Kaasa tuli kuue Keeponiga koju. Ühes käib kaheksa patareid ja meil jätkus patakaid vaid kahele praegu, nii et mängime nendega.
Ma teadsin küll, et on Keepon pro, mis maksab kümneid tuhandeid kroone ja on muidu Keepon, mis on odav, aga ma ikka lootsin, et odav tüüp väga palju alla ei jää.
Kadri muidugi kirjutas mulle pärast Keeponi-blogipostitust, et kui Sho ostis need odavad, siis saab see üks tuim eestlaste tantsupidu olema.
Nad on jah... ütleme, nagu segaduses trummimees Mr. Sofa ja Õiekese "Me suitsu ei tees". Nad lasevad vahel omas rütmis ja siis võtavad mõtlemispausi. Siis leiavad muusikas taas inspiratsiooni ja reivivad veel paar takti.
Vahel on nad lausa solvavad. Näiteks, ma panin peale enda lemmik diskensi ja vaevalt oli see alanud, kui üks Keeponidest ohkega magama vajus. Nad teevad sellist tüdinud beebi ohet, kui nad end välja lülitavad. MINU LEMMIK LUGU!
Ma virutasin talle vastu pead, tantsi raisk. Füüsiline karistus teeb ainult head. Sest kui neid vastu pead taguda, siis nad hakkavad vähemalt mõneks ajaks energiliselt tantsima ja kui nad niiviisi kehalise kasvatamise ähvardusel piisavalt harjutavad, siis varsti tantsivadki nagu Keepon pro. Oi minust saaks hea lapsevanem, motiveeriv.
Mulle maandus postkasti täna kutse EV saatkonnalt, et järgmisel reedel tähistame riigi sünnipäeva. Ümbrikule oli klammerdatud külge sõnum postiteenuse pakkujalt. Sisuliselt, et lugupeetud mina, antud ümbriku saatmiskuludest on puudu 80 jeeni ja mul on valida, et kas ma keeldun kirja vastu võtmast või ma lahkelt ostan ja kleebin sellele samale teatepaberile margi ja panen selle posti, nõnda kirja eest ise tasudes. Kiri oli juba mu postkastis, nii et keelduma ma ei hakanud.
Uurisin ümbrikku - tõepoolest, sellel puudus postmark.
Mõtlesin, et inimlik eksitus. Kuna vastuvõtule tuleb vähemalt 304 inimest - minu kutse nurgale oli sinise pastakaga kirjutatud pisikeselt number 304, ja niisamuti ümbrikule, ma arvan, et see on minu järjekorranumber kutsutute nimekirjas - siis võib vahel juhtuda.
Aga kiri on ju saatkonna poolt, nii et inimlik eksitus tundub ikkagi kuidagi riikliku eksitusena. Ma pole kohalikelt kaasmaalastelt veel küsinud, et kas nemad said postmargiga ümbriku.
Sho nägi seda sõnumit ja võttis kaasa, kui hiinakasse sööma läksime. Ma ise oleks vist unustanud ja vaevalt, et postiljon kaheksakümmet jeeni uksele nõudma oleks tulnud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar