02.06.17

viu-viu-viu


Mhhhh, kui keeruline. Ei taha üldse selline vingats olla, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis praegu saan ainult vinguda ja lasta teil mõelda: mida kuradit ta vingub, mis ta elul siis nii suurt viga on. 

Aga kavaldan teid oma halasse vaikselt, alustades juhtumiga, mis ei olegi hala. 

Sho sai postkasti immigrandiküsitluse ja vastas tublisti, kuidas ta Eestiga kohanenud on ja mitu sõpra tal on jne. 

Pika küsitluse lõpus oli koht, kuhu sai lisakommentaare jätta. Sho küsis, mida kirjutada ja ma muidugi ütlesin, kirjuta: my wife is wonderful. She is the best. 
Sho ütles: ei, Eestis ei kirjutata ju nii. 

Ja hakkas kirjutama: minu naine on normaalne. 
Ma kraaksusin naerda. 
Sho jätkas: väga tavaline. Ebaspeshaalne. Mul on kass. Kassil on must nina ja mustad...

Aga hala. Esiteks, viimaste aegade domineeriv mõte on: ma lihtsalt ei oska elada. No ei oska. Kuidas see käima peaks. 
Kõik on nii kaootiline, ühest küljest. Teisalt on kõik enda teha. Aga vaat seda "enda teha" osa ma lihtsalt ei jaksa kanda. Ei oska, noh. 
Iga krdi päeva iga krdi tunni iga krdi minut on vaja elada. 

Vahel käivad mul hood, kus ma püüan. Siin blogis ka tõenäoliselt pooled postitused räägivad sellest, kuidas ma avastasin, et nii või teisiti tuleb elada. 

Aga hoog läheb mööda ja siis ma jälle ei oska. 

Ja nüüd on tulnud mingi täielik piir ette. 

Ma arvan, et ma pole kunagi varem mõelnud selliseid lihtsakoelisi mõtteid nagu: ma pole õnnelik. Aga eile mõtlesin. No ei ole, noh. 

Kusjuures ma tean, et õnn ei saa olla mõistlik elu eesmärk. 
See seostub mingi pärast-surma-paradiisiga, kus kõik on on pehme ja roosa ja sa veedad seal õndsas infantiilsuses lausa igaviku. Oma surnud sugulaste keskel veel. 
Kes üldse mõtles, et see võiks olla unelm, mille poole püüelda. 

Samas päris õnnetu ei taha ka olla. 
Võtaks psühholoogiga ühendust, aga ma isegi ei viitsiks temaga rääkida. No mida ma ütleks. Näitaks seda blogipostitust ja ütleks: lahenda ära. Vä. 

Massöör (kelle juures ma käin aeg-ajalt ikka, seepärast, et ma ei käi enam joogas  - ma ei ütle teile, miks -, ja siis läks kogu mu uus keha jälle vanaks kehaks tagasi) ütles ükskord, et ära mõtle nii palju.

Ja mul hakkasid pisarad voolama. Kusjuures mitte seepärast, et ta mu "nii müstilisel kombel" läbi nägi ega ka mitte seepärast, et mingi ränk mure oleks olnud või mingi metafüüsiline äng või... Vaid lihtsalt seepärast, et ma olin enda peale nii vihane. Vihane, sest mu kuramuse õlad olid jälle nii kuramuse pinges ja see kõik oli minu süü. 

Sest ma ei oska elada. 
Ma ei tea, kas ma ei saa seda õiget tehnikat kuidagi kätte või... Elamisvõtted? On sellised asjad olemas?
(Vaatan end kõrvalt ja saan aru, et see küsimus on nii selle sajandi lähenemine. Justkui õige tehnika või nipp peaks lahendama kõik probleemid.)

Siis, teate, me ostsime korteri. Õigemini ostame järgmisel nädalal. See on pool-uusarendus, saab valmis alles uuel aastal, aga esimese lepingu ja sissemakse teeme varsti. 

Broneerisime korteri ära, aga samal päeval rääkis H, et tema naabertalu on müügis. 
Ja ma mõtlesin: tegelikult ma tahan hoopis seda talu. 
Ja siis ma suutsin sellesse teemasse nii sisse minna, et talu külas, kus naaber on mu ja Sho sõber ja räägib jaapani keelt ja kokkab fantastiliselt, oli ainus asi, millest ma mõtlesin. 
Sho on nii hea mees ja mul on nii suur veenmisjõud, et suutsin ka tema sisse rääkida. Et tõepoolest, talu, mida me veel näinud ei ole ja mis tegelikult päris otseselt müügis pole (asjaolud on keerulised, ei hakka täpsustama), on parim plaan meie tulevikuks. 

Sest ilmad olid ilusad ja mul oli klassikaline urbanistlik frustratsioon ja ma mõtlesin järjekordseid lihtsaid mõtteid nagu: 
Tegelikult peaks inimene olema loodusega kooskõlas ja seepärast on maatalu ainus õige koht, kus elada ja õnnelik olla ja see ongi mul õnnest puudu. 

Räägin, nagu asi oleks minevikus, aga tegelikult ma arvan praegu ka nii. 

Ja nüüd mul on et fak see korter, ma ei tahagi seda.
Aga võibolla ma ei taha seda talu ka. 
Iga otsus võtab energiat - otsus, et soetan selle korteri, võttis mult juba piisavalt ja kui peaksin võtma vastu uue otsuse korter mitte soetada, kukuks energia miinusessse. 
Ma tahan, et ma ei peaks selle teemaga lihtsalt tegelema. Elan siin, kus ma elan. Kolin voodisse teki alla, võtan kassi kaissu ja olen rahul. 

Aga korter on tegelt vist ju okei. Vana kasarmuhoone, 1915. aastast. Laed saavad olema 4 m kõrgused. Tuus ju. Kindlasti hästi ebapraktiline, aga ärge tulge seda mulle ütlema.
Väike korter ka veel. Siis kõik küsivad: oot, oled sa kindel, et nii väike korter on mõistlik. 
Ma mõtlen: ma pole mitte milleski kindel. 


8 kommentaari:

  1. Vana kasarm kõlab fantastiliselt.
    Mul on ka kinnisvarahäda peal mitu aastat ja ma lihtsalt pean selle tembu varsti ära tegema, sest muidu ma lähen ametlikult lolliks selle city24 ja kv.ee kammimisega. Ei saa tööd teha, aina kammin. Ei saa magamagi jääda, aina mõtlen. Puperdab.
    Ja siis kardan jälle, et kui kogu aeg on olnud tunne, et õnnest on puudu vaid see korter, kuhu kogu me kari ära mahub ja ma saaks endale eraldi töönurga, kuhu irduda. Ja voodi, kus õhtul lugeda vaikselt omaette - et kui see siis on lõpuks käes ja selgub, et see ei toogi suurt õnne, mis siis saab?
    Oeh. Lihtsam on asi süsteemist välja saada. Siis on inimesel kindel linn ja varjupaik ja saab hakata oma mina klotse jälle üles upitama seal. Ja kui laed on kõrged, siis mahub vaim kõrgustesse hõljuma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See kodu otsimise protsess on tõesti masendav. Just, et kinnisidee tekib ja üks suur-suur kammimine.
      Iga uus koht annab lootust ja kui lähed vaatama, pettud alati rängalt. Ja siis veel, jah, see õnne-küsimus. Mis siis, kui ei teegi õnnelikuks.

      Aga nüüd, kui küsitakse, milleks sulle see kõrge lagi, siis vastan, et hõljutan vaimu. Aitäh! :)

      Kustuta
  2. Ma ka ei tea, kuidas elada. Täitsa jama on kohati. Praegu näiteks on suht jama. Ma ei tea, kuidas ja millal see jama laheneb või kuidas seda lahendada. Oeh.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Oh jah, ilge jama on nende jamadega. Hea asi, et tõenäoliselt saab see ühel hetkel ikkagi mööda või asendub uute jamadega või saab uutest jamadest varjutatud.
      Ok, see vist pole hea asi.

      Kustuta
  3. kõrgete lagedega see pisike problem, et tulevad ka kõrged küttearved, sest soojusel on ju kalduvus koos vaimudega (kummitustega) kõrgustes hõljuda...

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Eks ma olma peakesega tulin ka sellele peale :) Aga vaimu peab kuidagi ju hõljutama.

      Kustuta
  4. Kõrged laed on head ja vaim peab hõljuda saama. Hing läheb hoopis kergemaks
    ja rängana tundunud elumured hõljuvad sinna üles kogunenud sooja sisse ja küpsevad seal selguseks ja hingerahuks ja potsatavad siis ahjusoojade ja suupärastena su külmetavate jalgade ette.

    VastaKustuta