Nüüd on küll napikas, kohe kesköö käes. Tulin just M'i soolaleivapiknikult, kus rääkisin S'iga X-teemal ja ütlesin, et kui koju lähen, siis täpselt seda blogisse kirjutangi. Nüüd olen siin ja ei suuda meenutada, mis see oli.
Selliseid asju juhtub nüüd minuga regulaarselt. Üks teine päev S küsis, mida sa eile tegid ja mul võttis ikka väga kaua, et välja mõelda.
Meenutasin kõigepealt, et õhtul tulin koju väsinu ja seigelnuna. Aga miks? Miks ometi? Millest ma väsinud olin? Kus seiklesin?
Kusjuures ma teadsin, et tegu polnud mingi tavalise päevaga, et jood kohvi ja siis käid poes ja siis vahetad tite mähkmed ja siis... Ei, see oli peäev, mil tegin asju, mida tavaliselt ei tee.
Lõpuks tuli siis meelde, et jalutasin terve päeva H ja tema Poolast külla tulnud sõpradega Kadrioru pargis. Kokku oli kolm titte ja kohvikus kulus nendele kõigile omajagu energiat.
Huvitavad inimesed, huvitavad vestlused.... Aga päev hiljem juba mäluauk. Kuidas see võimalik on? Nagu ossi pohmell: nii hea pidu oli, et järgmine päev ei mäleta midagi.
Praegu tulin ka just Kadrioru pargist. Panen siia kirja juhuks, kui homme ei mäleta.
Täna käis meil töömees ja tegi mitu tööd ära, küsides selle eest häbitult vähe raha. Kas ma sellest tahtsin rääkida? Ei usu. Ei mäleta.
Igal juhul sai köök sellised rennid. Nüüd on Ikea-maiguline kõik. Kuigi need ämbrid ajavad mul juhtme kokku.
Paistis, et töömehele meeldis Kadhja Bonet, keda K K sünnal meile tutvustas. Ümises kaasa. Ütles, et on uinutav.
Oi, kuidas mulle pinda käib, et ei suuda meenutada, mida ma tegelikult kirjutada tahtsin. Aiman, et homme mäletan veel vähem, aga... Lasen minna. Tuleb lasta minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar