29.04.15

kingitus vaaremalt (my favorite things)

Mu 19. sajandi lõpul sündinud vanavanaema suri 93selt ja ma olin siis kuuene. Neid arve arvestades on mul temast ütlemata palju mälestusi. 
Mängisime lauamänge ja üldiselt siblisin lõputult ta ümber. Mäletan ka seda, kui teda haiglas enne surma vaatamas käisime ja mäletan lõputut hulka antiikmööblit, mis temast jäi.

Aga ükspäev, kui ma juba suur olin, andis ema mulle ühe asja üle. Selline kiri käis kaasas:


Kohe näha, et puhtalt sõna jõul on mu kingitus aastakümneid puutumatult kilekotikeses püsinud ja minu suureks saamist oodanud.
Lisaks on postkaart, kus on selline luuletus:


Ja selline on kingitus ise. Wana wana ema tikitud ja heegeldatud linik. Suur, meeter korda meeter ehk. Ma ei julge seda kasutada. Pean veel nati ootama, kuni tunnen, et selle vääriliseks saan.


Paneb mõtlema põlvnemisele ja aja loomule ja suurtele ja väikestele väärtustele, kas pole?


6 kommentaari:

  1. isand kui ilus lugu, mul võttis pisara silma

    VastaKustuta
  2. Ilus, jah... Tuletab kuidagiviisi meelde midagi, mis tavaliselt ununema kipub.

    VastaKustuta
  3. Ohh...polegi sõnu, mida öelda. Ilus. Sikutab pisarat. Tekitab koduigatsust.

    VastaKustuta
  4. Imeline lugu, tähenduse ja väega kingitus - armastuse väega.

    VastaKustuta
  5. Jah. Tundub, et selliseid kingitusi tänapäeval eriti ei tehta :) Tegelikult ei tea ka...

    VastaKustuta