professor

Ma tutvusin lennukis ühe itaallasest professoriga.

Tegelikult ta istus minu lähedale lennujaamas ja me pagas jagas üht tooli.

Ma algul arvasin, et ta on iirlane või mingi muu sealt saare pealt - kui ta ütles, et me võime tooli jagada.

Edasi me ei rääkinud.

Aga minu juurde tuli üks närviline prantsuse üliõpilane, kes palus mul ankeet täita. Kuna nii mina kui prantslane tundsime end jaapani keelt rääkides paremini, siis vahetasime inglise keele varsti välja - ja ma nägin silmanurgast, kuidas professori huvi minu vastu hetkega hüppeliselt tõusis.

Lennukis istusin ilma naabrita. Professor käis minust mitu korda mööda - võib-olla vetsus, aga mul on kahtlus, et ta tõesti ainult minu pärast mööda pingivahesid saalis.

Kuni lõpuks ma ei lugenud lehte ega vahtinud ekraani - siis ta kummardus minu aknast välja vaatama. Et ta niiväga tahaks näha Novaja Zemljat, aga ta istub keskel. Ma ütlesin, et ta võib mu kõrvale istuda ja siis ta kohmetult istuski ja rääkisime juttu.

Omaette vahva oli see pisike sisekonflikt, kui mõtlesin, et kas peaks suhtuma võõrasse nii, nagu viimasel ajal moes - et mida sa võõras pervo mulle ligi ajad - või suhtuma nii, nagu vanasti, siis kui inimesed üksteisesse veel kui inimestesse suhtusid. Tegin hea valiku igatahes.

Ma hetkeks muretsesin, et äkki suhtlen Umberto Ecoga, aga ei tunne teda ära. Sest ta oli nii sama nägu ja rääkis semiootikast ja sellest, kuidas ta Tartus käis. Aga siis ma mõtlesin, et ta on ikka noorem kui Eco ja nati nägusam. Aga ikka nii itaallane ja ikka nii professor. Oma ümarate habemes põskede ja tihedate ripsmete ja rohepruunide silmadega. Ja just nende õigete prillidega.

Ma küsisin kohe otse - kas on tore olla akadeemik.

Mõtlesin, et olgu ma õpilane ja olgu ta professor - lennukis on kõik võrdsed!

Aga ma ei saanud ammendavat vastust. Muidugi, tema armastab oma eriala. Kirg ja töö kaks ühes blablabla.

Ta on Itaalias kasvanud, aga ta ema on tšehh, nii et ta räägib seda ka. Ta töötas aastaid Saksamaal enne, kui lõpuks Itaaliasse tööd leidis, nii et ta parim võõrkeel on saksa keel.

Aga ta hobi ja töö on väikerahvaste keeled. ("Nagu vöro") Peamiselt uurib ta neid keeli, mis Jaapani põhjapoolsel saarel ja sealt edasi Kuriilidel ja seal kandis.

Ja vene keelt on lihtne rääkida, kui oled tšehh.

Ja kui teda Jehoova tunnistajad kiusavad, siis ta tsiteerib neile heebrea keeles Piiblit. (Ja ta retsiteeris mulle neid kurgu-haatähti ja esse täis sõnu.) Sest ta juured on seal, mainis ta napilt.

Ma küsisin, kas peaksin eesti keele pärast muretsema. Et olevat nii, et kui keele grammatika hakkab muutuma, siis on pahasti.

Tema ütles, et kui itaalia keele grammatika poleks muutunud, räägiks ta praegu ladina keelt.

Tema naine on India kulturoloog. Nii et nad käivad seal tihti.

Aga ta on igasugustes kohtades elanud - Soomes (aga räägib vaid rootsi keelt, sest ta oli ühes sellisess linnas) ja Hollandis (ta pisitütar käis seal lasteaias ja tema esimesed sõnad olid hollandi keeles).

Ma täpselt ei tea, kus ta kõik olnud on ja mis keeli ta kõik räägib.

Aga ma enam ei imesta. Nii keeruline on olla enam-vähem tark tüdruk supertarkade superinimeste seas. Tunned end illllgelt lollina.