12.12.18

sajandi ema

"Sa tead, et emme armastab sind tingimusteta, aga tingimusel, et sa ei vääksu koguaeg." See on tsitaat päris minult endalt.  Luban kasutada, kui mulle, sajandi emale viitate.

Sajandi ema kategooriasse lähevad ka mu röögatused: "MIDA SA TAHAD!"
Muidugi sean sellega eesmärgiks ajada ta nutma, tema tahet painutada ja iseolemist alla suruda.

Ta võtab 3 sekundit aega mu sõnumi seedimiseks ja siis laseb kuuldele sellise nõudliku kriiske, et mu kõrvadel on päriselt ka valus.
Siis teeb Sho mulle kiire hommikukohvi ja ma jätkan elu malbe emmena.

L. sai vahepeal aastaseks.
Sõnavarasse on lisandunud "õue" ja "baaaaa". Viimane, ülimalt meloodiliselt hääldatuna, tähendab "banaan" või "banana". Võimalik, et "baaaa" on tema esimene jaapanikeelne sõna.
Ta ütleb seda nii ilusti, et ma koguaeg hakkan naerma, ja seda ilusamini ja suurema naeratusega ta seda ütleb.
Nii et meil on sellised rütmikad vestlused:
ütle, emme - emme; ütle, õue - õue. Ütle, banaan. BAAAA!
Tegin sellest video ja kord, kui L. vankris nutuseks kiskus, näitasin seda talle. Ja kui video-Luukas ütles BAA, siis päris Luukas ka ütles BAAA.

Ma muidu talle muidugi ekraani näidata ei taha. Multikaid polnud ka seni näidanud, aga nüüd nägi esimest. South Parki.

Mjaa, igatahes vahepeal selgus, et Sho peab töö asjus Jaapanit külastama ja me pressisime end kaasa. Ainult, et kaks päeva enne lendu jäime mina ja L. kõhuviiruse kätte. Toimus õudne oksendamine. L. sai kiiremini üle, ma olin veel päev enne lendu sooda.

Lennupäeva hommikul tundsin end õnneks hästi. Sõitsime autoga Rakverest, emaga laulsime Luukale ikka kiisulaulu. (Kiisu läks kõdima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas.)

Luukas korraks justkui tegi "auh" ja siis laulsime: kutsu läks kõndima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas. Auh-auh, kiisude seas.

Edasi, lehm läks kõndima, müts oli peas. Naljakas näis ta nii kiisude seas. Muu-muu, kiisude seas. 
Ja see ajas meid emaga nii naerma, et ma läbi pisarate pidin autot juhtima.

Mida teeb lehm kiisude seas? On see just müts, mis ta kiisude seas naljakaks teeb? Mis norm see kiisu on?
Ah see oli naljakas.

Igatahes nüüd oleme Jaapanis. Mitte midagi pole teinud, peale ajavahega harjumise.
Sho käib tööl nagu jaapanlane.
Me veel magame, kui ta läheb ja juba magame, kui ta tuleb.
Täna ma ärkasin korraks üles, kui tema ärkas. Tegin ta käele pai, tema tegi Luuka põsele pai ja läks.
Oumaigaad, kui see oleks alati nii.

Kaks korda nad said hängida. Üks oli, kui ma olin juba keskööst kaheni last magama panna püüdnud ja Sho ka ärkas ja ma saatsin nad mängima.
Teine oli tegelikult täna hommikul, sest Luukas ärkas hetk pärast seda, kui Sho oli hommikust sööma läinud ja nii me temaga ühinesime. Küll Luukas rõõmustas, kui isa süles istuda sai.





Me esimene õhtusöök siin. I-me-li-ne.

Õitsev aaloe.


17.11.18

kaksikvõileib

Ai, ma olen oma lapse fänn.
Vaatan teda ja mõtlen, nagu David, kui ta Minskist tuli ja Phoebe'ile otsa vaatas: Что я здесь вижу... ой!
Jaa, vene keelt õpetavad mulle Friends ja Sergei Babkin.

Paar korda olen kaubamajades lasknud Luukal mööda lagedat ala ringi tatsata, et pärast vankris rahulik istuda oleks.
Ta kõnnib ringi, püüab möödujate naeratusi. Ma vaatan eemalt tõsise, võib-olla isegi kergelt tüdinud ilmega.
Aga tegelikult mõtlen: vaadake kõik, kui armas mu tibulinnuke on.
Ma teaaaan, et tegelt on ta üks harilik inimesi tülitav tibu.  Noh, nagu kõik need teised väikelapsed.
Aga aga aga.

Hommikul läksime kõik basseini. Mõtlesin, et käime vara ära ja siis saab laps lõunaunele, aga vaevalt olime basseini jõudnud, kui vaatasime, kuidas Luuka pilk üha raugemaks muutus. Piisavalt põnev oli, et piiksuma ei hakanud, aga liikumine ja näoilmed olid nagu aegluubis.
Tunni pidasime vastu, siis jätsime Sho üksinda lõbutsema ja tulime tulema. Juba autos jäi ta magama ja nüüd kodus mõnus vaikus.

M. pool toimus ükspäev üks tõeliselt mõnus kogunemine.
Ainult et ta armastab oma spirituaalsetes sõpruskondades tutvustada mind kui ateisti. (Lisab igaks juhuks: "uskuge, ta on mõtlev inimene.")
Tal on pisike korter, nii et bestikad ei saa omaette nurka pugeda ja ainult omavahel suhelda. Külalised moodustavad ühe seltskonna ja see on vahelduseks tore. 
M. mainis siis millalgi, et ma a-tähega sõna ja üks kutt tulistas: aga mis sinuga juhtub pärast surma?
Ma: õnneks mitte midagi.

Ta nagu ei kuulnudki vastust, vaid rääkis edasi, et ta ükskord küsis sama küsimuse hiina kommunistilt ja pani tolle mõtlema.

Hiljem küsiti, kui tihti Jaapanis käin ja kas on põnev. Ütlesin, et pole eriti põnev. 
Sama poiss küsis, kas kultuur mind ei huvitagi. 

Mis on ainult loogiline. Kui sa oled juba sihuke kahemõõtmeline inimene nagu me, ateistid, oleme, siis kultuur meid ei huvitagi. Me ei näe maailmas ilu ega tunne ligimese vastu armastust. Ainus reaalsus on raha, valu ja võimumängud. 

Varsti ta mainis kuidagi kavalas kontekstis, et jaa, ateistid on väga religioossed inimesed.
Ma ei vastanud midagi. Olin nii hirmus uhke enda üle, et ma sellest provokatsioonist kinni ei haaranud ja lasin jutul mujale voolata. 

Olin uhke, eks, aga õhtul, kui pea padjale panin, siis järsku avastasin, kuidas mul ajus keerlevad kõik vastulaused sellele ignorantsele väitele, järjest täiuslikumaks lihvitult. 

"Ateisti ja ateisti ainus ühisosa on tõdemus, et jumalat tõenäoliselt ei ole olemas.  Üks ateist võib olla kommunist, teine anarhist, kolmas humanist, neljas pohhuist. On meil pühakiri? On meil kokkuleputud väärtuste süsteem? On meil moraalikäsud? On meil rituaalid? Ei ole! Isegi mingit "meid" pole. Millest sa räägid!"
Küll on hea, et mul see blogi on. Saan tagantjärele särada: lita, palun. 

Anarhismist rääkides, siis kuulan podcaste ja mõned mõtted on nii põnevad olnud. 
Üks anarhist ütles, et riik peab pidevalt oma vajalikkust rahvale tõestama. Parim viis selleks on sõda.  
Näiteks kui oli 9/11. Rahvas tundis, et riik ei suutnud oma esmast funktsiooni - rahva kaitsmist - teostada ja seetõttu tuli riigil hakata end uuesti tõestama. Järgmine peatus - Iraak.

Ah ja riigi võimust rääkis huvitavalt veel see advokaat, kes ütles, et tema positsioon kriminaale kaitstes on tegelikult olla inimese kilbiks riigi absoluutse võimu ees. Jälle huvitav. Ma olin seni üks neist, kes ahastas, et kuidas need südametud piraajad suudavad vastikuid mõrvareid kaitsta.

Aa ja oot, midagi  selle teemaga tuleb veel meelde... 
Keegi ütles, et kui minna vanglasse ja vaadata, kes seal on, siis seal on ainult vaimuhaiged ja sõltlased. Seda öeldi isegi mitu korda. Ühe korra oli seesama advokaat ehk ja  teine oli vist see mees. Jälle huvitav. Muide, viimane räägib täiega Leonard Coheni häälega.

Liiga palju linke, aga ma ei saa pidama.
Pean ütlema, et kuigi Russell Brand on vahepeal natsa liiga uhhuu-jutuga, siis on ta ikka väga põnevaid vestlusi pidanud. 

Teine täiesti seosestu teema, mis mind kõnetas, oli südamehääle küsimus. (Sellest eelmises postituses ei jaksanud enam rääkida.) Äkki oli see jälle Brandi podcast ja äkki Yuval Noah Harari, kes ütles, et tihti hüütakse: kuula oma südame häält!
Südame hääl oleks nagu kõige puhtam ja ausam sisemine tung, mis kõneleb tõde ja millele tuleb kuuletuda, või muidu tabab seitse aastat õnnetust.
Aga-aga! Tasub natuke urgitseda, miks su südame hääl sulle üht või teist räägib. Sest meil on reklaamid, meil on meedia, meil on poliitika. Kõik see ulatub sügavale me sisse, ulatudes paraku ka südame hääleni. Ja kui seda tähele ei oska panna, oled lihtsalt üks "südame häälega" lammas.

Natuke läheb kokku Tuul Sepa intervjuuga. Üks juhtivaid mõttekäike oli, et inimene võiks olla teadlik oma evolutsioonilistest mõjudest, see teadlikkus võib aidata oma kiiksudega toime tulla või ka neist üle olla. 
Olgu tegu pillava eluviisiga, hirmuga teistsuguste inimeste ees, magusaarmastusega... Kõik see on meile kunagi ellujäämiseks vajalik olnud. Aga kas enam.


Nüüd spirituaalne lugeja mõtleb, et olen ma vast loom. Jumalata, evolutsiooni programmeeritud, oma südame häält ei usalda, vaba tahet ei ole... Lõpuks kõduneb mullas ja mis sellest kasu. 

Sellega seoses, üks inspireerivamaid podcaste, mida juba mõnda aega tagasi kuulasin, oli mükoloogiga.

Ma ikka loll, mõtlesin, et mükoloogid on lihtsalt mingid pilviku-silitajad. (Ja geograafid õpivad maailma jõgede-mägede nimetusi pähe, bioloogid kõik loomad ja ajaloolased kõik aastaarvud.) Aga inteka lõpus mõtlesin, et kuidas saaks hakata seeneaktivistiks.

Liiga palju linke, liiga palju. Ohhh. Lihtsalt ma käin Luuka une ajal jalutustiirudel ja kuulan, et igav ei oleks.
Muide viimase u nädala jooksul tegi L. jälle arenguhüppe. Nimelt, kui ta varem jäi ainult rinnal magama, siis otsustasin, et aitab küll ja nüüd ta enam-vähem jääb ise. Aga see on pikk jä vähkrev protsess.
Aga! Ta tõuseb püsti, ma patsutan madratsit ja tema, nagu kutsikas, viskab vaguralt kõhuli. Püsib 5 sekundit, siis jälle püsti. Patsutan madratsit ja - ma tean, et see on vale! - ütlen "lama!" ja ta jälle vaguralt kõhuli nagu kutsikas. Ja sekundite pärast jälle püsti.
Iva on selles, et ta saab aru, mida ma temast tahan ja on valmis koostööks. Nii äge!
Mündi teine pool - ta oskab teha selgeks ka oma natsa keerukamaid soove. Lükkas näiteks tooli köögikapi äärde ja tõstis käed üles: tõsta mind toolile.

Nii äge! Inimene!
Enne und laulan talle laulu, millest ta täielikult aru saab:
emme on siin, issi on siin, kass on siin, Miki on siin.
Teine salm: emme on siin, issi on siin, Luukas siin, Akira siin. 
Laulan: kass on siin. Siis Luukas mõmiseb: asssssssss

Vaadake, see postitus on nagu sändvitš (ehk kaksikvõileib!) - saiaks titejutud, aga keskel mahlakat maailmavalu.

Vaade kassile vannist. Lihtsalt jõllitas mind. Ei pilgutanud silmagi. Kohe, kui postituse üles panen, kavatsen guugeldada "my cat hates me".


30.10.18

mis on õige (muusika, mõte, lugu...)

Ma ütlen teile, mis on maailmas valesti: inimesed ei võta mitte mingit vastutust oma sõnade eest. Mängleva kergusega. 
Kui tahad karjaga kaasa joosta, siis see on põhiline trikk. Ütle ükskõik mida ja kui pärast aru päritakse, ütle midagi muud. Mida iganes, lase suul käia lihtsalt. 
Usapresident on muidugi selle nähtuse groteskne oranž maskott. Aga see on nagu epideemia. Metsikult nakatunuid.
Nii palju siis maailmavalu rubriigist. 

M. tegi väärika sammu. Tal oli eesti keele tund. Kui ta kohale jõudis, siis osad õpilased ootasid maja ees, nendega suhtles mingi mees, kes kohe plehku pani. Õpilased kõik kivistunud nägudega. Selgus, et kui nad rääkisid mehele, et õpivad eesti keelt, siis mees ütles neile, et ärge õppige, pole mõtet. Meil pole teid vaja, minge oma kodumaale tagasi. 

M. ei jätnud asja sinna paika. Mees oli läinud lähedale raamatukokku ja M. läks talle järele. 
Tervitas, ütles: ma tahtsin näha, mis mees te selline olete. 
Mees paistis sihuke arg ja ehmunud.
M. ütles mehele, et tema õpilastel on kõigil siin töö, nad maksavad makse, et mees raamatukogus tsillida saaks. Vestlesid natsa. Viimane argument mehe poolt oli, et tulevad ja võtavad Eesti naised ära. 
Võib-olla polnud tegu kõige viljakama väitlusega ja suva see, mida mees täpselt arvas.

Immigratsioonipoliitika kohta on erinevatel kodanikel erinevad vaated ja neil on see õigus. 
Kui sul on mingi raudkindel veendumus, milline riik või ühiskond või elu olema peaks, siis mõtle välja, kuidas sa oma eesmärgi saavutad ja siis tegutse, mitte ära tülita tänaval võõraid. 
Ja kui tülitadki, siis hea alguspunkt oleks julgeda fakin seista oma sõnade eest, mitte ära joosta. 

Muuseas mitmed M.'i õpilased fännavad Nublut. M. kirjutas Facebooki, et nad teda kuulavad ja keegi kirjutas kommentaariks, et miks, see on nii labane, pole üldse muusikagi. Nii kahju, et inimesed ei tea, mis on õige muusika. Miks ei võiks regilaulu kuulata, oleks õigem viis eesti kultuuriga tutvuda.

Ma ei kirjuta pea kunagi Facebooki avalikke kommentaare, aga tundsin, et nüüd ei saa vaiki olla. Kirjutasin, et minu lemmik read on 
Sa oled kuum nagu rand 
Nagu Paralepa rand
Nagu Paralepa rand keset juulit

Tegelikult pole asi vist Nublus, vaid selles, et keegi otsustas nii veendunult öelda, mis on ja mis ei ole ilus muusika. 
Umbes et kui pole paaniflööt, harf või Mozart, siis kohe kriibib kõrva. 

(Oot pean vahepeal Luukaga ühe tantsu Öölapse saatel tegema.)

Iva on selles, et muusikat on igasugust. Jätkub nii kõrgele kui madalale laubale, pööblile kui eliidile. 
Ma muidu olen vist suuremalt jaolt kõrge lauba muusika kuulaja, aga millalgi olin pöörane Rihanna Workworkwork-fänn. Ja te muidugi teate mu gängstaräpi-perioodidest.

Ilus-muusikast meeldib mulle praegu meeletult Punch Brothersi "Julep". 
(Oh jah, pean jälle pausi tegema, et Julepit kuulata ja vaadata. See live on üle ootuste võluv.)

Samas on palju lugusid, mis on mu meelest väga ilusad, aga no nii igavad, et ei kannata kuulata. Sellised ära lakutud lood. Ei oska ühtegi näidet hetkel tuua. 

Mu meelest on väärtus, kui oskad ujuda igasugustes vetes, leida ühist keelt erinevate inimestega, nautida kõiksugu loomingut. Ma ei ütle, et iga looming on võluv ja iga inimene veetlev.
Aga kui miski-keski seda on, siis tuleb märgata. Vaja on omaette oskust, et ära tunda võluvad elemendid, leida üles veetlevad nüansid. 

Ise püüdlen ka selles suunas. Muusikas ja elus üldse. 

Kui nüüd mõtlema hakata, siis täitsa imelik lugu: vanasti ma häbenesin, kui mulle midagi "lihtrahvalikku" meeldis. Nüüd on teistpidi. Mul on piinlik rääkida, kui mind miski intellektuaalne või... ma ei tea... targa inimese jutt kõnetab, näiteks. 
Olen vist ka mõjutatud sellest anti-intellektualismi lainest, millest nüüd räägitakse. Tulevad ja hakkavad targutama, eks. Peavad end ei-tea-kelleks.

Paaniflööti ma muidu vabatahtlikult ei kuula. Mitte-nii-sujuvalt lapsekasvatuse teemadele üle minnes, siis tutvusime millalgi siin Montessori mõttemaailmaga, isegi hankisime Luukale montessori-riiuli. Rahvakeeli lihtsalt riiuli. 
Montessori jutt tundub suuremas osas õige ja hea, nii et me siin ka mingil määral mõõdame oma käitumist tema mõõdupuuga. Aga kaks asja...

Esiteks, et lapsel peaks laskma kuulata ilusat ja harmoonilist muusikat, "näiteks harfi". 
Jaaa... aga... Nublul on hea biit.

Teiseks, lood.
Lapsele peaks pakkuma raamatuid, mis räägivad reaalsest maailmast ja realistlikult. 
Sellised, kus "hiiremamma ütleb hiirepojale..." ei sobi, sest tegelt hiiremammad ei räägi oma poegadega inimkeeli.  

Seletatakse seda umbes nii, et lapsele on reaalse maailma asjad veel piisavalt maagilised ja põnevad, pole vaja ekstra maagiat tekitada. 

Ma saan justkui nagu aru, aga... aga ei.
Heh ma ei saaks oma isa muinasjuttegi lapsele ette lugeda. Mis mõttes tüdruk kõnnib laes? Luukas, loe parem Newtoni elulugu. 



Olen seda postitust juba mitu tundi kirjutanud, Luukas on tähelepanu tahtnud (ja süüa ja mida kõike veel need tülikad väikelapsed nõuavad). Vahepeal panin ta magama. Enne und ütles ta selge sõnaga mulle emme. Ja veel emme ja emme.
Ütlesin: aga issi? Issi.
Ütles: kass

Paar päeva tagasi ütles ta aitgnäh, kui talle asju anda, aga nüüd on see sõna juba möödanik. Vaatame, kaua "emme" kestab. 
Kuigi, teate, see sõna kõlas ta huulil nagu muusika. 

Sho on õpetanud talle nüüd sõna Miki. Mu meelest strateegiliselt täiesti kasutu, oleks võinud vähemalt "neko" õpetada. Tal on veel tuhandeid sõnu maailma tähistamiseks vaja, aga nüüd ta teab ühe asja kohta kaht sõna. Selle asemel, et juba teada kaht sõna kahe asja kohta. Hullem veel, ta peab õppima Miki kohta "neko" ka ütlema. See juhtub lähiaajal ja siis ta teab kolme sõna ühe asja kohta. 

Kui seda rada minna,  õpetame juba järgmisena "ema", "okaasan", "mama", "mamma", "mamps", "mutt"... 

Tahtsin veel südame häälest rääkida, aga ei jaksa.
Ütlen hoopis lõppu, et jäin podcastiga ajahätta. Lubasin iga kuu, aga oktoober lõpeb liiga vara. Vestlus tuleb igatahes mu vennakesega, hoidke alt.

Teine asi, riputasin podcasti iTunes podcastidesse üles, nii et näiteks kui teil on iphone, saate Podcasti äpist otsida "maarja podcast" ja peaks tulema.
Kuidas Androidi kasutajad tavaliselt podcaste kuulavad? Kui on mingi hea koht, kust teil mugav kuulata oleks, võiksite märku anda. Kohe riputaks sinna.

Seekord sellised lood. Lõppsõna ei oskagi öelda.

Aa, ei, üks lugu veel. Eile kaotasin rahakoti ära. Tondi jaama kandis. Olin kurb, aga mõtlesin, et inimesed on head ja mu isikuandmed kõik rahakotis, nii et äkki saan ikka tagasi.
Paar tundi hiljem tuli kõne Kristiine keskuse turvamehelt, et rahakott dokumentidega nende käes. Täitsa imeline, inimesed ongi head ka.