magalaromantika, eestlasemüüt ja veel midagi

Täna hommikul avasin silmad ja mu ees oli kassi pea ja mu näost paari sentimeetri kaugusele välja sirutatud käpp, mis kohe hellalt mulle nina pihta andis. Kuna vahetult enne ärkamist nägin unes ka Mikit, siis oletan, et tegu polnud esimese ninapatsutusega sel hommikul. 

Ta lihtsalt tahtis, et talle pai teeksin ja kui tegin, hakkas hoobilt nurruma.

Miki on täiega armas, vahel driftib täiskiirusel mööda põrandaid ja siis sooritab hüppe kusagile, feilib naeruväärselt, aga lahkub, saba püsti ja endal nägu, nagu ütleks: õnnitlen end plaanipärase soorituse puhul. 

Suht Põhja-Korea liiderlik.

Tal on täiega palju nimesid. Peamiselt kutsume teda perekonnanime järgi, mis on Kurotama. 

Miki Kurotama, sest tal on mustad munad. 

Kui ta esimest korda murule panin, siis ta nuuskis üle iga rohukõrre ja kui mõni oli teistest pikem, siis äsas sellele käpaga. Nii teenis ta endale nime Miki Kõrrekaristaja.

Kristel tegi Mikile ideaalse kingituse. Kass mängis õite ja okastega päevade kaupa, lisaks veel hõbedase palliga. Ja maiustada sai ka. 

Koeraga on nende suhe olnud umbes selline, et mingi perioodi käitus Lonni nagu märulipolitsei, kes oli varmas teda iga pisema väärteo eest karistama.

Hiljem ta aga leebus ja nüüd on pigem nagu lapsehoidja, kes käib uurimas, millega kass jälle hakkama sai. Eriti, kui Miki õues lahti lasime, mõistis koer järsku, et kassipoeg on uues situatsioonis ja koer peab teda juhendama ja kantseldama.  

Sel nädalal olen palju supelnud ärihai vetes ja üllatuslikult tekkis eile selline oh so maagiline tunne. 

Kuidas ikka selleta poleks olnud seda ja tolleta toda, kuidas kõik on nii selge ja hea. Kunagi, kui äri käib ja ma mudasse feilinud pole, räägin teile oma imelise stoori.

Jama muidugi, kui asi lõpuks kõrbeb. Vabalt võib kõrbeda. 

Kui tekib see tunne, mis mul vahel tekib, kui asjad seisavad: ei saa, ei taha, ei oska, või-ma-tu & suvv.

Aga kui asjad liiguvad, olen ma järsku temperamentne inimene, kes räägib hästi valjult ja kiiresti ja vehib palju kätega. 

Panen kokku praegu unelmate tiimi, kaasan oma valdkonna Eesti parimaid ja kõik, kellele ma asjast räägin, on vaimustuses või vähemalt väga huvitatud ja tahavad kaasa tulla. 

Teisipäeval läksime Sho ja Kerliga mereranda ja merre. Kuulutasin selle päeva suveks ja põletasin rõõmuga selga. 

Eelsoojendasin, tähendab. Nüüd piisab vaid päikesekillukesest, et selg jälle soojaks läheks. Hoian seda suvevõimalust tagataskus, seljataga.  

Eile plaanisime S'iga tegelikult ujulasse ujuma minna, aga ilm oli nii ilus, et jätsime ära. S ütles: täna ujulasse minna oleks nagu.... kondoom. 

Vahel paisatakse õhku lauseid, millest ei peaks aru saama, aga saab.

Eile õhtul tulid meile küttepuud, mida hakkasime kohe tublisti laduma, aga mis siiani lõpuni laotud pole. 

Puude ladumine on aga tõeline rituaal. Kas Mikita (Valdur ilma Mikita, hää!) pole sellest kirjutanud? Ladumine tuleks eestlasemüüti lisada.

Mäletan, see oli üks põhiline kvaliteetaja veetmine isaga. Üldse ei mäleta, mis siis rääkisime ja vahepeal ei rääkinudki, aga ikka. 

Puulõhn ja meditatiivne tegevus, mis kestab just parajalt liiga kaua. 

Eelmine suvi tellisime puud võrkkotis (mitte mingi bensujaama hinnaga muidugi) ja selle ladumine läks tookord liiga ladusalt. Sel aastal on päris, valdavalt lepad, sekka kuuske, sest Sho tahtis midagi uut proovida. 

Sho unistus on laduda üldse puud ümmarguselt. Aga see peab jääma tulevikku. Praegu harjutab sirget riita, laob korralikult serva risti, siis astub paar sammu tagasi, silmitseb oma kätetööd, siis lisab veel küttepuid.

Ma väsisin enne ära, võtsin toast kassi sülle ja läksin tagasi õue, siis Sho pakkus, et laome kassi riita. Ütles: küttekass. 

Lisaks halgudele on Sho uueks kireks Õismäe. Käib seal jalgrattaga tiirutamas, kodus vaatab Õismäe fotosid ja loeb selle kohta. 

Ütles, et kui üür oleks odav, võiks sinna põnevuse mõttes korteri üürida.

Ma ütlesin: ei.

Ta vaatas selle peale Vene filmi (mis see pealkiri oligi, saatuse keerdkäigud või midagi), kus purjus mees sattus Moskva korteri asemel täpselt sama aadressi ja välimusega Leningradi korterisse  - ja sealt algas magalaromaan.  

Nüüd Sho arvab, et kui ta Õismäele kolib, juhtub kindlasti midagi head.     

Meil kodust kahe minuti kaugusel olid metsmaasikad ja kolme minuti kaugusel on mustikad. Käime koeratiirul alati maiustamas.