22.06.18

ajavööndi vahetuse väsimuse koletis

Hopsti, nüüd oleme Jaapanis. 
Kuuetunnine ajavahe on alati piin, aga beebiga veel eriti. Kalambuurid tulevad mul kõige maitsvamad ikka jaapani keeles - ristisin Luukase jisa-boke-mon'iks. Inglise keeles oleks see jet lag monster. 
Eesti keeles, google translate'i abiga: ajavööndi vahetuse väsimuse koletis. 
Ütleme nii, et jet lag vajaks kiiremas korras eestikeelset vastet. Selle võiks ka sõnavõistlusel välja mõelda.

Trall algab kesköö paiku ja kestab kolmeni. Raske on välja mõelda, kas peaksin ennast suunama kohaliku aja või pigem beebi magamisrütmi järgi - mis peaks ju lõpuks joonduma ka kohaliku aja järgi...? 

Aga raporteerigem viimase kuu toimumisi titerindel. 
Alustuseks võib öelda, et Luukal on suur huvi ennast arendada. Esimest korda pööras ta seljalt kõhuli, sest tahtis kätte saada raamtut "Lihtne lastekasvatus". 
Hiljuti õppis ta kõhult seljale pöörama ka, aga üldiselt pole ta vist spordipoiss - roomamisega ei kiirusta. 

Nägin bussis viiuliõpetajat. Ütlesin talle ka, et Luukal on pigem intellektuaalsed huvid. Mispeale õpetaja ütles, et selles vanuses peaks ikka spordihuvi suurem olema, sest sellest kõik ju algab. 
Jälle tõsi. Deem.

L. on sihuke naerupall, et anna otsad. Ta naeratab kõikidele koguaeg. Ükspäev käisin poes lapsele mütsi ostmas. Seisan leti ääres ja ootan oma järge, kui järsku vaatan, et L. suu läheb naerust kõrvuni.  Uurin, miks. Leti kõrval on suur poster, kus on peal perekond, laialt naeratavad isa, ema ja laps. Luukas neile vastu naeratabki. 
L. naeratab inimestele, loomadele, asjadele. Miskipärast naerab ta iga kord, kui me Sho vanemate kodu trepist teisele korrusele kõnnime. Iga kord. 

Igatahes on naeratava titega nii palju lihtsam kui tõsisega. Sest kõigile tundub, nagu beebi ütleks, et nad on maailma kõige mõnusamad ja naljakamad inimesed. 

M., kes on fänn, küsis ükspäev Luukalt kuldsel viisil: "Oled sa ikka inimene? Inimesed on ju probleemsed."

Igatahes vahel me Luukaga istume vastakuti ja naerame, mina tema naeru peale ja siis tema minu oma peale ja siis mina tema ja. 

Kui ma teda magama kussutan, loen mõttes numbreid. See on hea ajataju säilitamise trikk. Praktika näitab, et kui laps jääb vaikseks ja siis veel rahulikult 300ni lugeda, magab ta voodisse asetamiseks piisavalt sügavalt.
Ainus kõrvalnäht asjale on, et mul kummitavad numbrid nagu laulud. (Tegelt teine kõrvalnäht on ka: võimsad jalalihased.)
Õhtul panen lapse võrevoodisse, aga öösel avastan ta enda kõrvalt. Une-Maarja tegutseb. Hommikul on titt ikka keset me liiga kitsast voodit svastika-poosis, samas kui me Sho ja kassiga oleme voodi servades nagu silgud. Kass muidugi niipidi, et ta tagumik või vähemalt saba vastu Sho nina on.

Laulud kummitavad ka, kuna ema käib külas ja laulab Luukale kõiki mu lapsepõlve laule.
Ükspäev laulsin:
kiisu läks kõndima
müts oli peas
mull-mull
müts oli peas

Ei tea, kas õige on nurr-nurr või kurr-kurr, aga igatahes mitte mull-mull.
Vannis laulan mull-mull-mull-mull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad. 
Õhtul laulan mõmm-mõmm, nutab karujõmm. 

Mu lemmikpilt viimastest aegadest on see: 
Ta tahab kõike väga-väga-väga limpsida.
Kõike on vaja lakkuda. Kui J&K koer Luna Luuka näo üle limpsis, tahtis Luukas lahkelt samaga vastata ja korraga oli koera nina beebil suus. 

Ma vahepeal natsa proovisin tekitada endale uusi emme-sõpru, aga sellest ei tulnud suurt midagi. Selgus, et mul polegi eriti vaja titejuttu rääkda. Eks selleks on blogi ka. Vähemasti on mul vaja sõpra, kellega saab ka muud juttu ajada. 
Mul on mu premium sõbrad, pole vaja uusi kerjata, lohutas S. See on hea lohutus autsaiderile. 

See oli juba aasta tagasi, aga ikka on teravalt meeles, et massöör ütles mulle järgnevad sõnad: sa paistad olevat autsaider.
Mis värk on, mõtlesin. 
Aga siis jõudsin järeldusele, et õnneks on mul nii palju autsaider-sõpru, et tunnen end insaiderina.

Suurema osa maikuust kärutasin lapsega mööda linna. Tihtipeale koos H'ga, kes on just sedasorti inimene, kellega saab nii titejutte kui muid rääkida.
Sellisena olingi lapsepuhkust ette kujutanud: kärutad, kuhu tuju tuleb, kohtud, kellega tahad... Nii ma tegingi. Eirates mõnd tööasja ja segamini kodu.
Siis maksin lõivu, kui Sho tööga seoses nädalaks Pariisi läks ja ma vasakule-paremale lubasin kohtuda ja asju teha enne, kui kolmeks nädalaks Jaapanisse kaome. 

Sho äkiline tööreis tingis selle, et pidin ema kaasa paluma Kagu-Eesti eelarvamusfestivalile. Ma nimelt osalesin seal arutelus teemal, miks eestlased ära lähevad ja tagasi tulevad ja kuhu nad pagevad, kas enda või teiste eest ja nõnda edasi. 

Hakkasime juba päev varem liikuma, sest meil oli vaja aega. L. ei salli autotoolis istumist. Ütleme nii, et algul oli karm, pärast lihtsam.

Tagasiteel läksime läbi hooldekodust, et sinna üht sünnipäevakingitust viia. Ahh see oli nii palju ägedam kui sõidud ja festivalid ja üldse kõik, mis väljapool hooldekodusid toimub. 

Elus kohtad igasuguseid "normaalseid" tüüpe, kelle puhul pead nuputama, mis värk on. 
Aga seal oli kõik nii selge, nii hullumeelselt selge. 

Tutvusime noore poeediga, kes lausus spontaanselt kaks luuletust, ühe mulle ja teise emale. Minu oma algas kuidagi... "Õhetavad põsed... " ja lõppes "Ära ütle midagi, sest vaikimine on kuld". 

Lisaks esitas poeet täiesti meisterlikult ühe siili-anekdoodi. Esiteks olen ma alati valmis siili-anekdoote kuulama ja teiseks... Heal juhul 10% anekdootidest on tegelikult ka naljakad ja kui arvestada õige esituse tähtsust, siis reaalselt haha-naljakate anekdootide protsent kukub kahe peale. No ütleme korra veel: see oli meisterlik. 

Tagasitee polnud nii kohutav kui lõunasse minek. Ema tegi vähemalt tunnikese järjest kus on beebi - beebi siin! Hädavajalikuks osutus autos ka tühi pudrukarp, krabisev assortiikommi vorm ja 1.5 liitrine  veepudel - rahu säilitamiseks vajalik mitte-nii-püha kolmainsus.

Aga jaa. Mulle ikka väga meeldib Childish Gambino "This is America", laul ja video ja kõik. 


3 kommentaari:

  1. Luukas on superarmas:) Aga seda siilianekdooti tahaks ikka ka kuulda ju, need on nii toredad. Kas see oli see, kus liim on?

    VastaKustuta
  2. kõigepealt tort ja siis kirss sinna otsa! aitümaki;)

    VastaKustuta
  3. Jee, Inga :)

    Ingrid, anekdoot kõlab nii: mida ütleb siili-isa siilipojale, kui talle laksu annab? Ta ütleb: "Usu mind, poeg, see teeb mulle sama palju haiget kui sulle".

    VastaKustuta