05.02.19

mu kiik ja mu laps

Mul oli vahepeal päevi, võib vist isegi öelda, et nädalaid järjest õnnis rahulolutunne. I'le pani täpi me imeline võrktool, mis nüüd laest ripub.
See on nii suur, et ma mahun üleni sisse ja mingil imekombel ei lõppe kõikumine. Ma lihtsalt lesin liikumatult ja kiik õõtsub lõputult. Hakka või igiliikuri võimalikkusesse uskuma. 

Hehe, see tuletab meelde Jean Effeli koomiksraamatut "Aadam õpib maailma tundma." 
Jumal seletab Aadamile: kaks paralleelset sirget ristuvad lõpmatuses. Ma ei saa seda sulle näidata, aga usu mind. 

Meil on nii pisike korter, et siin on ainult üks vaba nurk. Ma hoidsin seda nurka nagu mingit kullatera, sest see peitis endas lõputuid võimalusi.

Korteriplaanil on selle koha peale joonistatud telekas. Aga meil pole telksi. Seepärast kogu see potentsiaal, mis nüüd kiigena realiseerus.

Istusin kiiges paar päeva ja olin veendunud, et järgmisena viskame välja diivani ja paneme asemele veel ühe kiige.
Helistasin lausa Shole tööle, sest diivani välja viskamise küsimus oli nii pakiline.
Esimese asjana küsis Sho: aga kus kass siis oma küüsi teritab?
Hiljem oli tema argument: aga kus me oma riidehunnikuid hoiame? Mõtle realistlikult, Maarja.

Jah, peab veel natuke mõtlema.

Nii, nagu olin kaks päeva veendnunud, et viskan kohe diivani välja, olin kaks päeva täiesti kindel, et sügisest lähen ajakirjandust õppima.
Kuigi ma oma teada olen mitmele sõbrale öelnud, et nad mulle laksu kirja annaks, kui kunagi tulen jutuga, et lähen tagasi ülikooli.
On nad unustanud või mis, aga kelleltki peksa ma ei saanud.
See mõte vaibus ka suht ise.
Aga tore on, kui on jõudu fantaseerida. On olnud aegu, kui seda jõudu sugugi pole.

Siis olen veel tubli raamatulugeja olnud. See polnud isegi uusaasta-lubadus. Lihtsalt detsembri lõpus tuli lugemishoog, mis pole raugenud. Eriti mu igiliikur-kiiges.
Või siis teen Luukaga tiiru, ta jääb magama ja siis pargin ta kohvikuakna taha. Ise lähen sisse lugema.

Luukas on nii terane laps. Ma ei teadnud, et nii väiksed lapsed nii terased on. Samas, kui mõelda, siis kõik teised väikelapsed, keda ma tean, on ka terased. Nii et see on vist minu enda tähelepanematus olnud.

Ta on nüüd aasta ja kaks kuud täis. Lubage, ma natsa patran, mis ta kõik teeb ja ütleb.

Ta on täielik paimeister. Paigeenius, võiks öelda. Ta paid on imepehmed. Kassile teeb argliku pai, sest too võib rünnata. Vahel tuleb teeb mulle spontaanse pai.
Ütleb: paaaai.
Kõik sõnad muunduvad tal kassiks tagasi.
Ta leelotab omaette: pai - paa paisss kaaassss.

"Aitäh" on ta hakanud puhtalt ütlema. Varem oli "aitgnäh". Ta tihti isegi tänab, kui talle midagi anda. Mitte ei kasuta sõna ainult "tahan! anna!" tähenduses.

Tema täielik lemmiksõna on "mais". Sest konservmais on juhtumisi ta lemmiktoit. Räägib: maiis, maaiš - kaaašš - kass.

Sõna "mähe" püüab ta ka hästi jõuliselt öelda, et "h" täht välja tuleks. Tihti tuleb lihtsalt "mää".
Siis mängib ta sõnaga edasi: määsss, maaaiis, kass.

Jaapanikeelseid sõnu on ta Shole järele korranud, aga esimene, mis täitsa külge jäi, on "achiachi", sõnast "atsui" ehk tuline. Vahel ütleb "atsui" ka.
Vahel kõlab see rohkem "agi-agi". Hirmus armas.
Puder kausis, vannivesi ja pliidil podisev pott. Osutab nendele, pilk tõsine ja hääles hoiatav noot, atš-tš.

Kui ta mu telefoni kätte saab, surub ta selle endale vastu laupa ja ütleb "alla-alla", vahel "aia-aia".
Ei tea, miks vastu laupa. Nagu etendaks mingit ühiskonna-satiiri. "Alla-alla-käik on aia-aia-valus."

Ta jäljendab kõike, isegi hingamist.
Ta tuleb koos minuga raamaturiiuli ette, jõllitab seda pingsalt, pea kuklas ja laseb siis kuuldavale sügava ohke. 

Ta oskab öelda kahel viisil "mjäu" ja täna õppis "auh". Üks "mjäu" on õpitud otse kassilt, rohkem "aao".
Eriti tüütu, kui on uneaeg ja ta saab rinda ja siis kass tahab tuppa, nii et teeb ukse taga "mjaaauu" ja siis Luukas, kes tundub juba pool-unes, järsku katkestab söömingu, et öelda "aaaaaoo", ja siis jätkab, kus pooleli jäi.

See on tegelikult päris traagiline, kuidas kass on Luuka jaoks kõige olulisem - esimene sõna ärgates on "kass" ja koju jõudes samuti -, samas kui kass lihtsalt vihkab teda.
Ütleme nii, et enam kass teda ei vihka, vist. Esineb isegi selline asi, mida Sho nimetab giri-shippo ehk "kohustuslik-saba".
Saba, noh, kui kass tuleb sabaga su säärt (Luuka puhul nina) paitama.
"Giri", lugege Wikipediast, "burden of obligation". Ühesõnaga mitte päris siiras.
Njah, nii et kass on natsa leebunud ja Luuka eksistentsiga vist leppinud, aga ei saa öelda, et ta asjade seisuga tegelikult rahul oleks.

Teine "mjäu" on Sholt, kes loeb talle kassiraamatut, mille lõpus kirjas nyaaaaao. Ta ütleb "nyaaaaooo" alati, kui meile kassiraamatu koos vaatamiseks ulatab.

Ah ja siis enne und on lugemiseks raamat, kus loomalapsed teevad oma poegadele pai ja kalli ja mida kõik, enne kui need magama jäävad. Lõpuks teeb inim-ema oma lapsele ka kõik need kallid ja paid.

Öökull teeb kalli ja siis ma kallistan Luukat. Vahepeal ta luges raamatut nii, et keeras lehte ja naaldus vastu mind embuseks, keeras lehte, jälle naaldus, uus leht - jälle leebe embus.

Me unerituaal on, et kõigepealt raamat ja siis piim ja siis uni. Vahepeal arvas ta, et ei saa kunagi piima enne, kui on raamatut lugenud, nii et kui rinda tahtis, läks öökapil ootavat raamatut nõudma.

Ta imiteerib ka kassi kurrrrr-häält, mis ei kõla tema suus sugugi sarnaselt.
Kõiki helisid, mida telefon teeb, imiteerib ka.

Täna ütles ta "Akira".

Ja siis on kõik need sõnad, millest ta aru saab. Just täna seisis aknalaual ja kolistas midagi. Ma küsisin: mis sa kopsid?
Seepeale hakkas pead vastu aknaklaasi kopsima.
Hiljem ütlesin kops-kops, ta kopsis pead vastu mu pead.
Siis seletasin emale telefonis, et Luukas sõna "kops" peale reageerib, mispeale juttu kõrvalt kuulnud Luukas hakkas pead vastu tubast redelit taguma.
Heh, nali. Tegelt vaikselt kopsib.

See treppredel on meil soetatud, et ülemistesse kappidesse ulatuda, aga pikalt on ta teeninud ronimismaniakist lapse huve.
Hüppamine on teine teema. Ma kunagi näitasin talle, kuidas ma hüppan ja see ajas teda pööraselt naerma. Sellest peale on ta ise ka kõvasti harjutanud - mis ajab mind pööraselt naerma. Aga nüüd saab juba jalad pool sentimeetrit maast lahti ka.

Ta mu väike peapõrund tibu-inglike. Ainus jama, et ta on natsa liiga peenike poiss ja see paganama konservmais ei sisalda mingeid kaloreid. Lisaks tuleb mais tervena läbi seedekulgla, nii et sain Luukale mähkme sisu näidates õppetunni anda. Noh, et on input ja output.
Nüüd, kui ma ütlen "kaka", ütleb ta "mais".

Lootuses, et ta rohkem sööb, olen asju vähe üle dramatiseerinud, nii et nüüd, mis iganes lauale pannakse, teeb Luukas suured silmad ja ütleb: mmmmm! Uuuuuuu väuuu!
Mis ei tähenda, et ta tingimata seda nõus sööma on.

Guugeldasin, kuidas liiga peenikest last nuumata ja sain vastuseks, et peab vältima täisteratooteid, sööma makarone, valget riisi, saia...  Maapähklivõi, avokaado, kookospiim...
Kõik risti vastupidi sellele, kuidas mina peaks toituma. Siis teen talle ta rammusa roa, millest ta võtab mõne ampsu ja siis ma ise mugin selle lõpuni, nagu mingi loom.

Nüüd rääkisin küll kõik ära.


UNELM


 Killuke igi-lagase aknalauaga argipäeva ka. Aga ikka maagilisem argielu kui ilma kiigeta.



09.01.19

vastused lugejate küsimustele

Täielik mölapidamatus, vabandan ette. 15 küsimust, pea ükski pole ei-jah-tüüpi ja nüüd tekst nii pikk, et ma ei jaksa seda kirjavigade parandamiseks isegi üle lugeda. Edu teile siis.
Võite nt jupi kaupa lugeda. Või osa lugemata jätta.

1. Kui sa peaksid valima Jaapani ja Eesti vahel (edasi-tagasi käimise võimalust poleks, oleksid nö. sunnismaine elu lõpuni), siis kumma riigi sa oma elukohaks valiksid? 

Hoobilt Eesti. Põhjuseid on nii palju ja eks edasisest jutust kumab seda ka läbi, aga alustuseks

1: pere ja sõbrad
Olen hüpersotsiaalne ja sõbrad on nii olulised.
Jaapanlastest mul sõpru pea-aegu et ei ole. No kui ma seal elasin, siis oli paar, keda ma parema puudusel sõbraks nimetasin ja mõni kord aastas pika planeerimise peale ka kohtasin. 
Sho sõbrad on küll väga toredad, aga nad on tema omad. 
Ainus, keda igatsen päriselt, on Sho vanemad. 

2: järjekorrad
Viimati just käisime Shinjukus. Rahvamass ajas närvi krussi, aga ajasime oma asja ära. Mõtlesin, et võtaks enne pikka koduteed ülerahvastatud rongis vähemalt enne ühe kohvi. Aga järjekord oli naeruväärne ja jätsin katki.
Siis mõtlesin, et käiks vähemalt vetsus. Aga järjekord oli naeruväärne.

Muidugi loll on ronida sõna otseses mõttes maailma kõige rahvarohkemasse raudteejaama pühapäeval, kui seal on veel eriline mass, ja siis hakata vinguma, et järjekorras peab seisma. 
Aga ma ei suuda. Kuidagi sümboolselt ei suuda. 

3: teiste paganama inimestega paganama arvestamine
Viimati jalutasin ringi, vaatasin, kuidas majad kõik tihedalt üksteise vastas. Nägin ilusat hekki ja mõtlesin, et kui mina selles majas oleks, siis ma kindlasti ei piiraks hekki piisavalt.  Sellega tekitaks naabruskonnas pahameelt -  see välismaalane ei mõtle inimestele ega piira oma hekki. Niikuinii ei oska prügi ka sorteerida. Meie kvartali rutiinsest pargikoristusest ka osa ei võta. Läbi nende maja seina kostub pidevat titekisa.  Need väljamaalased ikka ei mõista, et jaapanlased hindavad vaikust ja puhtust.

Lihtsasti tuleb pähe vähemalt sada viisi, kuidas ma Jaapanis üle ääre loksun. 

2. Kummas ühiskonnas, Jaapani või Eesti omas, sa meelsamini oma poega üles kasvmas näeksid?

Hoobilt Eesti, jälle. 
Lühidalt, ma usun, et Eestis kasvab temast rohkem mõtleja ja vähem mutrike.
Miks?
Ei tea täpselt, aga alustuseks tundub, et tegu mingil määral puhtalt numbrite mänguga.
Oled sa üks miljonist või 127 miljonist. Eestlasele on "ma olen unikaalne ja eriline" emapiimaga sisse joodetud ja olgu see põhjendatud või mitte, selline sisend mõjub inimese mõtetele ja valikutele teisiti.
Idee sellest, et võid elada sellist elu, nagu sulle õige tundub, pole nii võõras kui Jaapanis.

Teine asi, ma ei saaks emana Jaapanis hakkama. Liiga palju reegleid. Peamiselt kirjutamata, aga mõned kindlasti ka kirja pandud.
Tuleb meelde, et keegi rääkis mingist skandaalikesest, kuidas ema sai lasteaiast märkuse, et ta paneb lapse lõunakarbikesse liiga tihti sügavkülmast võetud toitu. Mitte värsket, aga sulatatud brokolit, eks.
Ehk et Jaapan tundub olevat koht, kus instantsid hoiavad silma peal sellel, kuidas sa oma last kasvatad.
Ka ei tea ma, kuidas teiste emmedega sotsialiseeruda ja kuidas oma last käitumisnorme omandama panna ja...

Ah ja koolivormid. Mitte vorm ise, aga see kuidagi sümboliseerib mingid sisemist väärtushinnangut.  Võiks mõelda, et kui välimuse järgi kõik lapsed ühesugused, siis tuleb igaühe sisemine erinevus paremini esile. Aga ei paista nagu tulevat...

Kui koolilapsed avalikus kohas kehvasti käituvad, siis usinad kodanik-politseinikud vaatavad vormi järgi, kust koolist nad pärit ja saadavad sinna kaebuse.
Karmimates erakoolides peavad isegi soengud ühtmoodi olema. Poistel siilikas ja tüdrukutel poisipea.

Teine skandaal uudistes oli, kuidas ühel lapsel olid natuke heledamad juuksed, mitte läikivmustad, nagu teistel. Õpetaja andis käsu juuksed mustaks värvida. Kujutad ette, et su loomulik juuksevärv on tibake heledam kui teistel ja saad sellise käsu.
Et asi uudistesse jõudis, viitab, et Jaapani üldsus sellise naljaga päri ei ole. Aga kuidas kellelgi üldse võiks selline idee pähe tulla...

3. Oled sa uurinud, kui palju erineb väikelapse kasvatamine Eestis ja Jaapanis? Nii imetamise kui lisatoidu saamise mõttes? 

Üks kaup, mida Jaapanis peaaegu et ei leia, on beebide tuubitoidud. Esimene kord Jaapanis leidsin 6kuusele sobiva tuubitoidu ainult ühest ökopoest. Seda oli ainult ühelt välismaiselt tootjalt. 
Pisut rohkem oli toitu klaaspurgis. 
Igasugu toite on poes lastele küll, aga näiteks tuubid olid alates 1. eluaastast. Seekord Jaapanis ostsingi Luukale ja sain aru, miks neid noorematele ei tahaks anda.

Me siin võtame porgandi- või ploomipüree, pistame tuubi ja valmis. 
Nemad võtavad mingi porgandiessentsi ja ploomi-molekuli, umbes (hehe, K. kinkis mulle "Keemia õhtuõpiku", aga sõna "ploomi-molekul" juba vihjab, et ma pole veel midagi õppinud), ja siis mingi tarretiselaadse asja ja siis mingid vitamiinid ja teevad sellest laboris mingi asja, mis ei ole tervisele  otseselt kahjulik ja vitamiinidki sees  - ja pistavad selle tuubi. 
Aga see pole toit. 

Ridade vahelt võiks lugeda, et Jaapani pereema ei lähe lati alt läbi mingi tuubimajandusega, vaid teeb oma beebile korralikku toitu iga kord ja igavesti.

4. Mäletad, Jaapanis olles selgitasid meile sealset arusaamist füüsilisest lähedusest lastega, nt kallistamisest? Kas oli midagi sellist, et umbes 10-aastaseid lapsi enam ei kallistata? 
Mäletan rongis üht ema kahe lapsega, vanem oligi umbes 10+ ja noorem kuskil viiene. Nooremaga ema kudrutas nagu emad ikka, vanem oli seal kõrval nii üksi ja nukker. Emaga nad tülis ei paistnud olevat, lihtsalt vanemat tütart ema ei puudutanud kordagi. 
Ühesõnaga, äkki räägiksid sellest teemast veidi? Võimalik, et mäletan täiesti valesti, aga kui oligi umbes-täpselt nii, siis kuidas teie Shoga sellesse suhtute Akirale mõeldes?

Jaah, füüsiline puudutus on Jaapanis üleüldse haruldane. Kui võtta kas või kummardamise kultuur. Hea viis tervitada ilma teist puudutamata. Alternatiiv käe surumisele, kallistamisele, musitamisele.
Paarikesed käsikäes naljalt ei käi. Avalikke suudlusi pole pea üldse. Need teemad kuuluvad privaatsfääri.
Sho ükspäev ütles, et naljakas, kui ta näeb Eestis keskealist paari käsikäes, siis mõtleb: normaalne.
Kui näeb Jaapanis, mõtleb: armukesed.

Sho ütleb, et tema pärast väikelapseiga pole oma vanemaid kordagi kallistanud.
Ma tegelikult tean, et korra ema kallistas. See oli meie Eesti pulmas, kus kõik õnnitlesid ja kallistasid. Küllap oli see neile mõlemale imelik kohmakas kogemus.

Ei usu, et mitte puudutamise komme lapsi ja vanemaid üksteisele meeletult võõraks teeks. Nii nagu mingi Itaalia laps võib ema tervituseks musitada, aga südames tegelikult eemale hoida.

Aga ma kavatsen igal juhul Akirat musitada ja kallistada just nii kaua, kuni teda veel selleks tarbeks füüsiliselt kinni hoida jaksan. Sho puhul ei tea, kas peale jääb tema "komberuumi" taust või siinne mõju. 

5. Kui vara Jaapanis lasteaeda/kooli minnakse? 

Kooli minnakse 7. eluaastal. Tähendab, saadakse 1. klassi jookul seitsmeseks.  Samas klassis on kõik, kes saavad seitse aasta 2. aprillist järgneva aasta 1. aprillini. Aprill seepärast, et kooliaasta algab Jaapanis aprilliga. 
Lasteaed algab 3aastaselt, süsteem sama. Lasteaed pole kohustuslik. On ka sõim. 

Jaapanikeelses vikipeedias on isegi peatükk "gakurei" ehk kooliiga või õppimisvanus. Seal on kirjeldatud juhust 1945. aastast, kus linnavalitsus arvestas ühe lapse vanust valesti ja selgus, et ta on 14aastaselt lõpetanud põhikooli, samas kui keskkooli saab alles 15aastaselt. Skandaal uudistes. Lõpuks lubati ta hoolimata vanusest keskkooli sisseastumiseksameid tegema. 

6. Kas sa näed ka erinevusi laste iseseisvuses või hakkama saamises seoses eri arusaamadega (kui on erinevad).

Kuna mul Jaapanis lapse kasvatamise otsene kogemus puudub, võin eksida või valesti aru saada, aga mulje on selline, et Jaapanis rõhutakse hariduses ja ühiskonnas koostööle ja grupiidentiteedile. Tundub nagu hea asi, aga välja kukub imelik. 

Jaapani koolis olevat palju rohkem tegevusi, mis ei rõhu mitte indiviidi võidu-kaotuse ihalusele, vaid koostööle. Üksteise ja oma keskkonna eest hoolitsemisele. Näiteks koristavad lapsed ise oma klassiruumi ja ka koolilõuna tõstab toimkond teistele ette ja pärast koristab ära.
Rohkem näiteid ei oska praegu tuua.

Aga sellest kompotist tulevad välja lapsed, kellest suur osa ei julge üldse oma peaga mõelda. Võib-olla salaja mõtlevad ise, aga oma mõtte välja ütlemise kommet ei paista olevat.

Teine äärmus oleks selline ameerikalik haridus, kus lapsi julgustatakse muudkui oma arvamust avaldama, kuigi neil puuduvad veel igasugu teadmised, mille põhjal seda arvamust kujundada võiks. (Kas Ameerikas on nii või on see laest võetud stereotüüp?)

Aga jaapanlased, neist paljud on kuidagi hüperhäbelikud.
Näiteks üks eestlane suhtles ühe Jaapani lapsega siin Eestis lähemalt ja küsis mu käest nõu. Kas ta on autist, küsis.
Ma olin näinud selliseid jaapanlasi küll ja veel, kelle puhul tundub, et midagi tõsist on viga, aga kes paistavad liikuvat süsteemis samu radu, mida "tavainimesed".
Mõtlesin, et kui Eestis nüüd selline laps, siis oi-oi.

Kui temaga kohtusin, selgus, et tegemist täitsa tavalise toreda sotsiaalse lapsega. Jaapani skaalal. Olgugi, et Eesti skaalal kergelt "autistlik".

7. Mille poolest erineb jaapani keelt oskava välismaalase elu Jaapanis kohalike elust? Kas on mingid uksed, mis jäävad suletuks? Või on välismaalastele hoopis mingis mõttes rohkem lubatud?

Mäletan, kui seal elasin, kasutasin vahel tuimalt abitu/ignorantse välismaalase positsiooni ära. Mingid sotsiaalsed normid, näiteks, mida tead, aga võid teha nägu, et ei tea ja siis neid eirates situatsioone enda kasuks pöörata.

Välismaalastele pakutakse üldjuhul "välismaalasetööd". Ettevõtetes välispartneritega või -klientidega suhtlemine. Muidugi ka inglise keele õpetaja roll, ükskõik mis su enda emakeel on. 

See mul Jaapanis juhtme kokku ajaski, et ma tundsin, et pean kas võtma väljamaalase rolli (kehastuma ameeriklase stereotüübiks) ja tegema sellist tööd.
Või siis muunduma täielikult jaapanlaseks ja hakkama ettevõttes seda elu elama. Viimane oleks olnud mu jaoks täiesti ületamatu, sest ma ei suuda olla nii hillitsetud ega täita küsimusi esitamata  rolle või ülesandeid, mis idiootsena mõjuvad.

Kusjuures selle mõistmine on süvenenud just Eestis elades ja jaapanlastega töötades, olles teenuse pakkuja poolel.
Päris mõnus on olla klient Jaapanis. No ikka väga mõnus. Maailma kõige mõnusam. Aga klienditeenindaja... Seepärast ongi mõnus, et klienditeenindaja ohverdab oma elu su heaks. 

Tuleb meelde, kuidas saime kursaõde E.ga kohvikus kokku. Ta on juba kümmekond aastat Jaapanis, aga oli siis Eestis külas. Pärast, kui lifti ootasime, ta ütles: oh, kui hea on vahelduseks mitte mõelda, kelle ülesanne on liftinuppu vajutada.

See jäi mulle nii hästi meelde, sest fraas kuidagi avas kogu selle raskuse, mida ma ka tunnen. 
See osa sinu ajust, mis pidevalt analüüsib, kes peab kellele enne või madalamalt kummardama, kes istub taksos kus, kes kõnetab keda kuidas... See on väsitav.

Aga jah, keelt ja kultuuri tundva välismaalase ja kohaliku elu erinevus ehk ongi see, et välismaalane saab tegelikult valida, kas mängida reeglite järgi või siiski päris mitte. 

8. Need sinu podcastid. Kuulasin neid Tartust Pärnusse sõites ja tore oli. Kas sinu enda jaoks sealt ka tekkis mingi tõdemus või uus vaatenurk? 

Jaa, eriti Merviga rääkides tuli meelde, et usk võib olla ka üks ilus ja võimas asi.

Ma ise püüan säilitada religioonide osas neutraalse suhtumise, aga kui keegi peaks valele nupule vajutama, siis võiks tulla väga karme väljaütlemisi. Aga nii vale nuppu pole keegi veel vist vajutanud.

Aga usul on ilus pool ka. See ei olnud mulle muidugi uudismõte, aga meeldetuletus.
Kui hakata usku sõnade või loogika kategoorias õigustama, on kaotus kiire tulema.
Aga kogemuse tasandil ilus. 

Vahel tundub küll, et siin jumalata maailmas tuleks siiski elada nii, nagu oleks (õiglane ja hea) jumal olemas. Ai, selle mõtte võtan siiski tagasi. Liiga keeruline, hehe.

9. Kui sa saaksid kaks asja oma elus ära muuta, siis mis need oleksid? 

Hakkan kohe üle mõtlema.
Et kas need asjad on maailma tasandil või minu tasandil ja kui ma neid muudan, kas see toob kaasa mingeid teisi muutusi, mis mulle ei meeldi jne.

Aga kui saaks süüdimatult kaks ainult endaga seotud ja kõrvalnähtudeta muutust välja võluda, siis
1. haaraks töö, mis mulle tõsist rahuldust pakub
2. hakkaks selles valdkonnas äärmiselt kompetentseks

10. Millised kingitused sind rõõmsaks teevad? 

Ma ei pea kingitusi iseenesest oluliseks ja ei pane tähelegi, kui keegi mulle kingituse tegemata jätab.  Seda pidin nüüd sünnipäeva järgselt mitmele inimesele üle kinnitama. Aga ausõna, nii ongi.
Olen ise väga koba kinkija ja et endale andestada, tuleb ka teistele. See on kindlasti üks põhjus. 
Nüüd ma juba nii jõukas ka, et asjad, mida vaja on, saan endale soetatud just sellised kui vaja. 

Teisalt mind rõõmustab kinkimise siiras žest. Tekib hea tunne, kui tädi kingib enda kootud sokid, näiteks.  Või S. enda kujundatud luulekogu. 
Sho tegi sel aastal imehea sünnipäevakingi. Olin just päev varem kohvipoest möödudes mõelnud, et äkki lubaks endale sifooni kohvi tegemiseks ja maagilisel kombel Sho selle mulle kinkisiki. 
Täiesti kümnesse läks. Aga poleks ka miskit, kui ta oleks lilled toonud või kooki teinud lihtsalt. (Tema küll mu sünnat ära unustada ei tohi!)

Ma ise kinkijana hakkan vaikselt sellist suunda võtma, et teen inimesele kingituse siis, kui pähe tuleb, mitte õigel kuupäeval.
Inspiratsiooniks S., kes septembris muga ühendust võttis, et saame kokku, mul on sulle sünnipäevakink. (Mul sünna detsembris.)
Tema muuseas on inimene, kes mulle paar-kolm aastat järjest jaanuari keskel helistas ja palju õnne sünnipäevaks soovis. Mis on nii armas, sest õigel kuupäeval tuleb mitu õnnitlust, aga jaanuaris tuleb ainult temalt.
Emale, kellel sünna septembris, tegin mais kingituse. Nüüd ka üks kingitus sõbrale soolas. Tema sünnat ei jõua kül ära oodata. 

11. Mida see meeste töö-järgne jooma-situatsioon tähendab? 
See on siis viide selle postituse esimesele lõigule. 
Jaapanikeelne sõna on nomikai ehk "joomiskohtumine". Tähistab sõprade või töökaaslastega välja minemist.
Töökaaslased vennastuvad niiviisi. Samuti äripartnerid. Näiteks Sho isa, kes on ühe firma juht, peab jooma alluvate ja nende alluvatega, ja partneritega. Eriti aasta lõpul, kui toimuvad nii-öelda "aasta unustamise kohtumised" ja aasta algul, kui on "uue aasta kohtumised". 
Eks sel õlle või sake taga istumisel on auru välja laskmise funktsioon ka. Ütled välja rohkem kui kainena.
Aga töö kontekstis peab ütlema, et ettepanekust nomikaile minna ei saa eriti ära öelda. See on oluline töö osa ja osa põhjusest, miks jaapani firmatöölise "tööpäev" kestab 12-15 tundi.

Jaapanis elades võtsin seda kui normi, aga nüüd paar nädalat Jaapanis olles hakkasin asja tajuma nagu mingit eraldi vägivalla vormi.

Paljudel on ju perekonnad, lapsed. Mis mõttes te tekitate tema elus olukorra, kus ta näeb oma last ainult nädalavahetusel?!
Sho oli ju korraks komandeeringus, see on täitsa okei. Aga inimesed töötavadki nii aasta läbi...
Aga noh, kindlasti on ka inimesi, kes ei taha oma perekonnaga väga kokku puutuda... Ideaalne töökorraldus neile.

12. Ma olen tähele pannud, et Eestis on päris paljud jaapani mehed leidnud pere ja kodu. Huvitav oleks lugeda Sinu arvamust, miks see nii on.  

Ma ise tunnen end nagu Ida-Euroopa geiša, õppisin keelt ja süvitsi jaapani kultuuri, et olla meeldiv vestluskaaslane oma jaapanlasest mehele, kellele mind postiga saadeti.
Nali naljaks, aga eks eestlased käivad palju välismaal õppimas ja eks kaaslasegi leiavad sealt, kus nad viibivad, mitte kuskilt paljast õhust. Nii et mitmed jaapanlased on siia tulnud ikkagi eesti kaaslasega.

Aga siis on neid jaapanlasi, kes tulevad siia vabaduse ihalusest või vähemalt jäävad, sest ei taha enam vabadusest loobuda. 
Mis vabadusest? 
No näiteks sotsiaalsetest suhetest, hierarhiast, mis ei lase väljendada arvamust, tõusta karjääriredelil (kuigi oled tegus) jne.
Teine asi, et korra juba "süsteemist" välja astununa ei saa naljalt enam tagasi minna ja nii tuleb leppida Eesti eluga. 

Aga viimastel aastatel on Eesti Jaapanis üles haibitud kui utoopiline e-riik. IT ja krüpto-paradiis. Seda oma silmaga kaema tuleb järjest rohkem jaapanlasi. 

13. Kas te mõtlete/plaanite ka mingi aeg Jaapanis elada, et lapsega sealsele perele lähemal olla? Oleks sul seal nt head karjäärivõimalused? 

Vahel küsitakse, kas kavatsete igaveseks Eestisse jääda ja siis ma alati mõtlen surmale ja oma hauaplatsi planeerimisele. Ja vastan: ei tea.

Eelneva Jaapani kriitika ja kirumise taustal imelik, aga.

Kui Eestisse kolisime, otsustasin, et kui Sho teatab, et nüüd ta enam end Eestis hästi ei tunne ja tahab Jaapanisse tagasi, siis tuleb minna. Sest ma ei taha, et ta end kuidagi ohverdama peaks.
Vaikimisi oli küll selline 5-aasta võrdsuse printsiip. Et mina olin seal umbes nii kaua, pidagu tema siin sama pikalt vastu. 2012. aasta suvel siia kolisime, oli vist nii. Nii et see verstapost on möödas.

Lisaks tahaks, jah, et Luukas ei võõrduks sellest poolest, ei perest ega keelest ja kultuurist.
Kui peaksime Jaapanisse kolima, siis minu tingimus on, et midagi peab olema väga teisiti kui viimati oli. Aga kuidas täpselt, sellele veel mõtlen.

Üks oluline punkt: mul peab midagi teha olema.

Head karjäärivõimalust naljalt ei näe, aga eks midagi annab kombineerida. Iseasi, kas see mulle rõõmu ja rahuldust pakuks. (Vt ka küsimus nr 8)


14. Kas teine laps on ka teie tulevikuplaanides?  

Jaa, teine laps plaanis. Projekti tööpealkiri on Akira 2, uus parandatud ja täiendatud trükk.

15. Mis veel on lapse saamisega seoses muutunud? Nii sisemaailmas kui ka kasvõi igapäevaseid praktilisi asju.

Nii praktilistes elus kui sisemaailmas on rohkem hetki kuidagi mõtestatud. Varem oli rohkem molutamist, hehe.
Hetki omaette hindan väga. Algul oli aur vaja välja saada lihtsalt kuidagi tuimalt, kas netis surfates või. Aga viimasel ajal on suund jällegi rohkem mõtestatud tegevuste poole. Et oleks nii-öelda kvaliteetaeg.
(Täna just mõtlesin, et "kvaliteetaja veetmine" on nii haige väljend ja mina seda sõna küll ei kasuta. Näiteks kas on vahet, kas veedan lapsega koos "aega" või "kvaliteetaega". See võiks olla üks ja sama.)

Minu ja Sho suhe pole mingis mõttes üldse teistmoodi, aga samas ikka on, sest igasugune ressurss (aeg, energia, tähelepanu...), mida vabalt varem üksteisele jagus, läheb nüüd suures osas va lapse peale.
Lisaks, kui mõelda esimese poolaasta peale, siis oi-oi, kuidas magamatus ja hormoonid inimest muudavad.
Ma mäletan, kuidas mul mõlkusid meeles mingid suhteõpiku stamptekstid, umbes et mees on kõige tähtsam ja et läheduse säilitamiseks vaadake koos diivanil kaisus filmi.
Mõtlesin tookord lihtsalt: pange põlema kõik suhteõpikud. Ma tahan magada. Lihtsalt. Segamatult. Magada.
Aga see aeg on nüüd õnneks möödas.

Aga üks selline uus ülesanne justkui on.
Laps areneb iga päev nii kiiresti, et mingid mured ja rõõmud, mis olid päevakajalised eile, pole enam sugugi täna ja tänased vajadused on teistsugused kui homsed ja... Vot sellega harjumine võtab aega.
Inimese loomuses on tunda, nagu kõik, mis täna praegu siin on, püsib täpselt sellisena igavesti. Aga lapse saamine on hea võimalus sellest illusioonist väljuda. Kui oskad.


Aitäh küsimuste eest ja kes jaksas lõpuni lugeda, aitäh selle eest ka. Lõpetuseks ütlen, et ma siin avaldasin sügavalt isiklikku suhtumist ja arusaamasid. Eriti just Jaapani eluga seotud juttu ei tasu võtta absoluutse tõena. 


31.12.18

mis ma sel aastal õppisin

Viimane hetk teha kokkuvõtteid! Kuigi homme on tänasele ikka homme, tahan siiski hetke sisse ja välja hingata enne uut aastanumbrit. 
Mul pole kunagi elus sellist aastat olnud. Isegi sarnast mitte. See on kindel. 

K. ja S. käisid meil pannkooke söömas. Vaatasime 2018le tagasi ja neile ütlesin ka umbes nii: 
isegi, kui sul on titt, ei pea sa tingimata inimesena muutuma. Aga võiks... 

(Muide, nupukam lugeja on kindlasti ridade vahelt välja lugenud, et iga kord, kui ütlen sõna "titt", mõtlen tegelikult "eestlaseks jään" ja "valguse võit". 
Mitte nagu mingi brüsseli marionett, kes sexib ja saab beibi. Ma ikka ugrimugri, k*pp ja t*tt.)

Aga muutumise juurde tagasi tulles. Ma pole see, kelle prioriteedid olid nii õudsemalt valed ja kes alles lapse sündides sai aru, mis tegelikult loeb. 
Pähh, ma teadsin koguaeg, mis tegelikult loeb. Hoolimine, tugi, usaldus, vendlus, armastus.

Muutus seisneb pigem selles, kuidas endaga toime tulla. Kui on laps, ei saa emotsionaalselt ise piiri peal kõndida. Tähendab, saab küll. Aga see on, minu jaoks vähemalt, liiga ränk katsumus. Varem võis endale sisemist kaost lubada. Raske oli, aga hakkama sai.  Kuid kui oma kaosele lisandub laps-kaos, läheb kõik. 
Seepärast olen pidanud sisemise kaosega tegelema põhjalikult. Ei ole saanud asja edasi lükata. 
Tähendab, jälle, olen saanud küll, aga riske kaaludes leidnud, et see oleks hullumaja teekond.

Just kohalolek on selle aasta märksõna. 
Ma võin ju suruda, et ma tahan teha asja x ja tahan-tahan-tahan, aga kui laps vajab-vajab-vajab, et ma midagi muud teeks, siis nii on.
Parim on olla kohal ja mitte tahta olla mujal. Vaadata, kuidas ta rõngaid pulga otsa ajab või mida iganes ta teeb. 

Nii ongi mu aasta olnud kõige zenim üldse. Sekka näpuotsaga teist äärmust, "mida-sa-tahad"-röögatusi.  

Röögatustest. Helsingi lennukis üks laps kõva häälega jonnis. Ta tahtis oma ema kõrval istuda, aga vend sai. Ja see oli ebaaus ja siis ta sai ema kõrvale, aga vend sai tädi mobiiliga mängida ja ka see oli ebaaus. 
Nad olid otse meie ees, nii et kuulsin, kuidas ema sisistas poisile: "Ausõna, ma võiks sulle praegu kallale tulla". 

Oleks see paar aastat tagasi juhtunud, oleksin spetsiaalselt blogisse kirjutama tulnud, kui hirmsat ema ma nägin. Nüüd kirjutan spetsiaalselt blogisse, et ma sain selle ema tundest nii hästi aru. 

L. on nii pisike, et mingeid päris lollusi veel ei tee, aga... 

Nagu suitsualarm. Alarm läheb tööle, eks. Meeletu kõrvu lukustav närve näriv piiksumine. 
Tuleb ainult rahu säilitada ja alarm välja lülitada. 
Vajutad nuppu.
Aga see pole õige nupp. Kõrvulukustav pinin jätkub. Otsid teisi nuppe, mis võiks toimida. Säilita rahu. Ükski nupp ei paista funkavat. Iiiiuuuuiiiiuuiiiuuu! 
MIDA SA TAHAD?! 
... küsin suitsualarmilt. 
Kui olen nõrk ja oma sisemise kaosega pole ka tegeleda osanud. 
Tekib tunne, et täitsa võiks kellelegi kallale minna. Mitte tingimata oma lapsele. Ükskõik kellele. Aga kui laps juhtub liiga lähedal olema, siis... No siis juhtuvadki kõik need asjad, millest inimesed hiljem pead vangutades räägivad. "Ütle, milline ema seda teeb." 

Oot, ma pidin ju oma zen-elust rääkima. 

"Suitsualarmi" lülitab tavaliselt välja see, kui oma mõtetega jälle olevikku, hetke jõuan. Rääkimata sellest, et ei tee midagi muud - isegi ei taha teha midagi muud. Siis on kõik järsku hästi, sest me kas tantsime mööda tuba või lebame voodil või ehitame torni. 

Aasta avastus: jalutamine. 
L. magab õues hästi ja mul on aega vaimu puhata. Kõndides küll. Kuna ülesanne on üks - last magatada (jah, selline peaks olema sõna õige kasutusviis), siis kõik ülejäänu on vaba. 
Lugematu hulk hommikuid astusin uksest välja teadmata, kuhu suundun. Päeva jooksul kujunesid plaanid. Tihtipeale toimus spontaanseid kohtumisi sõpradega. 
Mitu korda leidsin end ristmikul seismas ja mõtlemas, millises suunas liikuda võiks. Sest kõik suunad sobivad. 
Mulle tohutult meeldib selline vabadus. 

Usun, et jalutamiskomme on aidanud ka igasuguse kaamosväsimuse vastu. 

Sellised lood. 

Oot, ma pidin kogu aasta kokku võtma. Aga kirjutasin suuremas osas jonnivast lapsest lennukis. 
Ma ei tea, kas jutust nüüd ikka jäi läbi kumama see tohutu rõõmu ja rahulolu tunne, mis mu aastat kandnud on. 
Igal juhul nii see on olnud. 
Ma pole ka Shod näinud kunagi nii laialt naeratamas kui nüüd igapäevaselt. 
Ma ise samamoodi. Kortsud tulevad, pagan. 

Ah ja siis veel üks fundamentaalne muutus. Varem ma arvasin, et kui Sho ära sureb, siis ma tapan end ära. Aga nüüd nagu ei saa enam. 

U-a-lubadus ka: teen üht asja korraga. See on nüüd keerulisem kui eal varem, aga selgeks tuleb saada niikuinii.

Ma olen muidu juba pool üheksa siruli, nii et nüüd isegi hilja üleval. Nüüd juba üle üheteistkümne. Äkki peaks keskööni ära kannatama. 

Ja aitäh eelmise korra küsimuste eest! Mul juba vastustega postitus suures osas kirja pandud. Aga küsimusi võib veel esitada. Uuel aastal riputan vastused üles.