augustijõulud

Eelmise postituse juurde tuli nii mitu toetavat kommentaari ja varasematele on tulnud ka, ja see teeb alati suurt-suurt rõõmu. Kui keegi ütleb, et nagu jõulud oleks tulnud, naeran habemesse, ho-ho-ho. Hakka või iga päev blogima. 

Ma tegelikult olen juba mitu aastat mõelnud, et kuidas saaksin tagasi kergemate ja igapäevaste teemade juurde. Sest kord kuus blogides tundus, et postitusel peab olema ühe kuu jagu kaalu. 

Sealt aga small talk'ile (nagu üks lugeja tabavalt kirjutas) üle minna oli väga keeruline. 30 päeva väljakutse on selles osas kõvasti abiks. 

Aga-aga. Ütlete, et nii tore on iga päev klikkida, aga ma tean küll... Mul on ka blogisid, mida olen periooditi igapäevaselt klikkinud, lausa mitu aastat järjest ehk. Iga päev klikin, sest tean, et blogija kirjutab tihti. 

Ja iga päev pettun - nii igav jutt on. Pettumus on kohe tõsine. Kurat, milline ajaraisk, mõtlen. Aga klikin jälle ja jälle pettun ja jälle klikin. 

Vot mis on harjumuse jõud.

Ma ei taha saada üheks neist blogijatest. 

Aga loodan, et leian kuldse tee kord kuus ja kord päevas kirjutamise vahele. 

Ah, täna oli selline päev, et... ma proovisin podcasti lihvida, maksku mis maksab. Ja no tunne oli nagu mul oleks laual mingi Windows 98 ja ma olen 13aastane. 

Failid läksid kõik segamini, ei salvestunud ära, pidin mitu korda sama tööd tegema, aga ei saanud aru, miks. Miks ma mingit asja teha ei oska, miks mõni asi on järsku nii. 

Siis äkitselt programm jooksis kokku ja sulgus ja siis mingid failid olid järsku tühjad failid ja... Ko-hu-tav. See on see, kui teed keskendumist vajavat tööd jupi kaupa ja lapse kisa saatel.

Luukas väsis ära, aga ma hambad ristis eirasin tema jauramist ja katsusin enda asja joonele saada.

Nüüd - kui kõik pole hoopis ära kustunud - on mul podcast purgis. Vaja natsa muusikat siia-sinna lisada ja kõik. Ehk paari päeva jooksul? Ehk juba homme? Ei luba midagi, aga tahaks! 

Muide, kui ma poleks 30 päeva väljakutset endale esitanud, poleks pidanud kirjutama, mida sülg suhu toob, poleks maininud oma podcasti mõtet ja paar lugejat poleks kirjutanud, et muidugi tee ja ma poleks hakanudki mingid podcasti tegema. Selles mõttes hea. 

Hommikul läksin titega selverisse, purjetasin vankriga seal lettide vahel ja kuulasin podcasti, mida T. mulle soovitas, Mom Rage. Sel hetkel avastasin, et ma pole vist kunagi nii tibu-emme olnud. Aga podcast tundub päris huvitav.

Aga jah, õhtul sain läbi viha ja vigina enda podcasti kusagile maale, kui H. ühendus ja kutsus kärutama ja ma viskasin kõik ja läksin. Kodu jäi maha nagu sõjatander, aga mul oli tunne, et kui ma ja laps kohe õue ei saa, läheb keegi hulluks. 

Kirjutasin Shole sõnumi: "põgenesin kodust. ära segadusest ehmu. jalutan H.ga"

Pärast helistasin Shole ja vabandasin veel üle. Sest ma ise küll vihastaks, kui Sho oleks sellise kodu mulle jätnud.

Sho ütles: ära muretse, olen kodus ja kõik on täpselt nii, nagu sa selle jätsid. 

Ma: deem, Sho, korista veidi! 

Jalutasime nii pikalt, et kui tundus õige hetk kodus olla, olin hoopis kusagil, kust üldse kiiresti koju ei saanud. 

Kuni siis ikka sain. 

Siis läks üleni maasikane laps vanni ja ma võtsin meile täna paigaldatud kuivatist soojad pehmed värskelõhnalised rätikud ja lappasin kokku.