vaesuse valemid ehk seakartulid brändipotis

Valem 1

Käisime Kristeliga teatris, selles uues. Pilet oleks maksnud 12 eurot, aga soodukas oli 6 eurot ja kuna Kristel on teatraal ja mina tema sõber, saime tasuta. Mõlemad vaesed sendilugejad, nii et rõõmustasime. Aga teater sai läbi ja kõht läks tühjaks. Mõtlesime, et üks variant on otse koju minna ja kõht täis süüa. Aga teine variant sobis meile paremini. 

Kristel: "Me saime tasuta teatrisse, nii et hoidsime sisuliselt kokku 6 eurot. Ei, mis hoidsime kokku - me võitsime 6 eurot!" 

Maarja: "Jaa, ja kui päris aus olla, siis täispilet oleks olnu 12, nii et vabalt võib kahepeale 24 eurot ära kulutada. See on meile ju niisama sülle kukkunud summa!" 

See vääramatu loogika viis meid F-hoonesse, kus toidu kõrvale endale ka veini lubasime.

Kui ükspäev me seiklusest Kadrile rääkisin, nentis ta tõsiasja, mida me kõik juba teame: "Meie sõpruskonnast olen mina ainus, kes oma viimase kolme euro eest latet ei osta." 

Valem 2

Saime tutvuse kaudu 25 kg kartuleid sõbrahinnaga. Läksime keskturule, maksime kartulite eest 5 eurot, taksojuhile 8 eurot. 

Valem 3

Sho ema andis meile eurosid ja ütles, et me ostaks selle eest 150eurose malmpoti. Me polnud kindlad, kas me seda potti vajame. 

Üks meist tudeng, teine töötu ja pealegi meil juba on pott. 

Aga siiski, kui potiraha on antud, siis see on sisuliselt kingitud pott, oli mu pea-aegu vankumatu seisukoht, mida toetas ka Kristel, kellega eelnevalt targu konsulteerisin.

Läksime Tallinna Kaubamajja. Ühel riiulil oli meie Le Creuset malmpott 150 eest, kõrvalriiulil oli välimuse poolest täpselt samasugune, aga poole odavam: inglise firma Denby. 

Kügelesin nende riiulite ees, nagu lollakas. Sho ütles, et miks osta poole kallim, kui saab poole odavama. Päris selge polnud ei mulle ega talle, kas me üldse selle paganama poti ostame. 

Küsisin müügitädilt, kes ütles, et need sama head potid, aga Le Creuset on osati käsitöö ja seepärast kallis, nii et sama hästi võib poole odavama osta.

Ma ei jäänud rahule.

Ütlesin Shole: guugelda! 

Ta leidis artikli, kus kokk oli proovinud erinevaid malmpotte ja rääkis midagi "heat distributionist" ja muudest potidetailidest, millest ma kunagi elus mõelnud pole. Kiitis seda potti, laitis kõiki teisi. 

Sho ütles: aga artiklikokk on niikuinii kinni makstud. 

Ma ütlesin: aga mind ei huvita. Guugel ei valeta!

Ma ütlesin Shole: kui antakse raha, et osta pott, mida meil vaja ei ole, siis, - tõsi -, kõige parem on ostmata jätta ja töötu/tudengina see summa toidule või talvetekile kulutada.

Kuid paremuselt järgmine valik on osta siiski väga hea pott, mida me ei vaja. 

Kõige absurdsem oleks soetada pott, mida me ei vaja ja mis lisaks pole ka nii hea, nagu see pott, mida meil ka vaja poleks olnud. 

Nii me siis tulime koju oma 150eurose brändipotiga, millesse kohe oma 5eurised seakartulid keema panime. 

Nõnda me Euroopa viie rikkama riigi sekka jõuamegi.