urban hiking

Hankisime mulle uhke jalgratta ja mõtlesime, et kuhu kõik sellega matkata ja minul tuli geniaalne, lausa geniaalne idee - miks mitte korraldada nädalavahetusel jalgrattamatk Tokyosse. Urban hiking või mis sellise ürituse fäänsi nimi võiks olla. Dämit, mõtlesin ilusa mõiste välja ja siis guugeldasin, see on juba olemas.

Aga igatahes käisime IGAL POOL. Oi kui mõnus on kimada autodega võidu. Kadi ütles mulle kunagi, et see on mõnus, aga ma ei teadnud enne eelmist nädalavahetust... Sho tegi täpid kaardil sinna, kust me mööda sõitsime. Lõpuks Meguros leidsime ühe India resto mille sarnast ma veel näinud pole. Sest et seal oli s e e m e e s.

Tavaliselt on India restoranid suvakalt kujundatud, nurgas plärab telekas bollivuudi muusikaga ja laual vakstud, umbes ni, aga see oli hubaseks tehtud koht ja toit oli nii hea, et ma mõtlesin, et suren naudingusse.

Aga isegi see polnud oluline. Oluline oli hoopis mees, kes kliente teenindas. Tavaliselt on nad sellised kõhukad, pisikesed ja normaalsed. Aga tema oli võlur teisest maailmast. Ta oli pikk ja kiitsakas ja kongus nina ja turbaniga ja sügavate suurte kavalate silmadega, mis olid pigem sinised või hallid kui pruunid. Tulge kindlasti tagasi, ütles ta tungival häälel ja oma nende naeratavate silmadega meid puurides. Ta vist isegi pani mulle käe õlale. Või ei pannud.

Mulle meeldib Cem Adrian, ta oli paar kuud tagasi ka saates "Amazing Voice." Ta oskab teha palju hääli. Tema "Summertime" on ilus ja veel meeldib mulle "Ask Bu Gece Sehri Terk Etti" (Puudu on s-tähtede alakomad.) Ta laulab seal kõiki hääli, vist. Mees armastab iseennast väga, tema plaadikaanel suudleb ta iseendaga.