ideaalne tarbija

Mulle meeldivad need päikesetriibud ja läigatavad lehed

Lonnit jälitab pidevalt mingi varikoer

 Sho tegi laupäeval kodukalja. Ise nii õnnelik, säde silmis kohe. Pühapäeval võttis oma viha ja läks jälle sauna. Saatis mulle sealt e-kirja, pealkirjaga "suur probleem". Kirjaga oli kaasas foto sildist saunauksel, mis ütles, et aprilli alguses on see mõned päevad suletud. 

Sho ütles õhtul voodis, et ta ei tea, mida nüüd tegema peaks. Et võib-olla peaks kasutama seda pausi, et tutvuda teiste saunadega. Lasnamäe saunaga, näiteks. Ma ütlesin: kuidas oleks Nõmme ujulaga. Ta ütles, et see pole õige. 

Väsimatu saunaskäik on viimaks kandnud vilja ja ta saab pidada alasti vestlusi tuttavate nägudega. Eile küsis üks mees talt, mitu kraadi saunas on ja ta vastas 80.

(Seletas mulle, et temperatuur oli seepärast madal, et väga palju inimesi oli.)

Siis küsis ta uus alasti sõber, mida ta õpib ja mis keeles ta oma Eesti naisega räägib jne. 

Ükspäev tahtis Sho mulle öelda, et on avaliku sauna kaudu omaks võtnud vanamehekultuuri. Aga ütles vanamehekartuli. 

Ta ajab need kaks sõna - kartul ja kultuur -, endiselt segamini, Mikita vaimus. 

Sauna võtab ta alati kaasa saunaõlle. Õllest rääkides, siis Sho hollandlasest grupikaaslane õpetas talle sõna sakumuskel. 

Shol Saku ohtu pole, ta on truu A. Le Coqile.

Ta on täielik reklaamiohver. Ideaalne tarbija. Ma ütlesin talle, et ta toidab sellega stereotüüpi jaapanlasest, kes iga uue moega innukalt kaasa läheb, aga ta ei hoolinud, vaid vaatas õrnal pilgul A. Le Coqi Facebook'i lehelt õllepilte.
Mõtled, et mis need süütud õllepildid siis teha võivad, aga asi eskaleerus kiiresti ja väljus kontrolli alt.

Algul proovis ta Weizenit ja ütles, et see eriti ei maitse talle. Aga siis jõi veel ja ütles, et nüüd ta mõistab, et see ongi õige maitse.

 Siis üks hetk avastasin, et ta mängib Weizeni valamise mängu. 

"Milline on õige klaas?" kordab ta küsimust. 

"Braavo, tegid õige valiku!"

"Vali serveerimise alustamiseks õige valamisnurk." 

Ja nii edasi. 

Siis läheb paar nädalat mööda ja Sho on ostnud endale Weizeni ja õlleklaasi komplekti ja demonstreerib mulle valamiskunsti juba me oma köögis.
Vaat sellised lood.

Ükspäev, kui aega leian, kirjutan, mis ma karjäärinõustaja käest teada sain. Aga seniks: ma arvan, et see on üks netiajaloo sürrimaid videoid. Kunagi Alo sheeris, nüüd Joonas. Ma ütleks, et seda peab mitu korda vaatama. Kindlasti tekib igaühel sealt oma lemmikfraas. Minu oma on but you can do jiu jitsu. See tuletab mingit lapsepõlve mänguloogikat meelde.