31.12.18

mis ma sel aastal õppisin

Viimane hetk teha kokkuvõtteid! Kuigi homme on tänasele ikka homme, tahan siiski hetke sisse ja välja hingata enne uut aastanumbrit. 
Mul pole kunagi elus sellist aastat olnud. Isegi sarnast mitte. See on kindel. 

K. ja S. käisid meil pannkooke söömas. Vaatasime 2018le tagasi ja neile ütlesin ka umbes nii: 
isegi, kui sul on titt, ei pea sa tingimata inimesena muutuma. Aga võiks... 

(Muide, nupukam lugeja on kindlasti ridade vahelt välja lugenud, et iga kord, kui ütlen sõna "titt", mõtlen tegelikult "eestlaseks jään" ja "valguse võit". 
Mitte nagu mingi brüsseli marionett, kes sexib ja saab beibi. Ma ikka ugrimugri, k*pp ja t*tt.)

Aga muutumise juurde tagasi tulles. Ma pole see, kelle prioriteedid olid nii õudsemalt valed ja kes alles lapse sündides sai aru, mis tegelikult loeb. 
Pähh, ma teadsin koguaeg, mis tegelikult loeb. Hoolimine, tugi, usaldus, vendlus, armastus.

Muutus seisneb pigem selles, kuidas endaga toime tulla. Kui on laps, ei saa emotsionaalselt ise piiri peal kõndida. Tähendab, saab küll. Aga see on, minu jaoks vähemalt, liiga ränk katsumus. Varem võis endale sisemist kaost lubada. Raske oli, aga hakkama sai.  Kuid kui oma kaosele lisandub laps-kaos, läheb kõik. 
Seepärast olen pidanud sisemise kaosega tegelema põhjalikult. Ei ole saanud asja edasi lükata. 
Tähendab, jälle, olen saanud küll, aga riske kaaludes leidnud, et see oleks hullumaja teekond.

Just kohalolek on selle aasta märksõna. 
Ma võin ju suruda, et ma tahan teha asja x ja tahan-tahan-tahan, aga kui laps vajab-vajab-vajab, et ma midagi muud teeks, siis nii on.
Parim on olla kohal ja mitte tahta olla mujal. Vaadata, kuidas ta rõngaid pulga otsa ajab või mida iganes ta teeb. 

Nii ongi mu aasta olnud kõige zenim üldse. Sekka näpuotsaga teist äärmust, "mida-sa-tahad"-röögatusi.  

Röögatustest. Helsingi lennukis üks laps kõva häälega jonnis. Ta tahtis oma ema kõrval istuda, aga vend sai. Ja see oli ebaaus ja siis ta sai ema kõrvale, aga vend sai tädi mobiiliga mängida ja ka see oli ebaaus. 
Nad olid otse meie ees, nii et kuulsin, kuidas ema sisistas poisile: "Ausõna, ma võiks sulle praegu kallale tulla". 

Oleks see paar aastat tagasi juhtunud, oleksin spetsiaalselt blogisse kirjutama tulnud, kui hirmsat ema ma nägin. Nüüd kirjutan spetsiaalselt blogisse, et ma sain selle ema tundest nii hästi aru. 

L. on nii pisike, et mingeid päris lollusi veel ei tee, aga... 

Nagu suitsualarm. Alarm läheb tööle, eks. Meeletu kõrvu lukustav närve näriv piiksumine. 
Tuleb ainult rahu säilitada ja alarm välja lülitada. 
Vajutad nuppu.
Aga see pole õige nupp. Kõrvulukustav pinin jätkub. Otsid teisi nuppe, mis võiks toimida. Säilita rahu. Ükski nupp ei paista funkavat. Iiiiuuuuiiiiuuiiiuuu! 
MIDA SA TAHAD?! 
... küsin suitsualarmilt. 
Kui olen nõrk ja oma sisemise kaosega pole ka tegeleda osanud. 
Tekib tunne, et täitsa võiks kellelegi kallale minna. Mitte tingimata oma lapsele. Ükskõik kellele. Aga kui laps juhtub liiga lähedal olema, siis... No siis juhtuvadki kõik need asjad, millest inimesed hiljem pead vangutades räägivad. "Ütle, milline ema seda teeb." 

Oot, ma pidin ju oma zen-elust rääkima. 

"Suitsualarmi" lülitab tavaliselt välja see, kui oma mõtetega jälle olevikku, hetke jõuan. Rääkimata sellest, et ei tee midagi muud - isegi ei taha teha midagi muud. Siis on kõik järsku hästi, sest me kas tantsime mööda tuba või lebame voodil või ehitame torni. 

Aasta avastus: jalutamine. 
L. magab õues hästi ja mul on aega vaimu puhata. Kõndides küll. Kuna ülesanne on üks - last magatada (jah, selline peaks olema sõna õige kasutusviis), siis kõik ülejäänu on vaba. 
Lugematu hulk hommikuid astusin uksest välja teadmata, kuhu suundun. Päeva jooksul kujunesid plaanid. Tihtipeale toimus spontaanseid kohtumisi sõpradega. 
Mitu korda leidsin end ristmikul seismas ja mõtlemas, millises suunas liikuda võiks. Sest kõik suunad sobivad. 
Mulle tohutult meeldib selline vabadus. 

Usun, et jalutamiskomme on aidanud ka igasuguse kaamosväsimuse vastu. 

Sellised lood. 

Oot, ma pidin kogu aasta kokku võtma. Aga kirjutasin suuremas osas jonnivast lapsest lennukis. 
Ma ei tea, kas jutust nüüd ikka jäi läbi kumama see tohutu rõõmu ja rahulolu tunne, mis mu aastat kandnud on. 
Igal juhul nii see on olnud. 
Ma pole ka Shod näinud kunagi nii laialt naeratamas kui nüüd igapäevaselt. 
Ma ise samamoodi. Kortsud tulevad, pagan. 

Ah ja siis veel üks fundamentaalne muutus. Varem ma arvasin, et kui Sho ära sureb, siis ma tapan end ära. Aga nüüd nagu ei saa enam. 

U-a-lubadus ka: teen üht asja korraga. See on nüüd keerulisem kui eal varem, aga selgeks tuleb saada niikuinii.

Ma olen muidu juba pool üheksa siruli, nii et nüüd isegi hilja üleval. Nüüd juba üle üheteistkümne. Äkki peaks keskööni ära kannatama. 

Ja aitäh eelmise korra küsimuste eest! Mul juba vastustega postitus suures osas kirja pandud. Aga küsimusi võib veel esitada. Uuel aastal riputan vastused üles.  


5 kommentaari:

  1. See on naljakas jah, kuidas perspektiiv muutub (mis kohutav ema vs kaastundlik pilk emale), siin see ka naljakalt https://youtu.be/BJlV49RDlLE.

    Küsimus ka - mis veel on lapse saamisega seoses muutunud? Nii sisemaailmas kui ka kasvõi igapäevaseid praktilisi asju.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jaa, mulle tuleb Louis CK jutt aeg-ajalt meelde ja iga kord tundub järjest vähem nali ja rohkem aus reaalsus :D See mõte, et lastetuna vaatad lapse peale röökivat vanemat ja mõtled "milline kohutav vanem" ja kui endal lapsed, siis "millega see pagana laps hakkama sai, et vaese vanema nii endast välja ajas"...
      Aitäh küsimuse eest!

      Kustuta
  2. "Aga muutumise juurde tagasi tulles. Ma pole see, kelle prioriteedid olid nii õudsemalt valed ja kes alles lapse sündides sai aru, mis tegelikult loeb. "

    Enne Oscari sündi (ja pärast ka) kuulsin inimesi rääkivat, kuidas elu enne lapsi olevat mõttetu olnud ja alles laste sünniga loksus kõik paika. Novot, nüüd on mul siis laps ja ma ei saa endiselt sellest ütlusest aru. Ta meeldib mulle üle mõistuse palju ja ma väga naudin emaks olemist, aga... mu elu ei olnud ka enne last mõttetu! Igal asjal on oma aeg ja koht. Laps oli lihtsalt kõigele eelnevale loomulik jätk, mitte üks ja ainus asi, mis mu elus iial tähtis on olnud.

    Ja samas olen avastanud, et eelneva elu MÕTTEKUS (mõttetuse asemel) on just see, mis aitas lapsega seotud rasked hetked üle elada. Igasugu imetamise jamad, unetud ööd ja nutva tite. Teadmine, et ma olen saanud õppida ja töötada, reisida ja pidutseda, rahulikult aega võtnud, et sobiv kaaslane leida, kellega pere luua. Nii ei tundunud öösiti kell neli röökivat last rahustades, et meelsamini oleks kuskil mujal.

    -

    Ahjaa, mis emaks saades muutunud on - emotsionaalsus. Mind pole kunagi varem ükski kurb ega ilus hetk filmides nutma ajanud (ma olen üleüldse veits külm selliste asjade suhtes). Nüüd, pärast lapse sündi on seda paar korda juhtunud. Nagu mingi eriti hell osa oleks hinge tekkinud. Lastega seotud ebaõiglust ei suuda muidugi absoluutselt enam taluda. See uus film, kus Sandra Bullock (?) oma lastega metsas jookseb ja röögatab "don't hurt my kids" - ma ei vaadanud isegi treilerit lõpuni. Mul hakkab füüsiliselt paha, kogu sisemus tõmbub krampi. Sellist haavatavust enne last ei olnud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Just! Ma olen ka mõelnud, et küll on hea, et meil Shoga 10 aastat on olnud aega üksteisega olla, nii et see aastake-paar maksimaalset titefookust moodustab kogu koosolemise ajast väikese protsendi.
      Raskem oleks olnud, kui ütleme pärast aastat-paari armumist tuleks sihuke majja. Samas võib-olla kannaks siis hoopis värske armumise toel välja...

      Emotsionaalsuse asjus olen ka sama meelt. Ja haavatavuse.

      Kustuta
  3. Jaa, see emotsionaalsuse värk on päris karm. Alates oma lapse sünnist (üle 5 aasta tagasi) ei saa enam vaadata krimifilmide osi, kus ohvriteks lapsed... Iga uudis, kus lastega midagi juhtub, toob pisara silmanurka ja teeb hinge hellaks... Haavatavus just.

    VastaKustuta