olen ignorant

Üks hiljutisi tõsiseid äratundmisi, kui sügavalt nõme ma olen - mul need ikka kord kvartalis vähemalt toimuvad -, oli nii paar kuud tagasi, kui FB infovoogu tuli pealkiri: "Kuula, mis häält teeb kosmos".
Mõtlesin: ah, ei viitsi.

Sul on võimalik fkn kuulata fkn kosmose fkn häält oma kodust arvutist, kui klikid korra või kaks - ja sa oled selline ignorant, ütled: nein, danke.  Kui mu vanaema oleks 29aastaselt tahtnud kosmose häält kuulda, oleks ta pidanud kosmosesse minema.

Muidu pean end teadmiste suhtes entusiastlikuks, aga eks see ole suur enesepettus, ütleb kosmosetest. Mitte Cosmo test! (See nali ehmatas nüüd mind ennastki.)

Kosmose hääl on igav niikuinii. Olgem ausad, see ei saa olla mingi Mozart. Või on? Ma ei tea, sest ma ei klikkinud.

Samas just praegu rääkis Sho mulle midagi Eesti jalgpallist, mispeale läks jutt sujuvalt sellele, kas koerad on võimelised jalgpalli mängma, mispeale ma arvasin, et mis siin pikalt arutada, guugeldame vidjosid.

Kirjutan kahe käega alla, et maailm on imeline.  Selleks, et mitte nõustuda, peaks olema a) sügavas depressioonis, b) sügavalt ignorantne.

Aga võib-olla ei ole mul kõik ikka nii paigas nagu võiks.

Olen nii palju "Sõpru" vaadanud, et kui S või keegi küsib nõu, siis oskan vastata ainult moraalijutukeste ja mõistulugudega erinevatest episoodidest.

Mäletad, kui Monica tahtis Jean-Claude Van Damme deidile kutsuda, aga ei julgenud, ja siis Rachel läks tema eest kutset esitama, aga Jean-Claude Van Damme tahtis hoopis Racheliga deitida?
Kas mäletad, kui Phoebe ütles, et vähipaarid käivad vanaduses käsikäes?
Kas mäletad, kui Joeyl oli tüdruk, kes teda valusalt togis, aga kõik naersid, sest nii väike tüdruk ei saa ometi haiget teha?

M ütles kunagi, et tema turvasari on "The Golden Girls". Minu oma on "Friends". Kui mul on halb, siis ma vaatan "Sõpru" ja kuna mul on üpriski palju halb olnud, olen ma üpriski palju "Sõpru" vaadanud.

Aga teate, mul õnnestus end vahepeal lunastada. Kui aus olla, siis alustasin oma ignorantsusest blogimist juba reede õhtul, aga ei viitsinud eriti, nii et jätsin selle nädalavahetuseks kus see ja teine.

Pühapäeval avanes aga võimaluse aken. Lugesin: kuula, mis häält teeb see komeet, millele Philae just maandus. Klikkisin ja see oli päris põnev. Mitte nii hea kui Mozart, aga ka sugugi mitte jama hääl. Suht hea hääl suht jama komeedi kohta, olin isegi pisut impressed.

Ma ütlen veel kaks asja. Esiteks, et eile paistis päike, käisime rabas jalutamas. Täna paistab ka enam-vähem. Viimati paistis 1. novembril ja suuresti seepärast olengi jälle palju "Sõpru" vaadanud.

Selle helkuri leidsin ma maast. Tal oli pael ja haaknõel kohe küljes, vastupidiselt mu oma helkurile, millel on ainult lühike kett. Loogiline, et ennem korjan maast kellegi oma kui hakkan enda omale nööri ja haaknõela jebima.

Ei, kolm asja. Teiseks, et olin reedel tubli ja kaitsesin äriplaani. Seejärel laupäeval ärkasin üles, sõin Sho tehtud hommikusööki ja jõin Sho tehtud teed ja siis läksin uuesti magama. Siis ärkasin üles, sõin Sho tehtud lõunasööki ja siis läksin uuesti magama.

Ei, neli asja. Kolmandaks, et täitsa lõpp, nii Chakra kui Elevant on fantast head India restoranid. Ma arvasin, et pean üht teisele eelistama, aga tuleb välja, et sugugi mitte. Või suudan ma menüüst lihtsalt alati parima valida, ei tea.

Neljandaks, et ma ei kavatse iga kord koerapilte üles riputada, aga no andestage see üks kord veel.
Nimelt, Lonnil on endiselt raskusi meie uue diivanisituatsiooniga harjumisel. Kui õhtu kätte jõuab, muutub ta järjest jõulisemaks oma nõudmisega tugitooli osas.
Ükspäev lõppes asi nii, et ta lihtsalt ronis Sho kõrvale ja peale. Ise ägises, sest ta oli nii kõveras, et ei saanud korralikult hingata.
Pildilt võib jääda mulje, et Lonni kudrutab, aga tegelikult on see passive-agressive viis ja viimane abinõu, kuidas Sho tugitoolist välja suruda, ausõna, seda näeb koera ilmest: ma ei saa hingata, aga eesmärk pühitseb abinõu!