ümberkorraldused (maarjablogi.com)

Ükspäev mul viskas üle, et mul on pikad juuksed ja ma lihtsalt lõikasin patsi maha nagu mingi itimees. Panin juuksuriaja ka, aga paar nädalat käisin seda oodates ringi, vasak ja parem külg erineva pikkusega.

Lasin ära lõigatud patsil vähemalt nädalajagu päevi koridorikapil seista. See oli nii rõve, aga noh, ikkagi ise kasvatatud.

Kuni Sho ükspäev küsis, et ehk annab selle patsiga midagi ette võtta, see mõjub nagu ära lõigatud saba.

Mõõtsin üle, 30 cm. Mõõtsin vist seepärast, et oleks tagantjärele põhjus patsi kapil hoidmiseks - noh, et mõõta on ju vaja.

Mõtlesin, et viimane aeg on endale muretseda elu esimene föön ja mingeid juuksetooteid ka. Olen alati selline aus vee ja seebiga pesija olnud. Alles nüüd mõistsin, et õiged tooted lubavad mul pikalt pesematust varjata. Tere, 21. sajand!

Näohoolitsuseks olid ka vahendid ammu otsas. Ausalt öeldes on selle valdkonna eest mu elus viimased aastad hoolitsenud Sho ema.

Ja kui juba, siis peaks tegelema oma kulmudega. Oi, kulmud.

Selliste teemadega on alati hea S.'ile helistada. Ta ütles, et kulmude osas on eksperdiks R., kes just hiljuti olla S.'ile maininud, kuidas pärast aastatepikkust tööd on saavutanud selles valdkonnas taseme. Siis R. saatiski läbi S.'i mulle pika sõnumi, kuidas kulmude eest hoolitseda, juures vajalike toodete loetelu.

Võta ette ükskõik mis teema ja järku saab sellest raketiteadus. Seepärast on mingid asjad, kuhu ma oma nina heaga ei pista. Küüned, näiteks. Ma lihtsalt lõikan need maha, võtab u minut ja kõik.

Kui ükspäev avastan, et päevas pole mitte 24, vaid 34 tundi ja mu ajumaht ja võimekus on järku kolmekordistunud, siis võtan küüned ette. Just nii, ma ei kavatse oma kolmekordistunud võimekust kasutada mitte vähiravimi või alternatiivsete energiaallikate leiutamise peale, vaid maniküürile.

Aga kulmud, jah, nüüd ma joonistan endale kulme ja harjutamise mõttes isegi neil päevil, kui pole otseselt plaanis kellegagi kohtuda. 

Kes oleks võinud arvata.
Luukas on näljane või unine, aga ma ütlen: oota, emme peab kulme joonistama. 

Siis ükspäev sai mul villand sellest, et Google ja Facebook mind ära kasutavad. 

No muidugi ma olen seda alati teadnud, aga nüüd ma kuidagi hoolin rohkem. 

Mingis podcastis öeldi ka, et arvesta, et kui sa ei ole klient, siis järelikult oled sa toode.
Maitaha olla toode!

Kaks korda on imelik olnud.

Üks: kord kirjutasin FB messengeris sõbrale, et redelit oleks vaja. Maagilisel kombel hakkasid mulle end redeli-reklaamid ilmutama. Selline asi ei tohiks olla. Või  tohiks?

Kaks: Ostsin elus esimest korda Pealinna pelmeene, et need oma saledale lapsele sisse sööta.
Selverist ostsin, partnerkaardi lasin ka läbi. Poest väljudes vaatan oma telefoni kirjakasti. Gmailil on ülemisel real, enne kirju, paar reklaamirida. Pealinna pelmeene reklaamib.

Ma pole partnerkaardi kasutamistingimusi lugenud. Võib-olla peaks.

Igal juhul tegin endale uue emaili lõpuga protonmail.com. Mul pole aimugi, kuidas sinna päriselt kolida õnnestub, sest kümmekond aastat kontakte on kõik gmailis.
Browseri vahetasin privaatse vastu, otsingumootori samamoodi. 

Google Maps on nii paganama mugav ja ma ei tea, kuidas oma fotod kõik Google Photos mõnusast vangimajast päästa, aga eks võtan rahulikult.

Aga sellega seoses: kolisin blogi Bloggerist (mis on Google) Wordpressi. Uus aadress on maarjablogi.com. Loodan, et sellest mingit jama ei teki, aga edaspidi kirjutan sinna. Seal kõik vanad postitused ka.

Ja Youtube on ka, isver. Leidsin sellise asja nagu hooktube.com. Keegi rääkis ilusti, kuidas vahel tundub, et su youtube soovituste listi mööda edasi minnes kohtud justkui iseenda rõveda karikatuuriga. Algoritmid söödavad sulle seda, milleks nad sind peavad.

Facebookist ei saa kunagi vist välja, sest kõik saadavad seal sõnumeid. Tuleb olla lihtsalt distsiplineeritud. Uudisportaalidele panin igatahes unfollow, et oleks lihtsam.

Nii vihastasin, et ma nagu mingi treenitud ahv vahin suvalisi BBC või CNNi videoid, mis Facebookis ette jooksevad ja siis vastavalt tunnen meelerahutust või pühapäeviti meeleliigutust.

Pühapäev on see päev, kus uudiseid pole ja siis on videod mingitest loomadest, kes peaaegu hukkuvad, aga siiski mitte või body-positive baleriinidest või pagulas-modellidest või midagi.
Ja ma nagu treenitud manki vahin seda ja tunnen, mida kästakse.

Jaah, ja siis olen ma veel hästi palju asju ära visanud. Mu garderoob on üliväike ja paistab, et võiks olla väiksemgi. KonMari mõju on vist tugev, kuigi hakkasin minimalistlikku teed liikuma juba aasta tagasi, kui siia minikorterisse kolisime.

Ja siis veel liitusin ma lambist ühe hobiklubiga. Mul ei olnud mingeid tuttavaid seal ees  ega midagi. Aga lihtsalt läksin kohale, nagu mingi ekstravert.

Tegelikult ma olengi ekstravert, aga häbelik lihtsalt.

Ühesõnaga, mingi suur sorteerimine ja ümbermõtestamine käib praegu, aga ma ei oska tegelikult asja tuumast rääkida. Veel ei oska, vähemalt. Äkki kunagi jõuan selleni.

Muidu on me elu endiselt idülliline.

Mina loen kiiges keemia õhtuõpikut, seni kuni mu väike alkeemik kassitoitu kraanul-haaval tema joogivette pistab.

Muuseas, see on lausa solvav, millise kergusega kassitoit tema suhu läheb, kui arvestada, kui pirts ta minu valmistatud toidu osas on olnud. Kuigi nüüd, kui tal viimaks hambad kasvasid (ta oli aasta ja 1 kuu hambutu), on ka isu kasvanud.

Ta oskab öelda nüüd ka ahv (ah!), õun (un), lehm (mh!) ja vaal (aa) ja jaapani keeles dekita (taa!) - kui ta millegagi hakkama saab.

Sõbrapäeva järgsel pühapäeval tuli Sho saunast koju tassiga, kus on kirjas "me+you=love". Ma mõtlesin: mesasja, taat on saunas peast soojaks läinud.
Siis mõistsin, et oleks aeg suhet värskendama asuda.

Ja Bobby Mcferrin esineb, aga ma ei tea, mis kivi all ma olen elanud, et avastasin selle alles nüüd, kui piletid läbimüüdud. Masendav. Tõeliselt masendav.
Aga see-eest läheme me aprillis Gruusiasse!