05.02.19

mu kiik ja mu laps

Mul oli vahepeal päevi, võib vist isegi öelda, et nädalaid järjest õnnis rahulolutunne. I'le pani täpi me imeline võrktool, mis nüüd laest ripub.
See on nii suur, et ma mahun üleni sisse ja mingil imekombel ei lõppe kõikumine. Ma lihtsalt lesin liikumatult ja kiik õõtsub lõputult. Hakka või igiliikuri võimalikkusesse uskuma. 

Hehe, see tuletab meelde Jean Effeli koomiksraamatut "Aadam õpib maailma tundma." 
Jumal seletab Aadamile: kaks paralleelset sirget ristuvad lõpmatuses. Ma ei saa seda sulle näidata, aga usu mind. 

Meil on nii pisike korter, et siin on ainult üks vaba nurk. Ma hoidsin seda nurka nagu mingit kullatera, sest see peitis endas lõputuid võimalusi.

Korteriplaanil on selle koha peale joonistatud telekas. Aga meil pole telksi. Seepärast kogu see potentsiaal, mis nüüd kiigena realiseerus.

Istusin kiiges paar päeva ja olin veendunud, et järgmisena viskame välja diivani ja paneme asemele veel ühe kiige.
Helistasin lausa Shole tööle, sest diivani välja viskamise küsimus oli nii pakiline.
Esimese asjana küsis Sho: aga kus kass siis oma küüsi teritab?
Hiljem oli tema argument: aga kus me oma riidehunnikuid hoiame? Mõtle realistlikult, Maarja.

Jah, peab veel natuke mõtlema.

Nii, nagu olin kaks päeva veendnunud, et viskan kohe diivani välja, olin kaks päeva täiesti kindel, et sügisest lähen ajakirjandust õppima.
Kuigi ma oma teada olen mitmele sõbrale öelnud, et nad mulle laksu kirja annaks, kui kunagi tulen jutuga, et lähen tagasi ülikooli.
On nad unustanud või mis, aga kelleltki peksa ma ei saanud.
See mõte vaibus ka suht ise.
Aga tore on, kui on jõudu fantaseerida. On olnud aegu, kui seda jõudu sugugi pole.

Siis olen veel tubli raamatulugeja olnud. See polnud isegi uusaasta-lubadus. Lihtsalt detsembri lõpus tuli lugemishoog, mis pole raugenud. Eriti mu igiliikur-kiiges.
Või siis teen Luukaga tiiru, ta jääb magama ja siis pargin ta kohvikuakna taha. Ise lähen sisse lugema.

Luukas on nii terane laps. Ma ei teadnud, et nii väiksed lapsed nii terased on. Samas, kui mõelda, siis kõik teised väikelapsed, keda ma tean, on ka terased. Nii et see on vist minu enda tähelepanematus olnud.

Ta on nüüd aasta ja kaks kuud täis. Lubage, ma natsa patran, mis ta kõik teeb ja ütleb.

Ta on täielik paimeister. Paigeenius, võiks öelda. Ta paid on imepehmed. Kassile teeb argliku pai, sest too võib rünnata. Vahel tuleb teeb mulle spontaanse pai.
Ütleb: paaaai.
Kõik sõnad muunduvad tal kassiks tagasi.
Ta leelotab omaette: pai - paa paisss kaaassss.

"Aitäh" on ta hakanud puhtalt ütlema. Varem oli "aitgnäh". Ta tihti isegi tänab, kui talle midagi anda. Mitte ei kasuta sõna ainult "tahan! anna!" tähenduses.

Tema täielik lemmiksõna on "mais". Sest konservmais on juhtumisi ta lemmiktoit. Räägib: maiis, maaiš - kaaašš - kass.

Sõna "mähe" püüab ta ka hästi jõuliselt öelda, et "h" täht välja tuleks. Tihti tuleb lihtsalt "mää".
Siis mängib ta sõnaga edasi: määsss, maaaiis, kass.

Jaapanikeelseid sõnu on ta Shole järele korranud, aga esimene, mis täitsa külge jäi, on "achiachi", sõnast "atsui" ehk tuline. Vahel ütleb "atsui" ka.
Vahel kõlab see rohkem "agi-agi". Hirmus armas.
Puder kausis, vannivesi ja pliidil podisev pott. Osutab nendele, pilk tõsine ja hääles hoiatav noot, atš-tš.

Kui ta mu telefoni kätte saab, surub ta selle endale vastu laupa ja ütleb "alla-alla", vahel "aia-aia".
Ei tea, miks vastu laupa. Nagu etendaks mingit ühiskonna-satiiri. "Alla-alla-käik on aia-aia-valus."

Ta jäljendab kõike, isegi hingamist.
Ta tuleb koos minuga raamaturiiuli ette, jõllitab seda pingsalt, pea kuklas ja laseb siis kuuldavale sügava ohke. 

Ta oskab öelda kahel viisil "mjäu" ja täna õppis "auh". Üks "mjäu" on õpitud otse kassilt, rohkem "aao".
Eriti tüütu, kui on uneaeg ja ta saab rinda ja siis kass tahab tuppa, nii et teeb ukse taga "mjaaauu" ja siis Luukas, kes tundub juba pool-unes, järsku katkestab söömingu, et öelda "aaaaaoo", ja siis jätkab, kus pooleli jäi.

See on tegelikult päris traagiline, kuidas kass on Luuka jaoks kõige olulisem - esimene sõna ärgates on "kass" ja koju jõudes samuti -, samas kui kass lihtsalt vihkab teda.
Ütleme nii, et enam kass teda ei vihka, vist. Esineb isegi selline asi, mida Sho nimetab giri-shippo ehk "kohustuslik-saba".
Saba, noh, kui kass tuleb sabaga su säärt (Luuka puhul nina) paitama.
"Giri", lugege Wikipediast, "burden of obligation". Ühesõnaga mitte päris siiras.
Njah, nii et kass on natsa leebunud ja Luuka eksistentsiga vist leppinud, aga ei saa öelda, et ta asjade seisuga tegelikult rahul oleks.

Teine "mjäu" on Sholt, kes loeb talle kassiraamatut, mille lõpus kirjas nyaaaaao. Ta ütleb "nyaaaaooo" alati, kui meile kassiraamatu koos vaatamiseks ulatab.

Ah ja siis enne und on lugemiseks raamat, kus loomalapsed teevad oma poegadele pai ja kalli ja mida kõik, enne kui need magama jäävad. Lõpuks teeb inim-ema oma lapsele ka kõik need kallid ja paid.

Öökull teeb kalli ja siis ma kallistan Luukat. Vahepeal ta luges raamatut nii, et keeras lehte ja naaldus vastu mind embuseks, keeras lehte, jälle naaldus, uus leht - jälle leebe embus.

Me unerituaal on, et kõigepealt raamat ja siis piim ja siis uni. Vahepeal arvas ta, et ei saa kunagi piima enne, kui on raamatut lugenud, nii et kui rinda tahtis, läks öökapil ootavat raamatut nõudma.

Ta imiteerib ka kassi kurrrrr-häält, mis ei kõla tema suus sugugi sarnaselt.
Kõiki helisid, mida telefon teeb, imiteerib ka.

Täna ütles ta "Akira".

Ja siis on kõik need sõnad, millest ta aru saab. Just täna seisis aknalaual ja kolistas midagi. Ma küsisin: mis sa kopsid?
Seepeale hakkas pead vastu aknaklaasi kopsima.
Hiljem ütlesin kops-kops, ta kopsis pead vastu mu pead.
Siis seletasin emale telefonis, et Luukas sõna "kops" peale reageerib, mispeale juttu kõrvalt kuulnud Luukas hakkas pead vastu tubast redelit taguma.
Heh, nali. Tegelt vaikselt kopsib.

See treppredel on meil soetatud, et ülemistesse kappidesse ulatuda, aga pikalt on ta teeninud ronimismaniakist lapse huve.
Hüppamine on teine teema. Ma kunagi näitasin talle, kuidas ma hüppan ja see ajas teda pööraselt naerma. Sellest peale on ta ise ka kõvasti harjutanud - mis ajab mind pööraselt naerma. Aga nüüd saab juba jalad pool sentimeetrit maast lahti ka.

Ta mu väike peapõrund tibu-inglike. Ainus jama, et ta on natsa liiga peenike poiss ja see paganama konservmais ei sisalda mingeid kaloreid. Lisaks tuleb mais tervena läbi seedekulgla, nii et sain Luukale mähkme sisu näidates õppetunni anda. Noh, et on input ja output.
Nüüd, kui ma ütlen "kaka", ütleb ta "mais".

Lootuses, et ta rohkem sööb, olen asju vähe üle dramatiseerinud, nii et nüüd, mis iganes lauale pannakse, teeb Luukas suured silmad ja ütleb: mmmmm! Uuuuuuu väuuu!
Mis ei tähenda, et ta tingimata seda nõus sööma on.

Guugeldasin, kuidas liiga peenikest last nuumata ja sain vastuseks, et peab vältima täisteratooteid, sööma makarone, valget riisi, saia...  Maapähklivõi, avokaado, kookospiim...
Kõik risti vastupidi sellele, kuidas mina peaks toituma. Siis teen talle ta rammusa roa, millest ta võtab mõne ampsu ja siis ma ise mugin selle lõpuni, nagu mingi loom.

Nüüd rääkisin küll kõik ära.


UNELM


 Killuke igi-lagase aknalauaga argipäeva ka. Aga ikka maagilisem argielu kui ilma kiigeta.



3 kommentaari:

  1. Sellise peenikese poisi nuumamine ei pruugi õnnestuda. Ma pärast kahekümnendat aastat andsin alla. Pane igaks juhuks vaim valmis selleks, et saad igasugusele meditsiinipersonalile selgitada, kas ja kuidas sa oma last toidad. Meie jaoks oli tipphetk see, kui kuueteistaastasele soovitas kooli metõde pakkuda eakohast toitu. Saatis mulle sellise kirjakese.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Isver! Mis, ta arvas, et toidad 16aastasele beebipüreesid?
      Aga jah, õnneks meil perearst ei muretse, aga eks siis tean, et tulevikus peab end ehk õigustama hakkama.

      Kustuta
    2. Ma ei tea, mida ta arvas, aga poeg igatahes arvas, et oleks ehk eakohane õlu ratsiooni lisada 😀
      Ma ei olnud sellega päris nõus 😀
      Õnneks oli mul ka väga mõistlik perearst ja ei muretsenud

      Kustuta