vahet pole ehk see kõik ei loe

Kuulan "Only Lovers Left Alive" soundtrack'i ja mõtlen, mis tunne oleks, kui ma oleks surematu. Või vähemasti kui ma oleks Tilda Swinton. 

Surematus tekitaks nii palju muret. Teistsuguseid muresid kui surelikkus - mis on ka problemaatiline.  

Sisuliselt keelab mu surelikkus praegu mind tööd otsimast. Ehe päevavarga jutt, aga päriselt. 

Praegu varastan päevi. Heh, kellelt, eks ole. 

Ma olen nagu mingi Robin Hood, varastan päevi ja jagan neid inimestele, kellel puudu on. Iseendale, paraku. Mis teeb mind ikka tavavargaks, nii et jäägu see jutt. 

(Siiski-siiski, kellelt?)

Aga ma lihtsalt mõtlen, et vaid päevad, need on loetud. 

Mu parasiitväljendiks on viimasel ajal kujunenud "aga vahet pole",  poeetiliselt sõnastatult see kõik ei loe.

Teebki kokku Viidingu. 

Nimekiri sõnadest, mida ma kunagi ei kasuta: 

davai

pilkama

Need kaks tulid meelde. Üks, kui nägin bussis ajakirja Pilkaja reklaami, mis näitas, et see on teistpidi lugedes "aja pilk". Pole sugugi paha.  

Teine, sest kuulsin kohvikus hüvastijättu: "Fain, davai, tšau!" Päris hea eesti keel, mõtlesin: fine, давай, ciao!

Paar hetke hiljem lõpetas keegi telefonivestluse ka davai-tšauga ja ma mõtlesin, et davai on võõras mu sõnavaras. 

Kadi käis eile külas, ma muudkui pudistasin iga jutu lõpuks, et "aga vahet pole". 

Täiega tahaks seda üht tööd, mida pakutakse, aga niikuinii ei saa, aga tahaks ju, aga... vahet pole. Huvitav, kas geneetik leiab vea või ei leia või mis ma peaks tegema või... ah vahet pole. Neil teemadel rääkimise mõttetus tuleb ilmsiks. Või üldse rääkimise mõttetus. 

Kadi küsis, kas ma ikka tean väljendit vse ravno. Ta oli seda hiljuti kuulnud ja rõõmustanud, et mis uus ja eksootiline heli, aga küsides sai vastuseks: mis mõttes sa ei tea, kus sa elanud oled. 

Saage aru: me oleme see põlvkond, kes ei tea. "12 tooli" huumor läks mul kõrgelt üle pea. Oskasin enam-vähem tuvastada nalja koordinaadid leheküljel, aga ma lihtsalt ei saanud aru. Aru sain, et  oleks ma natuke varem sündinud, rulliks end naerdes mööda põrandat. 

Aga Kadile ütlesin, et seda ma tean! Ainult ühel põhjusel, milleks on Juri Nikulini laulu refrään. 

Lõpetuseks minu uus hea nali. 

Lonni-koer oli vahepeal paksuke, nii et hakkasin teda hellitavalt vorstikeseks kutsuma. Nüüd on ta aga natuke saledam, nii et ütlesin eile Shole, et koer on sale. 

"Slim dog. Nagu Slimdog Millionaire." 

Ma tean, see ei ole haha-naljakas, aga päris kaval, nii et hoolimata Sho tugevast vastuseisust andsin endale maksimumpunktid.  

Tema enda viimase aja huumor on hüüda "kõrvad!" ja koeral kõrvadest haarata.