järveturva/ranna maksukoguja

Ma tean, ma pidin iga päev...

Aga eile käisime Männiku karjääris ujumas. Jõudsime kohale, vaatasime, üks luik tsillib koos rannainimestega plaažil. Mida me aga ei teadnud, oli see, et luik viskas ka meile silma peale. 

Läksime vähe eemale, järgmisele rannaribale, kus polnud inimesi ega luike. Seal oli ainult üks väike riba, kust vette minna sai, ülejäänu oli võsane. Paneme ujuriided selga ja mis me näeme, seesama luik sõuab mööda järve otsusekindlal sammul meie poole. Jääb veepiirile seisma, vaatab, nagu mingi järveturva.

Minu kogemus luikedega on kogemus laamendavate luikedega, nii et kerge hirm tuli nahavahele. 

Tatsas meie poole vaikselt, aga siis tuli üks vene seltskond, kellest julge läks luigele ligi ja luik omakorda tema poole. Poiss andis talle miskit süüa ja filmis telefoniga ja luik jäi rahule.

Vahepeal vaatas luik veel lootusrikkalt meie poole, aga siis võttis julguse kokku üks naine, kes eemalt asja oli jälginud. Luik vaatas, kas temalt saab midagi, ei saanud. Naine filmis tabletiga. 

Sel ajal oli luik meil teelt eest tulnud ja julgesime end vette kasta. Nüüd tatsus luik jälle meie poole, laisalt pani kõhu meeter eemal vette, ise ignos meid põlglikult. Ja sõudis minema, otse üle järve. Kell sai viis ja tal ranna maksukoguja tööpäev läbi.