viisa

Ma taotlen jaapanlase abikaasa viisat, aga selleks tuleb täita terve hulk pabereid ja vastata ausalt ja täpselt küsimustele, mis algul siiski õhku ahmima panevad.

Hingamisraskusi tekitavad kaks küsimust peamiselt. Esimeses tuleb kirjeldada detailselt, kuupäevalise täpsusega oma armastuslugu. Mulle meeldivad armastuslood ( "koibana" - ma aeg-ajalt palun Shyod, et ta jutustaks mulle ühe koi-bana, kuigi ta eriti ei jutusta), aga piinlik on ju ametnikule...

Ma pakkusin välja, et võiks kirjutada: ... ja taevani kõrgus suur sammas ja Shyo käis ringi ümber selle ja Maarja tuli teiselt poolt vastu ja Maarja ütles: "Milline suurepärane mees" ja Shyo ütles: "Milline suurepärane naine" ja siis nad püüdsid lapsi teha, aga sellest ei tulnud midagi välja. Nad läksid konsulteerisid targematega ja targemad ütlesid: "Sho peab esimesed sõnad ütlema." Ja nad proovisid uuesti, üks ühelt poolt, teine teiselt poolt sammast vastu tulles. "Milline suurepärane naine," ütles Shyo. "Milline suurepärane mees," ütles Maarja ja nad tegid sugu, seekord edukalt.

Shyo ei kiitnud sellist armastuslugu heaks. Ütles, et ametnikud vihastavad ja ei saa aru. Ma ütlesin, et siis tuleb öelda, et me laenasime teie oma traditsioonist ja pealegi selline küsimine on pask.

Siis ma pakkusin, et kirjutame siis just nii detailselt, kui ametnikud küsivad - esimene suudlus, esimest korda voodisse. Kuidas siis oli, kuidas järgmisel korral oli. Kõhklused, ihad, armastus, igatsus... Kirega tuleb kirjutada, kirega! Shyo polnud sellega ka päris nõus. Me armastuslugu tuli suhteliselt lakooniline. Aga ametnikud nõuavad ka fotosid ja, parem oleks, ka armastuskirju. Perverdid, raisk.

See selleks, tegelikult ma saan aru, et keegi on mõelnud välja geniaalse viisi, kuidas takistada (vaesemate Aasia riikide inimestel - nii me tahame mõelda, eksole) fiktiivabielu kaudu Jaapanisse murda: nende romaanikirjutamise oskust hinnates.

Aga ikka on üks küsimus, mis on nii absurdne, et kuku peapeale.

Küsimuse esimene pool on normaalne: mis keeles te omavahel suhtlete? Küsimuse teine pool aga: kui teil näiteks sõnadest puudu jääb, et üksteise mõttest aru saada, kuidas te end siis teisele selgeks teete?

Käte ja jalgadega pekstes, juustest tirides, näppe silmamunadesse toppides...

Või kuidas lahendavad oma probleeme sama emakeelega inimesed, kui sõnadest enam ei piisa? Meil pole sellist situatsiooni olnud, ausalt öeldes. Mõtlesime, mis oleks hea vastus. Sho ütles, et "annan alla ja lähen magan natuke". Või "joome ennast täis ja seksime." Ma ei tea, kas see vastus sobiks.

Mõni nädal tagasi sõitsin rongis Tokyo suunas, kui üks vanem välismaa mees küsib, et "kust sa pärit oled". Mina, et Eestist. "Mis sa teed," küsib. "Töötad?" "Ei" "Õpid?" "Õppisin, aga nüüd olen abieluinimene," vastan, ta naerab. "Jaapanlasega?" "Jah. Aga sa ise?" Ma olen juba aastakümneid jaapanlasega abielus," vastab. Minu pilku nähes: "Ma võin sulle kõigest rääkida. Mida sa tahad teada?" küsib naeruse näoga. "Kui palju meil aega on?" küsin vastu. Ta ütleb, et läheb selles ja selles peatuses maha ja siis räägib asju.

Üks hetk ütleb: "Vabandan, küsin otse: kas sa ikka armastad oma meest?" Ma, et jaa, muidugi, väga. Tema, et tore. "Aga sa, kas sa armastad oma naist?" Vot see on keeruline küsimus, ütleb tema. Ütleb, et algul on abielupaar lähedased (ta paneb pöidla ja nimetissõrme kokku), aga siis sünnib laps. Laps tuleb kas vanemate juurde (ta võtab appi teise käe pöidla ja asetab esimese kahe lähedale) või tuleb laps vanemate vahele (ta surub pöidla teise käe nimetissõrme ja pöidla vahele). Nüüd, kui laps suureks saab ja pesast välja lendab, on abielupaaril kolm võimalust. Üks on saada taas lähedaseks (paneb sõrmed kokku), teine on kaugeneda veelgi - lahutada. Ja kolmas on jääda samale distantsile, nagu on oldud lapse kasvatamise aja. "Vot meie oma naisega oleme sellele kaugusele jäänud - mina teen omi asju, tema teeb omi asju. Ühes voodis ei maga me enam aastaid. Tegelikult kolis ta teise voodisse juba mõni aasta pärast abiellumist. Küllap mu norskamine ka häiris, ma ei tea. Mul pole palju kogemusi naistega - ainult oma abikaasaga, nii et ei tea, kas see on norm või mis."

Rääkis ta, kuni tuli tema peatus. Ütles oma meiliaadressi ja et ma kribaks talle. Ma unustasin vahepeal ära, aga eile kirjutasin talle paar rida, vastust pole veel tulnud.