22.07.18

seitse argiimet

Üks asi, millest ma tahtsin lugeda siis, kui mul ei olnud last, oli teiste inimeste kogemused sellest, kuidas nad ikkagi pärast pikka lootusetut perioodi lapse said. Mõtlesin, et kui ma peaks lapse saama, siis kirjutan, kui lootusetu ja ränk see teekond oli, aga kuidas lõpuks ikka kõik hästi läks. Inimestele lohutuseks.

Aga nüüd on selline tunne, et ah, see kõik on minevik.

Teine asi, mida tahtsin alati teada, oli, et kuidas on last kasvatada. Lugesin siit-sealt selliseid argiseid asju, et oi, kui armas laps mulle on, aga oi kui väsitav on see või teine aspekt.
Aga ma tahtsin teada, KUIDAS on lapsevanem olla ja KUIDAS su enda tehtud laps su silme ees kasvab ja mis tunde see tekitab ja kõik.

Aga nüüd on selline tunne, et ma ise ka ei oska seda ära kirjeldada. Lapsega olemine on selline imelisuse ja argisuse kompott.

See peab olema üks elu seitsmest argiimest. 
Mis need teised on...
Hingamine on kindlasti üks. 
Siis veel usaldus, lootus ja armastus. 
Vendlus ja vabadus. 

Usun, et need on mu top seitse argi-imet. Pole miskit uut siin ilmas. Kõik mingil määral piibli ja prantslaste poolt juba ära kirjeldatud.

Ma ütlen küll, et lastetuse mure on unustatud minevik, aga pean lisama, et väljend, mida ma kõige rohkem vihkan, on "surnult sündinud".
Näiteks lauses "see projekt on surnult sündinud".
Inimesed ja loomad sünnivad surnult. Kui sa sellest midagi ei tea, ära kasuta selliseid sõnu. Ja kui tead, siis tõenäoliselt ei kasutagi.

Muide, lööge mind või maha, aga ma väidan, et koduloomadesse saab olla sama palju kiindunud kui oma lapsesse. 
Kes ei nõustu - no küll on teil väike külm süda, et kodune pehme armsake sellesse ei mahu, hehee.




4 kommentaari:

  1. Kindlasti saab koduloomadesse kiinduda samaväärselt kui lastesse. Kui meie kaks last said vanusesse, kui vanemate poolset füüsilist helust enam eriti ei hinnatud, pigem peetakse piinlikuks (mitte küll alati) siis nüüd on meil Labrador, kes saab kôik ülejäävad kallistiused-musid endale ja isegi "cool"-id teismelised räägivad temaga titehäälel ja külvavad kallistustega üle. Ja 2 kiisut on ka aukohal ja muretsetakse nende pärast samaväärselt ülejäänud pereliikmetega. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just-just. Meie Miki ka... Enne ta sai kõik armastuse endale, nüüd on tähelepanu pisut mujal. Aga ikkagi, loomad-pereliikmed kõik.

      Kustuta
  2. Ma isiklikult huvituksin sellest teekonnast, mille oled läbi käinud seoses lapsesaamisega, aga mõistan, kui see on praeguseks juba võõras teema. Selliste lugude otsimine ja nende lugemine on väga päevakorras.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hmmm... mul tegelikult blogis on küllaltki suurel määral seda lugu kirjas. Küll pisteliselt. Palju on kirjutamata ka. Kui tahad, võid mulle e-kirja saata mingite konkreetsete küsimuste või vihjete või looga. Siis ma usun, et oskan kaasa rääkida. Võib juhtuda, et mul tuleb tulevikus ka blogis meenutamise tuju peale, aga seda ei saa lubada.

      Kustuta