tööelu

Ma olen nüüd Jaapanis. Tööga seoses oli ükspäev vaja kanda kollast õhtukleiti, mis mulle hästi ei sobinud, et kõigepealt minna pidulikule sündmusele ja hiljem, ikka sama kleidiga, Showa-aegsesse karaokebaari, kus 75aastane kimonos proua, kes baari juba 40 aastat peab, meid täis jootis ja aurutatud kanamuna süüa pakkus.

Kellegi telefonis on selline foto, kuidas kaks ballikleidis Eesti naist karaoke-baaris keedumuna kokku löövad, samas kui nende taga, teisel pool letti, 75aastane kimonos baaridaam mõlema käe näpud V-märgiks püsti viskab.

Pisikeses täissuitsetatud ruumis istus üks teine proua, 80-aastane kimonomeister, kelle lauluhääl oli hästi sügav ja kindel ja kellel baaridaam lasi ka endale järjest õlut valada. Siis oli veel üks 79-aastane proua, väga ilusa lauluhäälega. Siis terve posu purjus inimesi, oma elu parimais aastais, mis selgelt algab nii 70st. Siis oli üks hotelliboss-härra - 72aastane noormees, ka väga kauni lauluhäälega. 

Hotellis, mille kõige tähtsam nina too 72aastane on, käisime järgmisel päeval õhtustamas. See oli läbi ja lõhki valge, pulmadele ja Prantsuse köögile keskendunud hotell otse mere piiril. Peakokk, noormees, kes on Aasia number üks ja Jaapani number kaks (?) Prantsuse köögi alal, oli muidu ka väga sümpaatne. 

Me läksime hotelli ehitatud teemapark-kabelisse, istusime seal maha. Kabelis olid ehtsa moega kunstlilled ja see rist, millel Jeesus meie eest suri. Valgus kustus, algas jaapanikeelne "Amazing Grace". Spotlight nähtamatule pruutpaarile liikus kabeli tagumisest otsast ristini välja, kulminatsioonina avanes risti taga "sein", mille taga oli hoopis seina suurune aken, otse merele. Kui ma 72aastase härraga abielluks, oleks tseremoonia just seesugune.

Ah deem. Ma ei oska sellistest asjadest üldse kirjutada. Neid on parem kogeda. Aga kui ei kirjuta, siis on, et mida Maarja siis üldse viimased kolm nädalat tegi? Mõtles Leonardi ja Donaldi peale vä?

Ükspäev pritsiti osad meist inimese tüvirakkude mingi vedelikuga üle. Ilma küsimata. Pärast räägiti, et need on heas keskkonnas kasvanud ja hästi toidetud noore neiu tüvirakud. 

Mu kaaslased nägid iga uue täistunni tiksudes järjest paremad välja. 

Haige lugu. Või õigemini, klassikaline muinasjutt. 

Vaja vaid noore mahe-neitsi tüvirakke näkku piserdada, et vanad nõiad maagilisel kombel igavest ilu ja noorust nautida võiks. Kolme tee ristil saatanale veretilgad, nati Grimmi muinasjutte, pisut Dorian Gray portreed ja - voila. 

Kusjuures tõsimeeli, kogu selle põneva elu peale on kõige põnevam pilt, mille teinud olen, selline.

Võib, ma panen kassi pildi ka?

Sho rääkis eile, et kass proovis magama jääda tema peal ja sättis ja sättis, kuni lõpuks leidis, et parim poos on, kui ta oma tagumiku paneb vastu Sho nägu, nii et saba kõditab Sho nina. 

Täna kirjutas Sho, et kass unustas igasugused piirid ja ta ärkas üles nii, et Miki pepuauk oli vastu tema laupa. Vaeseke tõlgendab nende sõprust kuidagi valesti. Või on tal mingi plaan. Tõenäoliselt on plaan.

Esmaspäeval lähen löön korra majja.  

Sellised olid põhilised uudised alates eelmisest korrast.