Ootan Shod peolt koju. Neil algas kool ja nüüd tähistavad. Natuke ärevil, sest esimesel korral, kui ta üksinda peol käis - see oli siis nädalake tagasi ja seltskond samuti lõdvalt kooliga seotud -, oli mingite 20aastaste korteripidu Tondil, kus joodi viina ja plastpudelist tekiilat ja üks naaber ähvardas politsei kutsuda ja teine naaber viskas peoseltskonda tühja viinapudeliga.
Mina olin samal ajal 30aastaste kahe korteri peol (naabrid midagi ei loopinud, nende juures sai hoopis käia suitsu ja asju tegemas) Tatari tänava kõige suurepärasemas majas.
See oli selles mõttes sürr, et kohal olid inimesed, keda ma poleks kuidagi samalt peolt leida oodanud. Lisaks tavasõpradele oli Monica vend pruudiga, Mihkel - makakursavend Tartust, Riinu keskaparalleelist...
Eks see üllatuslik peokooslus oleks mu jaoks varem ilmsiks tulnud, kui ma neli aastat eksiilis poleks olnud.
No ja siis kella kahe paiku tellisin Tatarisse takso ja sõitsin Tondile Shole järele. Shod ei paistnud, nii et helistasin maja eest.
Sho ütles: peoperemeest ei ole, kõik kadusid kusagile, kaks tüüpi magavad või on koomas, korter on segipekstud.... kas võin lambist ära tulla?
Mina ütlesin: jaaaaa, sa võid lambist ära tulla.
Sho istus taksosse, ise jummala elevil ja ütles: täna õppisin, et tühja viinapudeliga viskamine on hea taktika. Muidugi mitte pihta, aga meelega mööda sihtida, nii nagu naaber tegi.
Lisaks kuulsin, et Sho, kes suitsu ei tee, oli poiste ringis ikka tõmmanud. Teistega koos maja ees, kuni pudel alla sadas.
Noomisin, et isegi poppide poistega sõbrunemiseks ei ole hea suitsu teha ja seletasin, et tühja viinapudeliga loopimine ei ole legitiimne suhtlustaktika.
Jutu moraal: kunagi pole hilja muretsema hakata mehe (poja?) uute sõprade halva mõju pärast.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar