pruudid

Me oleme viimast päeva vallalised. Homme algab abiellumine. 2. septembril neli aastat tagasi me esimest korda kohtusime, et te teaks.

Nagu me oleks päeva metsikult planeerinud. Tegelikult mõtlesime lihtsalt, et mis kuupäev augustis või septembri algul oleks hea meelde jätta. Aga siis tuli meelde, et millalgi sel ajal me ju tutvusime. Ja mul on ju see blogi, mida ma aastaid pidanud olen (aga mille nüüd lugejatele sulgesin) ja kust saab üle kontrollida kõik, mis millal toimus (seepärast ma selle sulgesingi). Sedapsi. Kui blogi uskuda, tutvusime 2.septembril 2007.

Läheme linnaosavalitsusse ja loodame, et me paberid vastu võetakse.

Taifuun peaks kohevarsti tulema, aga ei tule nagu. Natuke muretsen, sest kui tulebki ja pühapäeval veel ikka ringi hängib, siis võib see lennuliiklust häirida (ma lähen seekord Haneda lennujaamast Osakasse, Osakast Helsingisse jne) ja ma ei saagi Maarjamaale. Ei tea muidugi.

Suur osa pulma kutsutuid pole teada andnud, kas nad ka tulevad. Lugesin pruutide foorumist, et Eesti pulma külaline üldjuhul arvabki, et ta ei pea oma tulekust teatama. Kuigi on palutud teatada. Nii et mu ootused ei olnudki kõrgele seatud.

Aga lugesin pruutide foorumist kõiksugu muud asja ka. See ei ole tegelikult ainult pruutide foorum, aga kokkuvõttes on seal ikka ainult pruudid. Pulm on pruudi teema, selgelt. "Käisin seal ja seal poes, aga ikka ei leidnud täpselt sellist karpi rahaümbrikute ja õnnitluskaartide jaoks, nagu mina tahan." M i n a. Peiust pole juttugi. No muidugi oleks natuke võõrastav lugeda, kui peiu teaks täpselt, millist karpi ta tahab. Aga samas on veider, et inimene üldse täpselt teab, millist karpi ta tahab.

Hihi, meil muide on karp olemas. Aga mitte seepärast, et me või ma oleks ideaalset karpi otsinud. Lihtsalt üks ilus karp oli poes ja ma ütlesin Shyole, et tead, tegelt... äää... meil... ää .. oleks sellist pulma vaja.

Seesama karbi-pruut kirjutab, kuidas ta kolm kuud tagasi püüdis karpi meisterdada - tikkis midagi peale, siis ebaõnnestus, siis kleepis mingeid kunstlillekesi ja siis jäi rahule, aga hiljem vaatas, et ikka ei sobi see karp ja nüüd pöördub foorumlaste poole, et leida ideaalset.

Vedu, et mul karp olemas, mõtlesin. Aga siis tuli korraks peale üks tõsine pulmapaanika. Meil pole mingeid nunnusid isemeisterdatud detaile! Ei mingit "teemavärvi" või "läbivat motiivi" või midagi! Südamekesi! Pisikesi nunnusid kaunistusi, mis Selle päeva just Selleks Õigeks ja Ideaalseks teevad. Külalised tulevad kohale, vaatavad ringi ja - nad lihtsalt ei saa aru! Küsivad, et "mis on teie kontseptsioon, vabandage väga". Lubasin paanikat mingi 15 minuti jagu, siis surusin pulmahirmud oma alateadvusesse tagasi. Kus on koera koht! Püsigu seal.

Aa ja siis hirmutab mind foorumis veel see, et pruudid kirjutavad postituste alla mingeid hüüdlauseid, tihtipeale kirjavigadega, et "meie elu kauneim päev" või "elu tipp hetk" või "meie südamekeste ühte põimumise muinas jutt" või midagi sarnast. Täitsa pekkis. Oh, kui ma sinna postitaks, siis paneks alla "täitsa pekkis". Smailiga. "Täitsa pekkis :)" Õnneks on meil kaks tipphetke (kui kedagi dokumendid erutavad, siis kolm). Edasi on ainult allakäik. Smaili.

Samas on natuke kurb, et pulm pruutide asi on. Ühest küljest on justkui loomulik, aga teisest küljest kurb lugeda. Eriti kurvad on need teemad, et keegi ootab juba viimased 5-10-20 aastat mehe abieluettepanekut, aga seda ei tule, sest "see on ju ainult paber, pähh". Mitte et ma arvaks, et kõik peavad abielluma. Vastupidi, ma arvan, et pigem ei peaks abielluma. Lihtsalt, kui naine muudkui ootab, siis sellest on foorumis kurb lugeda.

Ema küsis, kas olen kohvi juba joonud ja ma avastasin, et olen oma igapäevasest kohvist märkamatult loobunud. Sest ostsime viimati nii halva kohvi koju. Kohutava. Aga ma ikka arvan, et teen endale kohvi, panen palju piima ja suhkrut.