19.04.18

ükspäev

Ma niiiii tahan blogida.
Juba mõnda aega on mul selline nipp, et panen uitmõtted mustandiks kirja ja siis üks hetk, kui tuleb blogimise võimalus ja isu, saan need mõtted kõik kokku traageldada.
Sest kord kuus blogides ununeb ju muidu ära, mis vahepeal toimus.
Aga kuu jooksul koguneb nii seinast-seina asju, et on vaja parajat vaeva näha alguse, keskpaiga ja lõpuga teksti moodustamiseks.
Selline blogimistehniline kommentaar.

Täna teeme nii, et ma alustan iga uut mõtet sõnaga "ükspäev".

Ükspäev oli nii, et ema hoidis Luukast süles ja kui mulle andis, hakkas Luukas nutma.
Ma ütli siis:
Teadsin, et poiss mulle noa selga lööb, aga et juba nii vara! Ussi olen oma rinnal soojendanud!

Ema ütles, kuidas sa võid.

Emale seletasin, et see on mu pahupidi egoism segatud vaid pisukese armukadedusega. Näiteks mulle meeldib, et kass armastab Shod rohkem kui mind. Ma nimelt tahan olla ümbritsetud parimatest inimestest ja kui kassile oleksin mina number üks, jääks Sho ju näruseks number kaheks. Aga mo mees olgu number üks!

Tegelikult olen mõelnud, et tõepoolest, vahel väga näljasena beebi ründab mu rinda täpipealt nagu kobra. Beebi-kobra.

Ükspäev mõistsin, et ilma kofeiinita pole ei kirge, ei armastust...  Jalutasime tookord Shoga ja ma kilkasin ja rõõmustasin, et ta mul kõrval on. Sho ütles: see on see kofeiin.
Tõesti, olin endale üle tüki aja just kofeiiniga kohvi lubanud.

Muidu lürbin siin kofeiinivaba... hirsileotusveega, sest Luuka põsele tekivad piimast täpid. Või kaeraleotusveega või mandlileotusveega... Masendav - sad smiley.

Tunnen kaasa neile, kes on pidanud loobuma kokaiinist, sest isegi kofeiinita on elu hall.
Nüüd olen järjest tihemini päris kohvi jooma hakanud. Süümekad on, aga elu on nii palju parem ka. Oh jah.

Ükspäev selgus, et me naaber on jaapanlane. Mitte lihtsalt samas majas, vaid otse seina taga.

Ükspäev, kui mulle tehti Selveris ostukontroll, sain tunda, mida tähendab süütuse presumptsioon. Poemüüja ulatas mulle šokolaadi enne, kui mu korvi sisu kontrollima hakkas. 
Ütlesin: aga te ei tea ju veel, kas varastasin.
Ta ütles: aga me eeldame, et te ei varastanud ja kui ka midagi leiame, siis eeldame, et te lihtsalt unustasite kauba läbi lüüa.

Aga päris haige on niiviisi olla magusa-sõltlane. Näed suurt vaeva, et teha poetiir ilma midagi magusat soetamata ja siis pistetakse lõpuks ikka šoks pihku. 

Veel hulga šoksi-diilereid avastasin ootamatust paigast - FB tasuta asjade jagamise grupist. Riputasin sinna mingit kraami, mis üle oli ja minutite jooksul leidsin kõigele uued omanikud. Siis hakkasid võõrad mul ukse taga käima ja muudkui tõid asjade vastu šokolaadi. Mõtlesin nagu narkar, et mida ma küll kodus veel ära anda saaks.

Ükspäev õpetasin Luukale joogat - happy baby poosi.

Tegelikult, alles viimasel ajal on tekkinud ruumi mõtlemiseks. Iseasi, kas oskan seda ruumi hästi ära kasutada. 
Vahel ajan suust välja juttu, mida varem üldse lausumisvääriliseks ei pidanud. Teate, kui hakkab selline oma tegevuste või muude asjade vali inventuur pihta, mis vestlusena pole kunagi huvitav. Mis eile tehtud, mida homme peab tegema, mis mööblitükid veel puudu on. Millal kardinad tulevadki. Kas nad on aknale liiga lühikesed või siiski parajalt pikad.

Aga mind meelitatakse libedale teele lahkete siiralt mõjuvate küsimustega.
Nemad: kui vana laps on?
Mina: kolm ja pool kuud. Ei, tegelikult peaegu neli. Jah, kolm kuud ja kolm nädalat ja kaks päeva.

Nüüd arvutan juba näppudel, mitu tundi ja minutit ja kui ta sündis laupäeval, siis mitu nädalat sellest saab... Kusjuures idee on lihtsalt ausalt vestluskaaslase küsimusele vastata. Valetada ju ei taha ja beebi areneb nii kiiresti, et öelda 3,5-kuuse kohta 4-kuune on sama hea kui öelda, et 7-aastane laps on umbes kümnene.

Nemad: kas öösel ikka magada saad?
Mina: nii ja naa. Luukas tahab paari-kolme tunni tagant süüa. Vahel on ka pikemaid uinakuid. Aga näiteks eile oli nii, et...

Ja nii edasi ja nii edasi.
Ma olen võimeline  - ja vägagi huvitatud - pidama põnevamaid vestlusi, aga kui valesid küsimusi esitada, võib minust vabalt ka selline jutukaaslane saada. Lihtsalt hoiatuseks.


Maagiline vannipomm. Lõpuks oli vesi üleni sinine. Sees olid sätendused, mis moodustasid keerised just nagu väikesed galaktikad.

Mo väike šeik.


26.03.18

kõik olemas

Ükspäev H. küsis, kuidas läheb ja ma vastasin otse südamest, et mul on nüüd kõik olemas, ma ei tohiks enam olla sihuke jobu.

Veel aasta tagasi polnud ma kindel, kas üldse saan kunagi elus lapsi ja... ja kodulaenu. Nüüd on Luukas meiega ja esimene päris oma kodu, nagu öeldakse. Ja vanemahüvitis, ou mai gaad.
Huvitav, et ma ei tunne end üldse väikekodanlikuna, aga samas veedan päevi garderoobi parima riiuliasetusviisi üle mediteerides.

Mul on nii kiire, nii kiire... Täna püüdsin süveneda elukindlustuse lepingu detailidesse, aga Luukas kiljus kõva häälega ja pidin hoopis emale filmima, et näed, me mahehäälne titt kiljub vahel nii, et ainult delfiinid mõistavad ja nahkhiired kuulevad.
Nii ongi vaja sõlmida elukindlustusleping, aga samas oleks vaja minna poodi hankima seda S'i sõnul muinasjutulist vannipommi. Ja rinnahoidja peaks ostma. Ma pole 2018. aastal vist kordagi rinnahoidjat kandnud. Aga L. kiljub nõudlikult...

Täna on jälle üks neid esmaspäevi, kus avastan, et päevad on nädala lõpuni ära planeeritud.
Muidugi kiire on ainult tunne, sest no näiteks viimati teisipäeval oli mul "kiire" minna ema-beebi joogasse ja siis oli "kiire" koju tulla, sest massöör pidi tulema... Ei tohi kurta.

Asi on aga selles, et kiirustan aeglaselt. Vahel tundub, et mitte üht tegevust ei saa algusest lõpuni teha. Suure osa ajast ma olen diivanil, beebi süles ja ainult mõtlen, et seda peaks tegema ja seda ja seda ja see võtaks kümme minutit ja see võtaks kakskümmend ainult.... aga siis.
Kui ka füüsiliselt tekib hetk mingi tegevuse läbiviimiseks, pole vaimset jaksu.
Hullematel öödel on 2 tundi und ja 1 tund ärkvel, selline muster. Parematel öödel 3 tundi und ja 45 minutit ärkvel. See teeb päevad uduseks. Kõht on koguaeg tühi. Aina sööks.
Tundub, et ohjad pole minu käes ja ma olen liiga väsinud, et neid enda kätte haarata.

Aga täna praegu just tulin vannist ja enne tegin natsa joogat ja mõtlesin endale taastumisplaani välja.
Plaan sisaldab muu hulgas 1x päevas peegli ees juuste kammimist.

Me saime peegli paar päeva tagasi. Enne polnud meil 2 nädalat üldse peeglit ja 1 nädal oli üks väike, mis igale poole ära kadus. Maagiline kogemus, nagu matkal oleks - möödus päevi ilma peeglisse vaatamata.
Kui kusagile välja läksin, sain peeglit vaadata, aga siis oli tavaliselt juba hilja.
Peeglisse vaatamise harjumus kadus ära. Näiteks ükspäev astusin jooga-paiga uksest välja ja siis mõtlesin: deem, seal oli ju kohe ukse kõrval peegel, ma oleks võinud vaadata!

Nüüd on meil viimaks köök ka valmis! Ahi sai valmis varem kui muu ja, nagu vist eelmine kord mainisin, tegime pidevalt ahjutoite. Sellega seoses olen enda jaoks avastanud kaalika ja peedi. Pean piinlikkusega tunnistama, et neid kaht mu toidulaual varem sisuliselt polnudki. Kaalikas oli unarusse vajunud ja peet tundus mingi kivi, mida peab tunde keetma, et hambad terveks jääks. Ma polnud kursis, et seda võib ka tükeldada ja siis ta käitub nagu iga teine tsiviliseeritud köögivili.

Igatahes üks öö pidin guugeldama "roosa piss". Esimeseks vasteks andis vähk, aga õnneks järgmine oli kohe peet.

Tõepoolest, lapsesaamine mängib ajudega. (Kui soovite, asetage sõna "mängib" kohale mingi muu verb.)
Olen uskumatult hajameelne. Aga, mis kõige hullem, mu hajameelsus tabab mind ootamatult. Kui sa tead ette, et mingid asjad on ajus ligadi-logadi, oskad sellega hakkama saada. Mulle aga tundub, et ma olen täitsa terav pliiats, aga siis õigel hetkel avastan, et mu aju on jätnud salvestamata asju, mida peaks salvestama - näiteks võiks vähemalt natukenegi aimu olla, mis kuupäeva paiku lapsel uus arstiaeg on. Kas või nädalase täpsusega, sest ma ju osalesin kuupäeva paikapanemise vestlusel.  Kaks korda järjest on olnud mul ajus tühi auk selle koha peal, kuhu arsti-info salvestuma pidi. 
Näiteid võiks tuua veel, aga kes neid lugeda viitsib.

Tagatipuks olen meietama hakanud. Piinlik lugu. Samas, Luukaga omavahel räägime ka, "paneme püksid jalga ja hakkame sööma". Neljakuusele ei ütle ju "pane püksid jalga ja hakka sööma".
Või nagu hüpnotisöör: sa paned püksid jalga, sa hakkad sööma...
Mida on üldse neljakuusele mõtet öelda. Sho ütleb tihti lihtsalt lalala.

Igastahes nii see meie-jutt levib, kuhu pole vaja.
Ütlesin K'le, et kasutame muumimähkmeid, mispeale K meid natsa mõnusalt mõnitas.

Lisaks teen kõiki neid opakaid asju, mida beebiga tehakse - naeratan ebaloomulikult laialt, räägin liiga entusiastliku häälega, loobin teda üles, pidevalt musitan põski. L. käitub jälle nagu tõeline beebi - puristan kõhul, siis rõkkab naerda.

Mjah, sellised lood.
Aa, lõpetuseks - ükspäev muutsin Facebookis oma sünnipäeva ära. Pidin tegema eraldi linnukese kasti, kinnitamaks, et olen 112 aastat vana, hihi.
Saime viimaks Jarõna Ilo pildi raamitud ja seina. Kass nautleb.


10.03.18

eluasemed

Kolimispäeval. Mulle nii meeldib see pilt. Ainult et elektrikul on olnud kõver silm...

Nii, S magab, L magab, ma olen vist enam-vähem asjadega järjel ja nagu vist maganud ka... Nii et võib blogida.

Ma pole eal olnud nii heas pidutsemisvormis kui praegu. Nii umbes ülikooli algusaastatel veel sain hommikuni ärkvel olemise teemale pihta, aga edasi olen aastaid ja aastaid olnud nõrguke pidutseja.
Nüüd aga võin ärgata kell kaks öösel ja pidutseda kolmeni, siis tõusta kell neli nagu disko-fööniks ja jätkata pidusemist kuueni ja siis veel natsa lällata poole seitsmest poole kaheksani ja siis alustada tööpäeva kell kaheksa. 
Kusjuures mitte kunagi varem pole ma suutnud mitu päeva järjest pidutseda, aga nüüd hakkas jooksma juba neljas kuu jutti.

Vahel tabab hommikul suurem pohmell, siis tuleb tukastada ka päeval, aga tihti olen üllatavalt adekvaatne... 
Adekvaatne on vale sõna - olen üllatavalt ärkvel. 

Adekvaatsuse osas, ükspäev jaapani keele tunnis kirjutasin tahvlile küsisõna "doko" ja juurde eesti keeles tähenduse "kusu". 
Õpilane M hüüdis seepeale teistele: vaadake, kuidas õpetaja sõna "kus" kirjutab.

Kes jaapani keelega tuttav, see teab, et kasutusel on silp-tähestikud, üksikut s-i ei ole. Valikud on sa, shi, su, se ja so. 
Eesti keeles võib aga viimaste andmete kohaselt ikka s-tähte ilma u-täheta kirjutada...

Üks varasem tund, kui Sho veel ehk teist korda elus Luukaga kahekesi kodus oli, helistasin keset tundi, et kontrollida, kas kõik elus ja terved.
Kui kõne lõpetasin, küsis üks õpilane mult midagi ülesande kohta. Ma pudistasin vastuseks "...beebi..."

Vahepeal oleme asetanud end uuele eluasemele. Laotanud oma elu... eluasemele. Eluase. Täiesti erinev sõnast "elamispind". 

Sain praegu aru, et ma tahan rääkida sajast väikesest mõttest, mis mul viimaste nädalate jooksul on olnud, aga hetkel ei käi jõud sellest üle. Eriti, sest tahan mitut pilti ka näidata. Vanast ja uuest kodust ja muidugi oma kolmest kaaslasest. Seda tuleb teha enne, kui L ärkab ja varsti ta niikuinii ärkab. 

Nii et kiiresti paar pilti vanast eluasemest. 
Elasime seal korteris poolteist aastat ja huvi pärast loetlesin nüüd, mitu selle aja jooksul ehitatud või renoveeritud ehitist mu aknast paistab. Magamistoast  - 11, elutoast veel vähemalt 5.
Pooleteise aasta jooksul ühe inimese koduaknast!

Kodu oli muidugi sellises asupaigas ka, otse bussijaama juures. Ei saanud teile kunagi elutoa aknavaateid näidata, muidu oleks kõik kohe aru saanud, kus ma elan ja siis oleks olnud oi ja ai. 
Nüüd aga ei leia eriti ühtki pilti neist lugematutest päikeseloojangutest, mida aknast suu ammuli vaatasin ja alati väga jagada oleks tahtnud.
 Ühe ikka leidsin.


Aga magamistoast oli selline vaade. Vikerkaar oli küll ajutine, aga ta algas me kõrvaltänavast. Kadrioru park paistab. Tegelikult natuke vasakul on meri ka. Ocean view, hõhõ.


Viimasel ajal magab L mingi viie-veerand kuueni, edasi on õhus petlik lootus, et kui ta ära sööb ja  ma ta mähkmed vahetan, siis magab ta edasi. Umbes-täpselt kell kuus selgub, et see pole sugugi nii ja nüüd on hommik käes. Viimasel ajal olen siis äratanud Sho, kes beebi paariks tunniks üle võtab ja ma saan maaagaadaa. Ei tea, kas seepärast või niisama, aga Sho on Luukale nii meeldima hakanud.


Uue kodu pilte ka. Meil on veel suht kaos - pole kööki, pole kardinaid, lampe, kappe... 
Aga kassile sobib, et meil on põrandaküte....
... ja kõrged laed...
...ja vann.


Tegelikult meil nüüd juba on pool kööki. Pliiti veel pole, aga ahi töötab. Mis tähendab, et teeme palju ahjutoite. Ühtlasi ostsime endale gaasipliidikese ja teeme mõnusaid Jaapani savipajatoite selle peal.




Tüübid
.... jaaa beebi ärkaski. Tsau!