higised mõtted

M. saatis varahommikul sõnumi, et tahab telefoneerida. Kui helistasime, siis ta rääkis tõsistel teemadel, millest ta öösel voodis mõelnud oli. 

Ütles: ma olen väike tõe otsija, teki all.

Ma konkreetselt avasin sel hetkel arvuti, et see tsitaat siia kirja panna.

Päeva jooksul jõudis mulle pärale, et tema tuleb esimesse podcasti kutsuda. (Kõik mõtted on higised ja aeglased viimasel ajal.) 

Täna katsetasime Shoga mikrofoni ka. Nii et sellel rindel võin raporteerida tagasihoidlikku edenemist.

Muidu on olnud peavalupäev. Kõik võtab aega. 

Esiteks valmistusin pikalt ja põhjalikult ette, et üle tüki aja joogasse minna. Kui lõpuks uksest välja astusin, tuli pähe, et äkki täna sellel kellaajal joogat polnudki. Kontrollisin - mul oli õigus. 

Laps magas, Sho valvas. Mõtlesin, et midagi peab ette võtma ja otsustasin minna autoga ühele Ikea riiulile järele, mille vannituppa tellinud olime. 

Pidin varuma sularaha, aga see tuli alles poolel teel meelde ja siis sõitsin tagasi, sest ma ei teadnud, kus mujal pangaautomaati oleks ja ma olen liiga ebakindel juht, et improviseerida.

Jõudsin laohooneni ja lasin kella. Kõigepealt oli üks mees, kes algul isegi ei kuulnud, kui ma temast nelja meetri kaugusel keset vaikust "tere" ja "vabandage" ütlesin. 

Ta ütles, et ta ei tea, kus pood on. 

Läksin teisele korrusele, seal oli turvakaamerate valves vene naine. Ütlesin, et tahan sinna veebipoodi ja teate, ma oma silmaga nägin, kuidas ta möiret alla surub ja ta nägu tõmbleb vihast, kui mulle läbi hammaste lausub: "Meie aadress on 5H, veebipoe aadess on 5H2".

Tema reaktsioonist aimasin, et ma pole esimene eksija.

Kui veebipoe lattu jõudsin, siis laomees loivas ringe ühe paki juurest teise juurde ega leidnud minu oma. Lausa naljakas, kui aeglaselt ta end liigutas.

Ma ka ei suutnud teisiti reageerida, kui lihtsalt vaadata tuimalt tema ringlemist. 

Riiuli sain kätte, tulin koju. 

Siis pidime S-iga lõunat sööma. Väljusin kodust ligi poolteist tundi varem, jalutasin Luukaga juba oma paarkümmend minutit, kui meenus, et unustasin kaasa võtta kingituse, mille Jaapanist talle tõin ja just vandusin, et seekord kohe kindlasti ei unusta kaasa võtta. Mõtlesin, et nii asja jätta ei saa ja roomasin tagasi koju. Ja siis roomasin kohvikusse, aga nüüd juba hilinedes. 

Kui sellises tempos tegutseda, on päev liiga lühike...

Aga Sho pani riiuli kokku ja nüüd seisab ta meil vannitoas rätikute, vetsupaberi ja vannimänguasjade hoidjana. 

Miki annab vahepeal sabaga märku, et ka Luukas on tema kambas, aga sellel pildil on valmis astuma käpp käpa vastu.