõige mõnusam ja kus on kõige parem vesi. Nüüd siis teame. 
Selgelt oli see söömla-joomla linna parim salapaik. Kes teavad, need teavad ja tulevad korduvalt tagasi. Kes ei tea, need kõnnivad mööda, sest lambist vaevalt et keegi just nendest ustest sisse otsustab astuda. 

Noor poiss käib ülikoolis ja ütles, et ta teab mitut eestlast. Selline poiss oli, et kui ta kümme aastat vanemaks saab, kui süütu pilk ja lapsepõsed ära kaovad, siis hoia ja keela. 
Ma algul arvasin, et proua on poisi ema või vanaema. Poiss ütles, et tal pole tüdruksõpru olnud, aga üks tüdruk on küll praegu, kellesse ta salaja kiindunud. Aga emme olla ikka ülekõige, ütles prouale viidates. 

Aga kui kesköö paiku lahkusime ja proua isiklikult meid veel uksest õue saatis, siis ütles, et noh, järgmine kord tulge kindlasti ikka lapsega. "Mingit survet muidugi ei ole. Kui lapsi ei tule, no siis ei tule. Peaasi, et kahekesi läbi saate ja õnnelikud olete. Minul ei ole lapsi. Oli katkemine ja katkemine ja katkemine ja katkemine… No ja lõpuks ei saanudki.” 


Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar