kes, kuidas ja miks mind mõjutab

Eeskujud on olulised, nagu ütleb mu eeskuju Stephen Fry.
Mõned inimesed on mu jaoks püünel olnud terve või pool elu ja ma ei oska põhjust päris täpselt sõnastadagi.

Bobby McFerrin, absoluutselt ja alati. Ükskõik, kas ma olen või ei ole tema viimast albumit kuulnud.

Robin Williams, huvitaval kombel. See tuli pähe, kui leidsin selle video. Nad on McFerriniga semud.
Williams on nagu inimversioon sõnadest coffee makes you dream faster ja ta mõjubki mulle kui kohv: hästi.

John Irving, viimased viis või kaheksa aastat, mitte lapsepõlvest, nagu eelmised kaks. Ma arvan, seepärast, kui armastav ta oma tegelaskujude suhtes on, ise samas nendega nii julmalt ümber käies. 

Eeskuju ei tähenda muidugi, et kriitikavalgus kustunud oleks. Williamsi stand up pole tegelikult minu teema, Irvingi viimase romaani moraal oli lihtlabasem kui lootnud oleks. McFerrini puhul mõni album ei paku pinget. Aga see ei tähenda ega vähenda.

No ja  siis on veel Leonard Cohen.
Ausalt öeldes, mis tema muusikasse puutub, siis arvestatav osa sellest pole minu maitse. 80ndatele on üldse raske andestada.
Aga see pole määrav, sest ta on imeline poeet.
Vanasti polnud kerge fänn olla. Põhikooli aegu lasin Rakvere raamatukogul endale Tartu raamatukogust Coheni luulekogu tellida ja siis kulutasin kümnete lehekülgede kaupa koopiamasinat.

Naljakas, kuidas mingi kasutu mentaliteet jääb muutumatuks. Praegu alles tuli pähe, et nüüd võiksin luulekogu ju endale soetada - see oleks nii lihtne! - ja alles hiljuti tulin selle peale, et otsida youtube'ist intervjuusid. Põhikooli ajal nimelt ei olnud youtube'i olemas.

Nüüd on ta 80aastane mees, kes terve elu otsis jumalat - seda näeb igast tema luuletusest -, aga enam ei otsi. Mitte seepärast, et ta jumala leidis või ei leidnud, vaid seepärast, et vajadus otsida lihtsalt lahtus.
Nii ütleb ta ühes võrdlemisi hiljutises intervjuus, aga ma ei mäleta enam, millises. Kusjuures ta veetis enne seda isegi viis aastat zen-kloosris, nii et teda ei saa pealiskaudsuses süüdistada. Aga ütles, et kukkus ka budistina läbi.
Inimene, kes julgeb muutuda, on üliinimene.

Seda enam on ta mu lemmikmees, just niiviisi, seitsmekümne-kaheksakümnesena. Kui ta esitab süntesaatoril oma legendaarselt koba soolot, publik huilgab ja ta naerab, nagu kilpkonn muinasjutust, ja ütleb: te olete väga lahked.
Ah, mu kirjatükk jääb nüüd toppama, sest hakkasin Cohenit kuulama.

William Dalrymple on tänu Mervile jälle kuidagi päevakorda tõusnud. Tegelikult mõni kuu tagasi Kadi rääkis, et ta loeb sellist autorit ja ma ütlesin: jaaaa! William! 

Väiksena oli mu lemmikraamatuks ENE kaardid ja pisut hiljem oli "In Xanadu", sest see poiss, 21aastane, võttis ette hullumeelse reisi ja kirjutas sellest nii vaimukalt. Olen temalt ainult seda üht lugenud, aga see oli mu jaoks oluline. 

Aga siis näiteks on Ingrid mulle läbi aegade suureks eeskujuks ja inspiratsiooniks olnud. Lihtsalt nii on. Seepärast vist, et ta on alati võtnud kätte ja teinud kõiki neid asju, mida mina tahaks teha: reisinud ja õppinud ja käinud ja mõtelnud.
Ma tean teda ajast, kui olin mingi neljane, sest ta oli isa õpilane.
Lisaks veel võttis mu ükskord kaasa Marianne Faithfulli kontserdile Strasbourgis. Ütles, et kui ma tema juurde Luksemburgi lähen, siis teeb kontserdipileti välja. Aga me eksisime Luksemburgist sinna sõites ära ja jõudsime viimaseks lauluks kohale. 

Viiuliõpetaja, sest tänu temale tean: millessegi tõeliselt põhjalikult süüvides õpid elu ja maailma kohta, mikro on makro jne.
Mu meelest sama printsiip, mis jaapani traditsioonis palju ette tuleb.

Tema õpetas, et meistriks saab vaid pühendudes ja õpetas, mida sõna "pühenduma" tähendab. Kui perfektne on perfektne, sai selgeks.  

Viiulimäng ei ole mitte, et noh, proovi veel kümme korda huupi, äkki hakkab välja tulema. Õppimise protsess koosneb tibatillukestest, aga maailmaolulistest nüanssidest, millele ainult tõeline õpetaja osutada suudab.
Teate küll, kui tuleb hästi kiiresti vuristada üksteist nooti ja sõrmed lähevad puntrasse ka kahekümnendal proovimiskorral, aga õpetaja ütleb: pane mõttes kerge rõhk neljandale noodile.
Seepeale proovid korra ja kohe tuleb välja.
Mitu korda oleks ma seda noodirida edutult korranud, kui õpetaja neljandale poleks osutanud.

Sisuliselt seisneb meistriks õppimine üleliigsete liigutuste eemaldamises. Ma tean, see on ammuleierdatud mõte, mis kuulub kellelegi teisele. Aga liigse kadudes joonistub välja meisterlikkus: siis leiad kõige kiirema tee, kõige täpsema viisi.

Olen seda enda peal kogenud. Eelkõige viiulimängus, aga ka siis, kui ma no teatrit õppisin. Võtad esimest korda elus viiuli kätte või võtad no-näitleja kehahoiaku ja mõtled: see on nii ebaloomulik. Mis mõttes ma pean poognat kolme sõrme vahel hoidma, kui võiks selle niisama rusikasse võtta, eks ole. Mis mõttes pean käima ringi kõverdatud jalgadega, pepu uppis ja raskus päkkadel.

Aga õppimise käigus avastad, et ei. Kõik see on loomulik, tegelikult kõige loomulikum viis saavutamaks seda, mida taotled.

Kõik meisterlikud teod maailmas on sooritatud täpselt. Näiteks kirjutamine. Sisuliselt ütleb sama Leonard Cohen, ta ütleb: the poem is nothing but information. It is the Constitution of the inner country. 

Maivõi, "How To Speak Poetry" on kuld. 

Olen aia taha läinud vasikas muidugi selles mõttes, et ma pole üliammu viiulit mänginud ja nüüd on valus seda kätte võtta, sest, nagu õpetaja ütles: pole olemas paigalseisu. On vaid edasiminek või mandumine. 

Oi, kuidas ma ei salli mõttelohakust ega poolhästi tegemist.

Lihtne on öelda: olen perfektsionist. Aga olla perfektsionist pole seda mitte. See on kas rõõm või ahastus või mõlemad vaheldumisi ja korraga, sest näed, kui hästi tuleks midagi teha ja tead, kui palju tööd see nõuab, et sinnamaani jõuda, aga tunned pidevat süümepiina. Sa tead, aga ei suuda päris nii.

Tagatipuks ei pääse ka muremõttest: mis siis, kui ma pole piisavalt perfektne perfektsionist, et end perfektsionistiks nimetada?

Olen oma sõprade tugevas mõjusfääris.
Näiteks Kristel ja Kadi on nüüdseks juba pikki aastaid ülimalt tugevalt mõjutanud mu ilumeelt, sõna laias mõttes. Naljakas mõelda, aga nii on.
Kristel veel eriti.
Kadi puhul on märksõnaks eelkõige muusika. Kuni sinnamaani välja, et kui tema teatab mulle, et Drake on diip, öeldes I want to take it deeper than money, pussy, vacation, siis ma isegi natinatinatikene näen, mida ta silmas peab.
Just nii pimesi usaldan teda selles valdkonnas.

Samas Kadri (tihtipeale etteheitev) nägu püsib mul alati meeles, kui pean eristama olulist ebaolulisest, mõttekat mõttetust, funktsionaalset düsfunktsionaalsest, praktilist ebapraktilisest.

See ei ole nüüd mingi ülistus sõpradele. Noppige endale komplimendid välja, kui tahate, mul suvv. Ma lihtsalt räägin.

Sho on mingis mõttes eeskuju. Kuigi ma ei tea, kas on aus teda nimestikku lisada. Eeskujuks olemine käib kaaslaseks olemise töökohustuste hulka ja nii on liiga elementaarne, et eraldi välja tuua. 

E ütles hiljuti, et blogi järgi armu temasse või ära ja K ütles kunagi, et noh, kas sul on häbi ka, et sul nii hea mees on. Või midagi sellist. 

Ma tean, ma tean, saan vihjest aru. 

Aga kes muidu Shole PRi teeb, kui mitte mina. Ta ise on eesti keeles veel sõnaaher ja inglise keel pole ka päris õige vahend säramiseks. Kui ma ei räägiks, mihuke ta mu meelest on, oleks ta teile lihtsalt "mingi jaapanlane". 

Nii et andestage mu naiivne kiidulaul ja arvestage, et ta on "päriselus" sama nõme kui mina või iga inimene. Blogi kaudu on ta paraku armutav, sest armunud inimene kirjutab. 

Aga mis siin salata, ta on ikka nii äge, just täpselt piisavalt nunnu ja rõve. Ma kõõksusin naerda, nii et silmist lendas vett, kui ta üleeile kuulis esmakordselt sõna spooning ja leidis, et talle jaapanlasena on tuttavam chopsticking.