fotod & mula

Vabandan ette, et näitamisfotod on peamiselt lehmadest, koertest, ahvidest, kitsedest.

Mumbai liiklus. Näite, vasakul, paremal ja selja taga on autod, keskel on lehm. Tal on isegi numbrimärk. Ja ta jõudis korduvalt meie autost ette.

Monki. Vaadake, üks aff ripub eemal. Ta varsti prantsatas maha. Polnud väga osav.

Kõndisime mööda teed, tuli lehm vastu, kõndisime edasi tükk maad, tuli vasikas. Vasikas ütles: Mooo. Järsku, tümp-tümp-tümp tuleb eemalt seesama lehm jooksusammul.

Meie hotellitoa uksest õhtul. Päeval mängisime basseinis Somaalia piraate.

Rannalehm. Me käisime kolmel rannal, üks oli vähese rahvaga, teine rohkemaga, kolmas rahvamassiga. Lehm oli esimesel.

Mmmmmaaarja

Poseerin kärnase koeraga, kes oma peput lakub. Tuli meile sõbraks. Muidugi ei tohi teda puutuda.

Need tüübid, kui laine tuli ja nad liivast välja uhus, siis nad nii nunnusti, pepu ees, siblisid end uuesti liiva alla.

Mmmmmaarja.

Õhtul tagasi hotellituppa. Seal oli mahe valgus põlema pandud. Ja me avasime shampuse, mis me toas pulmareisi puhul õnnitluskaardi ja kuldse lipsukesega.

Päike paistis lagipähe. Aga ma olen nii voogav, nii voogav. Taustal Aasia suurim kirik. Aga tõesti, keda huvitab, kas suurim või mitte.

Mumbai liiklus. Külitav auto tekitas ummiku.

Me muide sõitsime Abhay autoga, millel palgatud juht, sest Abhay alles õppis sõitma ja keeldub instituudi kämpusest väljapool juhtimast. Targasti teeb.

Juht surus auto vasaku tahavaatepeegli kohe vastu autot - seda pole vaja, võtab vaid ruumi. Tõsi ta on, kui möödud teistest autodest 4-6 sentimeetri kauguselt.

Siis me sõitsime Mumbais punkti iks, ütlesime, oota siin kaks tundi. Juht ootas. Siis sõitsime punkti igrek. Juht ootas. Mul oli hästi piinlik tal oodata lasta.

Oo me sõime. Viimasel päeval läksime Abhayga toidupoodi ja ostsime KÕIK vürtsid ja pähkleid ja muud toiduainestikku. Ta seletas: sellele toidule paned selle ja selle ja selle põhilise vürtsi. Ei-ei. Veel need kaks ka. Nii et on viis asja, mis panna iga toidu sisse. Ülejäänud kümme vürtsi sõltub toidust.

Umbes nii rääkis.

Nüüd terve kapp india toitu täis, ainult, et me heal meelel naudime praegu pigem jaapani roogasid.

Kitseke Elephanta saarel.

Koopad rahvuspargis, kohe Mumbai küljes.

Koerad, elusad.

Mul tuleb jupi kaupa veel meelde asju.

Mumbais kohtasime väga vähe välismaalasi. Aga Goas olid nad kõik. Krimpsus tädid ja õhetavad onud, aga olid ka noored kenad edvistavad neiud, kes endale kohalikust poest idamaised suured kõrvarõngad ja boheem-seeliku hankinud. Nad vaatavad ringi särasilmil. Tulin ennast otsima. Uu, kus ma olen?

Osad neist on suure seljakoti ja vähe mehelikuma sõbrannaga.

Siis hipid. Mul on pool pead kiilas ja ülejäänu on pikk rasta, mään. Ja kõrvas on suur metalne auk, mään. Kanep, mään. Kitarr, mään.

I'm free, man. Peace, man. Rasta paradiis.

Mitte tingimata rasta, aga kõikvõimalikud soengukäestlaskmised.

Ja vahel võis uitamas näha üksinda reisivaid kauneid keskealisi eat-pray-love-tüüpi naisi. Heledate lokkide, päikeseprilliga, naeratavad omaette. Tunnevad, et esimest korda, pärast pika väsitava abielu lõppu on elu taas värve täis.

Mul tekkis algul kriis. Tahaks olla see noor neiuke, kes ennast otsima tuli, kes ehib ennast nende kõrvarõngastega, on endale rätikese kenasti pähe sidunud, juuksed selle all sassis, aga armsalt elegantselt - ja naeratab avalalt kohalikele kenadele meestele.

Sest elu on ju nii ime. Oo ma tajun jumalat siin, Goa rannal.

See on ühtaegu nii siiras ja nii võlts, maivõi. Siiralt võlts. Kadedus tuleb peale, sest ma enam ammu ei oska nii siiralt võlts olla. See vist käib mingi vanusega kokku. Vaimse vanusega, vähemalt. Ma olen vaimne vanur.

Aga kas ma olen hoopis see kortsus rinnaga naine, kes neljakümneselt siiski otsustas oma mehega kokku jääda ja nüüd, viiekümne viieselt oma kõrgema keskklassi abikaasaga puhkama tuli.

Selline tunne, nagu peaksin täitma ankeeti, kus pole seda kastikest, kuhu mina võiksin ristikese teha.

Ma ei tea, miks mul seda ankeeti üldse vaja on. Võib-ola seepärast, et kuna kõik goalased tundusid olevat ankeedikastikestes, siis tundsin end lihtsalt outcastina, hihii. Teate ikka, et"outcast" on india inglise keel?

Abhay rääkis, et kuna ta kuulub kõige kõrgemasse kasti, siis ta ei saa head palka ega ametikõrgendusi nii kiiresti kui tema töökaaslased. Kuigi ta seda vääriks. Aga madalamatest kastidest pärit inimesed vuhisevad karjääriredelil - et nende pihta poleks diskrimineerimist. Abhay ütles, et tema poolest okei, ta ei põe.

Ta näitas meile oma laborit ja masinat, mis ta tegi. Ta sai paar aastat tagasi valmis vähiravimismasinaga, millega on nüüdseks juba 20 tuhat patsienti ravitud. Abhay on tuus.

Ma räägin Sho'le, me peame minema ümber maailma. Ma ütlesin kolmkümmend korda. Sho on peaaegu nõus.