lõhnad & pankrot

Ma tean, olen me vestlusesse piinlikult pika pausi jätnud, aga ma olen lihtsalt niiiiii väsinud kõik see aeg. Esiteks ei ole ma nõus sellega, et kell viis pime on. Teiseks, et ma pean koolis käima liiga mitu päeva nädalas. Koolis, see tähendab ettevõtluskursustel. 

Juba septembri keskpaigast, umbes, käin seal ja ikka väga mitu pikka päeva nädalas. Kolm õpetajat on olnud. Kaks kolmandikku asjast on väga huvitav ja uus, üks kolmandik on kasutu-mõttetu. (Süüdistav näpp osutab õpetajale ja kuigi tegelikult tahaksin sel teemal veel pikalt-pikalt peatuda, ei tee ma seda.)

Aga esimest korda elus tegelen raamatupidamise ja finantsplaneerimise ja muu sellisega. Esmakordselt pärast põhikooli mate tundi läheb mul vaja oskust arvutada välja x ja y, aga viimaks ometi on asi mõtestatud ja seotud elulise situatsiooniga. 

Siis vaatame mingeid rahavoogude ja kasumiaruandeid ja õpetaja küsib: noh, mis selles firmas valesti läks? 

Kuidas tüübid on "kassasse võtnud" hulgaliselt summasid ja pärast ei saa arveid makstud või võtsid liiga palju uusi töötajaid ja ei saa palku makstud. Arvutame läbi, kuidas ettevõtte pealtnäha lihtsa valemiga edu toov kasv - et muudkui teeb jubinaid juurde ja müüb järjest rohkem ja teeb jälle rohkem juurde ja müüb veel rohkem - võib viie kuuga pankrotini viia. 

Ma oma ettevõttes teeks KÕIK need vead, silma pilgutamata. 

Kaks pikka päeva rääkis meiega jurist. Jälle väga huvitav, millal veel saab puhta muidu juristilt ükskõik mida küsida. Tulin pärast koju ja tahtsin Shole rääkida kõikidest suurepärastest asjadest, mis ma sel päeval teada sain, aga meelde tuli ainult see, et isegi, kui sind ähvardatakse pool aastat vahi all hoida, siis 48 tunni jooksul lastakse sind kindlasti vabaks, nii et tšill. 

Tegelikult mitte kõige olulisem tarkusekild neist koolipäevadest, aga kes see kontrolliks mu aju. 

Just praegu tulin koeraga rabajalutuskäigult. Täiesti maagiline oli, eilse vihma järel oli paks udu, samas päike säras hele-heledalt. Võlumaa. 

Ainult üks väga suur üleni must koer tuli Lonnile kallale, aga viskasin end kilbiks koerte vahele ja see lahenes kähku ja vigastusteta. 

Tegelikult ma isegi mõtlesin natuke, et paras Lonnile. Ehk ta täna õppis, et pole maailma boss. Sest nende koertega, kes aia tagant tema peale röögivad, käitub ta küll nagu sitapea.

Ah, mul on nii paha olla. Põhjustel, mida te võite nüüd kõik aimata, aga mida ma ei kavatse veel välja öelda. Sest, vastupidiselt levinud sõnakõlksule, välk võib kas või kolm korda samasse kohta tabada.

Ainsad helged hetked on hommikul voodis. Täna ei julgenud üles tõusta, vaid pikendasin seda momenti, millal veel süda paha ei ole. 

Lõhnad ja haisud. Nagu Süskindi "Parfüüm", ma ütlen. Üks kursakaaslane kasutas väga huvitavat metsast parfüümi, ma kohe komplimenteerisin teda, esimesel hetkel, kui trammilt maha astudes kohtusime. Pärast ta istus mu kõrval ja avas saialillesalvi purgi, mida ema ka alati ostnud on. Oi, kui nostalgiline lõhn! ütlesin talle. Ta vist tundis end ebamugavalt, et ma temaga seotud lõhnadele pidevalt osutan. 

Mis veel, mis veel. Nädalavahetusel käisin Jõhvis. Mina kui "autor". Rääkisin raamatukogus Jaapani teemadel, väga mõnus oli. Pärast läksin Rakverest ema juurest läbi. 

Aga päeva domineeriv mõte oli ikkagi: mida ma pean sööma, et see nõme tunne ära läheks.