Hoiatan, et edasise kümne-kahekümne aasta jooksul tuleb siia blogisse aeg-ajalt jälle variatsioon teemale "ah et selline ongi siis pereelu".
Olen siin mõtisklenud nii ja teisiti ja jõudnud järeldusele, et ma kas muudan oma harjumusi või elan samamoodi edasi, aga sellisel juhul maksan selle eest hinge(rahu)hinda.
Oma harjumusi pole ma suutnud suuremal määral muuta viimased paarkümmend aastat, aga ma olen motiveeritum kui eal varem.
Sest hingerahuhind poob. Pagana kapitalist, eks ole, küsib silma pilgutamata nii palju, kui kauba turuväärtus on.
Niisiis olen viimastel päevadel mõttes kaardistanud, mis see pereelu-tasakaal on ja millest see koosneb.
Kõigepealt Luukas-laps. Tema õhustikku pean ma lugema. Mulle tundub, et tema puhul on eelkõige vaja tähelepanelikkust. Rohkem ja rohkem.
Sest ma ütlen ausalt. Vahel ma söön midagi mõnuga ja siis silmanurgast panen tähele, et lapsel neelud käivad. Täiesti masendav.
Vahel annan talle lusikaga putru, ta keeldub kategooriliselt. Aga siis kuidagi juhuslikult selgub, et peoga suhu toppides jätkub isu veel kauaks.
Ma mõtlen, et viuh, et pudrutaldrikut ta eest ära ei korisanud. Samas kui mõni teine päev olen küll võtnud, et ahah, kõht täis, jah.
Vahel annan talle vett ja ta joob seda, nagu palverändur kõrbes. Siis mõtlen, et äkki oleks pidanud natsa varem pakkuma.
Ükskord Prismas andsin talle selle õuna, mida lapsed sealt tasuta võtta võivad. Mõtlesin, et pigem mängimiseks, aga ta käsitles seda nagu aaret. Nagu ma poleks mitte kunagi talle õuna andnud, samas kui õun on see üksainumas asi, mida ta elult tahtis.
Sellistel hetkedel on tunne, et vist peaks natuke paremini oma last lugeda oskama. Pean uurima, mis tunne tal parasjagu on ja selle tundega dialoogi astuma ja mitte oma teemadega temast üle rullima nagu amokki jooksev lumeinime.
Ühesõnaga, pere-elu esimene element on Luuka lugemine. Vahel tuleb mul see juba päris hästi välja.
Siis meil on Miki. Ta on muidugi kass ja hoolitseb oma vajaduste eest ise.
Tema vajaduste top 3 on magamine, söömine, tähelepanu.
Kui Luukas majja tuli, hakkas Sho süstemaatiliselt kassi-harjamisega tegelema. Et kass ei vihastaks. Aga minu fookus läks ikka lapsele ja seepärast paar esimest kuud leidis kass väljundi oma mänguhimule nii, et kui ma last imetasin, jäi Miki mind pikalt jõllitama, nagu saaki. Mitte minu sõrmi, mitte minu varbaid - mind. Jõllitas nii, et mul hakkas hirmus ja siis üks hetk tegi mu suunas sööstu. Sööst kunagi ei kulmineerunud rünnakuga, aga see oli selline proovikas.
Umbes, nagu ta ütleks: ma praegu timmin alles tehnikat, aga öösel, kui sa magad, tuleb sihuke veresaun...
Kui me siia korterisse kolisime, siis kass algul tunnistas oma uut vetsu, aga üks hetk leidis, et võiks igale poole mujale ka häda teha. Küll me siis mõtlesime, kas vetsu paik on vale, liiv on vale, puhastame vähe... Või kass lihtsalt on meil selline.
Aga suvel, kui ta terve kuu mu ema juures komandeeringus oli, tegi ta kõik oma hädad vetsu. Mitte mingit vääriti-mõistmist.
Tuli koju tagasi ja kuigi puhastasime ta vetsu nüüd iga häda järel ja Sho harjas teda nüüd mitu korda päevas, algas jälle mööda-sittumine.
Sho guugeldamise tulemusena tundus, et viimane võimalus, mida proovida, on kassiga igapäevaselt mängida.
Tõepoolest olime mängimise ära unustanud. Kass nagu ei kutsunud mängule ka enam.
Mängisime õhtul ja nüüd, kui ei mängi, siis kass tuleb varbast näksama ja mängu nõudma. Mängime - ja kõik hädad lähevad jälle kassivetsu.
Aga ühel õhtul, kui kass tahtis mängida, aga me ei reageerinud. Järgmisel hommikul oli junn vetsu kõrval maas. Nüüd ta on jälle vetsust mööda hakanud laskma. No ma ei tea. Aga ega muud üle jää, kui aimata kõiki tema vajadusi ja reageerida viivitamata.
Niisiis, kass hoolitseb oma vajaduste eest küll ise, jaaaaaa, aga tuppa sittudes. Usun, et tema põhivajadus on, et me saadaks kiljuva tite tema kuningriigist välja.
Siis peab veel Shoga ka arvestama, täitsa lõpp. Oleme järjest parem tiim kasside ja tittedega tegelema. Selle üle rõõmustan. Aga järgmine level on päeva jooksul aeg-ajalt üksteisele ka otsa vaadata. Ma rääkisin Shole, et katsun koduse tasakaalu meistriks saada ja nimekirjas on tema ka. Ta naeris, et haha, kõige viimane, eks.
Üldse polnud naljakas, aga... no ta on nimekirjas.
Sellest saan ma hästi aru, et pere on kahe inimese töö. Kui ühel väsimusest-vihast-tülpimusest-ärritusest silme eest mustaks läheb, saab teine söösta lapsi ja loomi päästma. Et siis esimene saaks ennast päästa.
Aga kõik need abstraktsed lapse-lugemised ja kassi-aimamised tähendavad praktikas tuhandet väikest tegevust, mida peab tegema tulgu või tuld ja tõrva. See ongi mu jaoks uus. See "tuld ja tõrva" osa.
Ühesõnaga need va peresuhted.
Siis on muutmiseks veel toitumis- ja eelarve-harjumused.
Peab. Hakkama. Ette. Planeerima.
No lihtsalt peab.
Võtsin julguse kokku ja vaatasin, mis on meie viimase nelja nädala kulutused toidupoes (mitte restos, ainult marketites) ja pidin ära minestama. Üle 700 euro. Loodan väga, et olen lihtsalt unustanud, et me Prismast mingi mööblieseme soetasime.
Mitte-ette-planeerimine on üks mu peamine argi-viga. Seda tuleb muuta või muidu. Muidu sööd 700 euro eest ja ei tunne, et oleks isegi hästi söönud.
Eile oli aga verstapost. Võtsin kokaraamatu ette. S. laenutas mulle ühe hästi ilusa. Võtsin ette, tegin ahjurooga ja kutsusin S. õhtust sööma.
Mulle tundus, et nüüd võiks teha nii. Et mitte ei varu lauale snäkke, kui külalised tulevad, vaid teed õhtusöögi. Mitte liiga uhke, aga mitte ka argise.
Kohalikus poes polnud koriandrit, aga Sho oli valmis töölt tulles tooma.
Luukas oli maganud teist päevaund ainult 15 minutit, mis tähendas, et ta kiljus ja vääksus ja suure osa ajast keeldus minust lahti laskmast.
Toidu saime valmis, ootasime Shod viimase olulise komponendiga. Ta tuli aga peterselliga.
Prismas oli petersell koriandri riiulis ja Shol läks sassi.
Sihuke puänt õhtule, nagu S. ütles.
Aga longates sai see valss siiski lõpuni tantsitud ja oluline on, et sain oma esimese õhtusöögi-õhtu kirja. Otsustasime, et järgmine kord tõstame juba taset ja paneme lauale ka kenad salvrätikud.
Aga kogu see tasakaalu-püüdlus ja pidev sebimine on tekitanud järjekordse vaakumi siin blogis. Vabandan seepärast. Näiteks tänane jutt oli suures osas mul juba laupäeval kirjas. Mõtlesin, et parandan kirjavead natuke hiljem. Iga päev mõtlesin sellele ja tahtsin järjest juurde lisada. Nüüd on nädal möödas.
PS. Varsti-varsti tuleb välja uus podcast. Mul on plaanis iga kuu ühe avaldada.
PPS. Alustan esmaspäevast uue jaapani keele algajate kursusega. Kellel huvi täpsema info vastu, võtke julgelt ühendust.
Olen siin mõtisklenud nii ja teisiti ja jõudnud järeldusele, et ma kas muudan oma harjumusi või elan samamoodi edasi, aga sellisel juhul maksan selle eest hinge(rahu)hinda.
Oma harjumusi pole ma suutnud suuremal määral muuta viimased paarkümmend aastat, aga ma olen motiveeritum kui eal varem.
Sest hingerahuhind poob. Pagana kapitalist, eks ole, küsib silma pilgutamata nii palju, kui kauba turuväärtus on.
Niisiis olen viimastel päevadel mõttes kaardistanud, mis see pereelu-tasakaal on ja millest see koosneb.
Kõigepealt Luukas-laps. Tema õhustikku pean ma lugema. Mulle tundub, et tema puhul on eelkõige vaja tähelepanelikkust. Rohkem ja rohkem.
Sest ma ütlen ausalt. Vahel ma söön midagi mõnuga ja siis silmanurgast panen tähele, et lapsel neelud käivad. Täiesti masendav.
Vahel annan talle lusikaga putru, ta keeldub kategooriliselt. Aga siis kuidagi juhuslikult selgub, et peoga suhu toppides jätkub isu veel kauaks.
Ma mõtlen, et viuh, et pudrutaldrikut ta eest ära ei korisanud. Samas kui mõni teine päev olen küll võtnud, et ahah, kõht täis, jah.
Vahel annan talle vett ja ta joob seda, nagu palverändur kõrbes. Siis mõtlen, et äkki oleks pidanud natsa varem pakkuma.
Ükskord Prismas andsin talle selle õuna, mida lapsed sealt tasuta võtta võivad. Mõtlesin, et pigem mängimiseks, aga ta käsitles seda nagu aaret. Nagu ma poleks mitte kunagi talle õuna andnud, samas kui õun on see üksainumas asi, mida ta elult tahtis.
Sellistel hetkedel on tunne, et vist peaks natuke paremini oma last lugeda oskama. Pean uurima, mis tunne tal parasjagu on ja selle tundega dialoogi astuma ja mitte oma teemadega temast üle rullima nagu amokki jooksev lumeinime.
Ühesõnaga, pere-elu esimene element on Luuka lugemine. Vahel tuleb mul see juba päris hästi välja.
Siis meil on Miki. Ta on muidugi kass ja hoolitseb oma vajaduste eest ise.
Tema vajaduste top 3 on magamine, söömine, tähelepanu.
Kui Luukas majja tuli, hakkas Sho süstemaatiliselt kassi-harjamisega tegelema. Et kass ei vihastaks. Aga minu fookus läks ikka lapsele ja seepärast paar esimest kuud leidis kass väljundi oma mänguhimule nii, et kui ma last imetasin, jäi Miki mind pikalt jõllitama, nagu saaki. Mitte minu sõrmi, mitte minu varbaid - mind. Jõllitas nii, et mul hakkas hirmus ja siis üks hetk tegi mu suunas sööstu. Sööst kunagi ei kulmineerunud rünnakuga, aga see oli selline proovikas.
Umbes, nagu ta ütleks: ma praegu timmin alles tehnikat, aga öösel, kui sa magad, tuleb sihuke veresaun...
Kui me siia korterisse kolisime, siis kass algul tunnistas oma uut vetsu, aga üks hetk leidis, et võiks igale poole mujale ka häda teha. Küll me siis mõtlesime, kas vetsu paik on vale, liiv on vale, puhastame vähe... Või kass lihtsalt on meil selline.
Aga suvel, kui ta terve kuu mu ema juures komandeeringus oli, tegi ta kõik oma hädad vetsu. Mitte mingit vääriti-mõistmist.
Tuli koju tagasi ja kuigi puhastasime ta vetsu nüüd iga häda järel ja Sho harjas teda nüüd mitu korda päevas, algas jälle mööda-sittumine.
Sho guugeldamise tulemusena tundus, et viimane võimalus, mida proovida, on kassiga igapäevaselt mängida.
Tõepoolest olime mängimise ära unustanud. Kass nagu ei kutsunud mängule ka enam.
Mängisime õhtul ja nüüd, kui ei mängi, siis kass tuleb varbast näksama ja mängu nõudma. Mängime - ja kõik hädad lähevad jälle kassivetsu.
Aga ühel õhtul, kui kass tahtis mängida, aga me ei reageerinud. Järgmisel hommikul oli junn vetsu kõrval maas. Nüüd ta on jälle vetsust mööda hakanud laskma. No ma ei tea. Aga ega muud üle jää, kui aimata kõiki tema vajadusi ja reageerida viivitamata.
Niisiis, kass hoolitseb oma vajaduste eest küll ise, jaaaaaa, aga tuppa sittudes. Usun, et tema põhivajadus on, et me saadaks kiljuva tite tema kuningriigist välja.
Siis peab veel Shoga ka arvestama, täitsa lõpp. Oleme järjest parem tiim kasside ja tittedega tegelema. Selle üle rõõmustan. Aga järgmine level on päeva jooksul aeg-ajalt üksteisele ka otsa vaadata. Ma rääkisin Shole, et katsun koduse tasakaalu meistriks saada ja nimekirjas on tema ka. Ta naeris, et haha, kõige viimane, eks.
Üldse polnud naljakas, aga... no ta on nimekirjas.
Sellest saan ma hästi aru, et pere on kahe inimese töö. Kui ühel väsimusest-vihast-tülpimusest-ärritusest silme eest mustaks läheb, saab teine söösta lapsi ja loomi päästma. Et siis esimene saaks ennast päästa.
Aga kõik need abstraktsed lapse-lugemised ja kassi-aimamised tähendavad praktikas tuhandet väikest tegevust, mida peab tegema tulgu või tuld ja tõrva. See ongi mu jaoks uus. See "tuld ja tõrva" osa.
Ühesõnaga need va peresuhted.
Siis on muutmiseks veel toitumis- ja eelarve-harjumused.
Peab. Hakkama. Ette. Planeerima.
No lihtsalt peab.
Võtsin julguse kokku ja vaatasin, mis on meie viimase nelja nädala kulutused toidupoes (mitte restos, ainult marketites) ja pidin ära minestama. Üle 700 euro. Loodan väga, et olen lihtsalt unustanud, et me Prismast mingi mööblieseme soetasime.
Mitte-ette-planeerimine on üks mu peamine argi-viga. Seda tuleb muuta või muidu. Muidu sööd 700 euro eest ja ei tunne, et oleks isegi hästi söönud.
Eile oli aga verstapost. Võtsin kokaraamatu ette. S. laenutas mulle ühe hästi ilusa. Võtsin ette, tegin ahjurooga ja kutsusin S. õhtust sööma.
Mulle tundus, et nüüd võiks teha nii. Et mitte ei varu lauale snäkke, kui külalised tulevad, vaid teed õhtusöögi. Mitte liiga uhke, aga mitte ka argise.
Kohalikus poes polnud koriandrit, aga Sho oli valmis töölt tulles tooma.
Luukas oli maganud teist päevaund ainult 15 minutit, mis tähendas, et ta kiljus ja vääksus ja suure osa ajast keeldus minust lahti laskmast.
Toidu saime valmis, ootasime Shod viimase olulise komponendiga. Ta tuli aga peterselliga.
Prismas oli petersell koriandri riiulis ja Shol läks sassi.
Sihuke puänt õhtule, nagu S. ütles.
Aga longates sai see valss siiski lõpuni tantsitud ja oluline on, et sain oma esimese õhtusöögi-õhtu kirja. Otsustasime, et järgmine kord tõstame juba taset ja paneme lauale ka kenad salvrätikud.
Aga kogu see tasakaalu-püüdlus ja pidev sebimine on tekitanud järjekordse vaakumi siin blogis. Vabandan seepärast. Näiteks tänane jutt oli suures osas mul juba laupäeval kirjas. Mõtlesin, et parandan kirjavead natuke hiljem. Iga päev mõtlesin sellele ja tahtsin järjest juurde lisada. Nüüd on nädal möödas.
PS. Varsti-varsti tuleb välja uus podcast. Mul on plaanis iga kuu ühe avaldada.
PPS. Alustan esmaspäevast uue jaapani keele algajate kursusega. Kellel huvi täpsema info vastu, võtke julgelt ühendust.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar